Arvustus. Ariana Grande valab oma emotsioonid muusikasse ({{commentsTotal}})

Ariana Grande
Ariana Grande Autor/allikas: Scanpix/Reuters

Uus plaat

Ariana Grande

"thank u, next" (Republic)

6/10

"thank u, next" saabub Ariana Grande jaoks keerulisel ajal. Peamiselt heidab teosele varju lahkuminek Mac Milleriga, kes mõne aja pärast ka siitilmast lahkus, samuti pole aastal 2017 Manchesteris tema kontserdi ajal toimunud terrorirünnak miski, mis kergelt, kui üldse meelest läheks. Olgugi, et pärast rünnakut ilmus juba album "Sweetener", võib siiski eeldada, et artisti pea kohal on tumedaid pilvi kobrutanud mitu. Tunduks mõistetav, kui midagi sellest ka albumil kajastuks.

Kajastubki. Mac Milleri nimi kerkib esile otse ja kaude, moodustades osa laiemast teemast. Viiteid lörriläinud suhetele leiab plaadil siit-sealt, võtmekohtadeks ehk eksirände positiivselt kajastav nimilugu, mis oma "kolme õppetunniga" meemiks kujunes, ja pala "7 rings". Kui päris mitmes kohas lööb välja senikogetust tulnud soov püsisuhetest sündivate läbielamistega enam vaeva mitte näha ja pigem elada hetkes (näiteks "bloodline" ja "break up with your girlfriend, i'm bored"), siis ühe sõpraderingi ühise ostukäigu järel sündinud "ringsis" võetakse kokku sõpruse ja kapitalistlike rõõmudega hingehaavu parandav kreedo:

"Wearing a ring, but ain't gon' be no "Mrs."
Bought matching diamonds for six of my bitches
I'd rather spoil all my friends with my riches
Think retail therapy my new addiction"

Läbielamistest pajatab ka "fake smile", mis lisaks isiklikest tragöödiatest lähtuvale suutmatusele võltsnaeratust ette manada läheb kokku ka albumi ühe teise motiiviga – popstaar on tänapäeva maailmas vast rohkemgi kui varem justkui panoptikonis, kus iga ilme, žest ja tegu pildi või snäpi või millegi kolmanda näol tee avalikkusse leiab. Ometi ei saa albumit ühegi teema keskseks pidada. Mingit süda-varrukal-tüüpi emotsionaalset väljapressimist ei esine, murede asemel on fookuses nende seljatamise protsess ja seegi vaid kulisside tagusena, kuna popalbumile sobivalt tõmbab muusika ise endale lõviosa tähelepanust.

Vähemalt oli nii siinkirjutajal – nii värsid kui refräänid on läbivalt rütmistatud parasjagu nii mõjusalt, et pigem liigud vooluga kaasa kui jääd teksti analüüsima, mis nõuaks enda kulgemistempost välja rebimist. Rütmistus seondub ilmselt Grande loomingus järk-järgult kasvavate räpimõjudega, mis olid juba "Sweeteneril" arvestatavad, kuid võrreldes tolle albumiga on uus tumedam ja minimalistlikum. "thank u" kõlapildis annab tooni RnB ja trap'iga täiendatud pop, mis pole harukordne, aga oma kammerlikus ruumilisuses ja koondatuses aitab tervikut tummisemaks muuta. Vaba ruumi ja kajade keskel pääsevad koostisosad ka paremini esile: "bloodline'ile" annab pulsi puhkpillipartii ja popivõhikule rihannalikult, täpsemalt workilikult mõjuv sild ja refrään; kumisev muusikatoos, mis "needy'le" mingi Bobby Hutchersoni või 60ndate Bondi-muusika vibrafonipartiisid meenutava karakteri annavad; "bad idea" süntpopilikkus põimitakse tervikuks aga trap'irütmidega.

"thank u, next" on album, mis muusikaliselt midagi uut ei sisalda, kuid seob oskuslikult kokku erinevaid muusikavorme siit ja sealt, olevikust ja minevikust ("fake smile" pakub äratundmishetke Wu-Tang Clani sõpradele; "7 rings" laenab viisi "Helisevast muusikast", mida on kasutatud ka uuel 2 Chainzi albumil – ajavaim?). Hinnanguks võiks anda "päris mõnus, päris kuulatav" ilma mingi konnotatiivse solvanguta.  

Toimetaja: Valner Valme



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: