Tuuril keskenduvad nad keskajale, kuigi jõuavad selle käigus ka hilisemasse aega, II maailmasõja aega välja. Ekskursioon saab alguse Vene tänavalt, kus hakkab olema veebruarist alates ka samanimeline näitus.

"Liigume läbi Tallinna vanalinna ja läbi Raekoja platsi. Peatume näiteks Rae apteegi juures, sest kõlvatustega on seotud ka armurohud. Räägime ka armurohtudest, nuusutame neid ja jõuame välja Neitsitorni," kirjeldas Kalamaja muuseumi juhataja ja tuurimeister Kristi Paatsi saates "Vikerhommik".

Ta tunnistas, et see on teatud mõttes tõesti oksüümoron, kuid see sai ka just nii seatud, et sinna see viib, kuigi Neitsitornil neitsitega midagi väga pistmist ei ole.

Käeline tegevus

Ekskursioonil on ka elamuslik osa, kus korraldajad pakuvad külastajatele käelist tegevust, jätkas Paatsi. "Meie poolt on puust dildod, kuhu otsa saab panna ühe väikese soolest tehtud kondoomi. Aga need sooled tuleb puhastada, ette valmistada, rasvatada. Kõik sellised tegevused eelnevad sellele." Viimase tõttu on praegu piirdutud ka kahe tuuriga, kuigi nõudlus on suur.

Tuuriga ühine on näitusel prostitutsiooniteema, märkis samanimelise näituse kuraator Madli Vendik. "Aga näitusel me saame rohkem rääkida sellest, kes need prostituudid olid, kus nad toimetasid, kui palju nad teenisid ja kes neid külastasid."

Kuivõrd ainuke kõlvatus ei ole prostitutsioon, tuleb näitusel juttu ka pornograafiast kirjanduses, fotograafias ning veel üht-teist sellist, mida on aegade jooksul kõlvatuks või kõlblusvastaseks peetud, lisas ta.

Ajalooliselt on Kalamaja olnud üks piirkond keskajal ja varauusajal, kus prostitutsiooni viljeldi, kirjeldas Vendik. "Aga 20. sajandi alguses näiteks Viru tänav vanalinnas ning ka Tuukri tänav."

Näitusega kaasnevad Paatsi sõnul ka vestlusõhtud-tuurid, kus nad kajastavad ka prostitutsiooni nõukogude ajal. "Aga näitusel me ei lähe nii laiaks. See ei ole ka võimalik, sest siis peaks juba tegema püsinäituse."

Patuelu ajas muutunud

Kõlvatus ja patuelu ajas on muutunud, kinnitas Vendik. "Kui me võtame Balthasar Russowi kroonika, siis seal ta kirjutab, kuidas isegi piiskopid pidasid mitmeid naisi. Aga samas oli keskajal selline hirmus mõiste nagu hooramine ja hooraks peeti ka naist, kes lihtsalt elas vabaabielus. Nii et ühelt poolt nad justkui olid vabameelsemad, aga samas ka mitte igas aspektis."

Keskajal oli vabameelsem ka prostitutsioon linnas, tõdes Paatsi. "Kuna linnas oli väga palju üksikuid inimesi, kes olid siia tööle tulnud, siis oli ka prostitutsioon nende toetamine, linna almusejagamine. Aga see oli tolereeritud ja hakkas ära kaduma luterluse jõudmisega Tallinna ja meie piirkonda, kui selle osas silma enam kinni ei pigistatud ja see läks järjest jäigemaks."

Vendik märkis ka, et kui 20. sajandil tekkis mujal kõlbluspolitsei, mille kaudu sai lõbunaisi reguleerida ja nende üle arvet pidada, siis Tallinnasse jõudis see hoopis hiljem. "Alguses tegutses sel alal tavaline politsei ja prostitutsioon ning erinevad haigused levisid hoopis paremini kui mujal linnades."

Vendik tõdes, et 20. sajandi algusest leidub isegi allikaid, et ka mehed töötasid prostituutidena. "Paari allikat olen minagi lugenud, aga see oli võib-olla harvem ja rohkem peidetud," lisas Paatsi.

Näitus "Kõlvatu Tallinn" avaneb linnamuuseumis 2021. aasta veebruaris.