Olev Remsu. Asteegid ja teised ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Mehhiko - loodus ja inimesed
Mehhiko - loodus ja inimesed

Ajal, mil reisimine pole lihtne, alustab reisi- ja kirjamees Olev Remsu uut jutusarja vanadest reisidest, fookuses paik ja religioon. Esimene reisilugu pärineb 2012. aasta sõidust Mehhikosse, kirjutatud on meenutus sel suvel.

Ma lihtsalt jumaldan muuseume. Esimene koht, kuhu ma paarikümnemiljonises jurakas, Ciudad de Méxicos, torman, on endastki mõista Museo Nacional de Antropología, kus eksponeeritakse Hispaania-eelset… Mida? Sõrmed tõrguvad tippimast sõna "Ameerika", sest asjaosalised – muistsed rahvad, kellest mõnest on alles kahvatud riismed – seda ei tundnud. Ameerika tähendab siin õudusi, vägivalda, massitõbesid ja üsna teadlikku mürgitamist alkoholiga.

Olen enne hoolsalt guugeldanud, lahti võtnud selle võimsa ja suurejoonelise muuseumi kodulehe, lugenud pikki artikleid inglis- ja venekeelsest vikipeediast, nii et ettevalmistus pole just laita.

Juba hoone ise lööb pahviks. Vaat, see on arhitektuur!

Tänu eeltööle orienteerun korrustel ning saalide rägastikus päris kindlalt, jätan teised asjad pärastiseks, esmatähtis kõigepealt!

Vaatan ja pildistan ekspositsiooni asteekide kohta. Ka nende kiri on dešifreerimata, nagu olmeekide, tolteekide, zapoteekide, misteekide jt kiri (ainult maiade oma on dešifreeritud), ent seda tõmbavam. Ise kutsusid nad ennast mēxihcah´deks, nõnda et peaksin pruukima just seda nimetust. Aga kes minust siis aru saaks? Uusasukad on asja segaseks ajanud, võtnud endale mehhiklase-tiitli ning tõelised mehhiklased, keda varem asteekideks pidasid, ümber ristinud nahua´deks koos teiste keele poolest lähedaste rahvustega.

Ja kuidas seda mēxihcah'at hääldada? Kas nad ise mäletavad?

Mind on alati haaranud ohverdamine. Ja seal vitriinis see originaalpilt ongi. Olen selle koopiat siin-seal näinud. Ohver oleks seliti justkui tabureti peal, jalad maas, preestertimukas lööb talle terava nuiaga ülaltpoolt otse rindu, veri pritsib. Ohver on kinni seatud, nõnda et päris vabatahtlik see asi ei olnud. Aga kes tahtis jumalatele olla väga meelepärane, see tõi ohvriks iseenda. Kõike seda kirjeldab XVI sajandil loodud Codex Magliabechiano, mille hispaaniakeelne koopia on vitriinis kenasti näha. Originaal asub Firenze Keskrahvusraamatukogus. (Ei teadnud, Firenzes olles jäi seal käimata.) Ka originaal on hispaaniakeelne, koodeks on kolonisaatorite loodud, saanud nime hoopis kõrvalise tegelase, Itaalia bibliofiili Antonio Magliabechi järgi.

Tolles foolioraamatus on rohkelt pilte, tegelikult ongi see piltteos. Asteekide 260-päevases aastas on 18 püha, neil kõigil tuli tuua inimohvreid. Ja pildid näitavad, kuidas seda tehti. Üpris selgelt loetav käsikirjaline tekst seletab. Juures on tõlge inglise keelde. Esmalt on ohverdamiskohused päevade kaupa, mida millal tuleb tuua. Siis jumalate järgi – Tōltēcatl´ile niiviisi, Macuiltochtli´le (Viiele  Küülikule) niiviisi, Quetzalcoatl´ile (Väärikale Maole) niiviisi, Ometochtli´le (Kahele Küülikule) niiviisi, Centzontōtōchtin´ile (Neljasajale Küülikule) hoopis teistmoodi. Fooliol nr 73 näidatakse rituaalset inimsöömist. Julgen soovida head isu!, kuna mulle tundub, et pildist õhkub eneseirooniat. Kui mu tundmine eksib, siis võtan isu-soovi tagasi.

Ohvritena eelistati sõjavange, ohvrite saamise nimel pidasid asteegid pidevalt sõdu, lõid isegi oma impeeriumi.

Vapustav.

Muidugi ei ole saalides juttu ainult ohverdamistest, näidatakse asteekide tsivilisatsiooni tervikuna. Nad ehitasid võimsaid linnu ja püramiide, pidasid põldu ja püüdsid kala, olid muidu tublid. Kuid ikkagi. Nende peatempel Huēyi Teōcalli (hispaania keeles Templo Mayor – Suur Tempel) on pühendatud sõjajumal Quetzalcōhuātzinile (Quetzalcoatlile), paralleelselt ka tuultejumal Ehēcatlile, ja seal asubki kuulus Pealuumüür, mille pilti ma juba lapsepõlves nägin, mida olen pikki aastakümneid mälus kandnud ning mis  mu seeriaunenägudes kollitanud.

Hüva! Museo Nacional de Antropología on fantastiline, äärmiselt mõjuv, ilmtingimata soovitan külastada, varuda vaatamiseks paar päeva.

Aga ohverdamine?

Meile lähemalgi on inimesi ohverdatud. Foiniiklased ohverdasid lapsi, nemad olid suured meremehed, nemad koloniseerisid terve Vahemere rannad, ja nüüd on välja kaevatud lapsi Põhja-Aafrikast, Itaaliast ja Hispaaniast. Nad uskusid, et see komme tõi tuult nende purjedesse, ent mitte liiga valju tuult, et laevad uppuksid. Ja kui see juhtus, siis oli liiga vähe ohvreid toodud. Nad ohverdasid iseenda lapsi, sest võõrast surma saata on hoopis teine asi. Ilmselt lihtsam,  aga kes või mis seda otsustab? Südametunnistus? Egoism? Ei tea. Nad tõid oma alasti maimukese enda kätel ja vabatahtlikult Baali pühamusse, nad andsid ta preestrile, kes asetas lapse õrnalt altarile, õlitas ta ja mässis valgesse linasse. Tal olid kolme sorti tapanoad, ta oli kogenud mees, ta kasutas alati sellist, mida selle lapse puhul oli vaja.

Kas kõik olid veendunud, et maailm muutus paremaks? Või vähemalt jättis Baal ära mõne halbtuse?

Meie tsivilisatsiooni üks alustalasid Kreeka-Rooma tsivilisatsioonis toodi ohvriks oma tütre neitsilikkus. Kõrges seisuses perekonnad viisid oma tütre templisse, kus juhuslik möödakäija sooritas püha teo...

Ma saan aru, kui jumala ees ohverdatakse mingit oma vara (nagu lammast Kurban-Baidamil, nagu Aabram oli valmis tapma oma poega, nagu eestlased poetasid pühasse allikasse münte ja muud väärtuslikku), nii näitad jumalale, et sa loobud ahnusest ja omakasupüüust ja  lunastad sel moel oma patud. Kas jumal vajab ohvriande? Piiblis tuleb sõna "ohver/ohverdama" ette hirmus tihti, sagedusstatiska järgi on see üks sagedamaid. Kas siin on vastus küsimusele? Igatahes väidetavalt ohverdas kristlik jumal oma poja. Miks ta seda tegi?, seda ei mõista keegi seletada. Ehkki Jeesuse surmajärgne elu polnud arvatavasti kõige koledam, ja mis ohver sa üleüldse oled, kui istud surmajärgses elus mõnusalt oma isa kõrval.

Algkristlaste seas oli levinud arvamus, et Jeesus tõi end ohvriks Saatanale. Ent sellise seisukoha keelas kirik ära. Siis levis niisugune: Jeesus ohverdas end sellepärast, et rahuldada-lepitada isa kohut selle kurjusega, mis levib maa peal. Ka see lükati klerikaalide poolt tagasi. Nüüd oletatakse, et Jeesus ei toonud ohvrit jumalale, vaid inimestele, et meie lunastuksime oma pattudest.

Kõike seda võib vaadelda osakesena eneseohverdamisest. Bernard Shaw on öelnud, et kui alustate eneseohverdamisega kellelegi, keda armastate, siis lõpetate sellega, et teenite vihkamise sellelt, kellele end ohverdasite.

Kas ainult sädelev paradoks?

Olgu nii eneseohverdamisega. Aga ohverdada teisi? Näiteks sõjavange (kes polnud orjad ning ei teinud sulle tööd, kuigi ehk võinuksid teha), nagu seda tegi atsteegid. Türann Ahuitzotl´i (valitses 1486–1502) ajal toodi ohvriks korraga 80 tuhat inimest. Ja veel hiigelpubliku ees. Kas kõik pealtnägijad mõtlesid, et nüüd läheb elu paremaks? Ehk mõtles nii mõni ohvergi?

Üks asi on selge – ohverdajad olid kõige tavalisemad inimesed, ainult et nad kiskusid teistelt tavalistelt inimestel südame välja ja sõid selle ära.

Teame, et Liivimaa kroonikas kirjeldatakse sel moel Lembitutki ja teisi vanemaid, ikka arvame mõnikord, et see on kristlik-rassistlik liialdus, propaganda. Seda on arvatud hispaanlaste kirjeldustest atsteekide ja teise põlisrahvaste kommete kohta, arvatakse, et nad õigustasid sel moel oma õudseid jõledusi, masstapmisi, mida nad sooritasid.

Surmakultust on aga Mehhikos tänagi hullupööra. Külastage Mehhiko surnuaedu! Need on peamiselt mustast marmorist suurejooneliste skulptuuride väljapanekud. Ma ei ole kuskil maailmas näinud ägedamaid kalmistuid kui Mehhikos. Ja kõige ägedamad on need Yucatáni poolsaarel, seal, kus paiknes atsteekide impeerium.

Miski ei kao maailmas lõplikult. 

Toimetaja: Valner Valme

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: