"ida ots(as)?" kuraator: uus põlvkond võiks eestlaste traumanarratiivi lahti võtta ja sellest midagi elujõulist teha ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Merit Maaritsa intervjuu näituse
Merit Maaritsa intervjuu näituse "ida ots(as)?" kuraatori Maria Helen Kännuga. Autor/allikas: Priit Mürk / ERR

Põhjala tehas avas neljapäeval grupinäituse "ida ots(as)?", kus kaheksa põlvkonna kunstnikku mõtestavad lahti idaeurooplase identiteeti. Näituse kuraator Maria Helen Känd rääkis ERR kultuuriportaalile, et üks, mida ta ei poolda, on ohvrimentaliteedi ja kannatuste ajaloo narratiivi ketramine ning loodab, et uus põlvkond võtab eestlaste traumanarratiivi koost lahti ja sulatab selle millekski elujõuliseks.

Esimesena tuleb ära küsida see kõige tavalisem küsimus – mis ajendas sind selle teemaga tegelema?

Ajendeid on mitu. Esiteks see, et ma hakkasin Eesti identiteedi uurimisega tegelema juba bakalaureusetöös, kus võrdlesin Lennart Meri ja Valdur Mikita näitel, kuidas eestlaste identiteeti kirjanduses kujutatakse ja miks seda nii tehakse ning mida üritatakse sellega saavutada. See toimus 2015. aastal, kui Eestis ja Euroopas oli pagulaskriis, mis tõi pinnale palju lahendamata probleeme ja psühholoogilisi piire, mis olid seotud inimeste hirmudega enda identiteedi suhtes ja selle kaitsmisel. Ma ei soovi, et Eesti perspektiivi või loo jutustamine oleks ühe ekstraparempoolse tiiva pärusmaa, vaid seda võivad teha esiteks erinevad valdkonnad – film, poliitika, majandus, kunst – ja erinevad Eesti inimesed sõltumata sellest, milline on nende poliitiline maailmavaade. Rahvus on küsimus kõigi jaoks, sest me kõik sünnime mingisse konteksti, mille eest me loodetavasti ühel hetkel võtame vastutuse ja hindame ka kriitiliselt, millised on selle ühiskonna mõjud meile inimesena.

Milliste järeldusteni sa oma akadeemilises töös jõudsid, kui sa Lennart Meri ja Mikita raamatute põhjal seda uurisid?

Kuna tegelesin võrdleva kirjandusteaduse metoodikaga, siis uurisin ma oma töös konkreetsete autorite esituslaadi, retoorilisi võtteid, mida nendega üritatakse saavutada ja mida need tekstid omas ajas võiksid kaasa tuua või taotleda. Järeldus nende kahe autori võrdluses on, et Lennart Meri "Hõbevalge" on filosoofia, ilukirjanduse ja ajaloo vahel kulgev teos, mis ei määratle rahvusgruppi, vaid tegeleb ennekõike soome-ugri kultuuri ja selle geograafilise piirkonna kohamüstika või paiga mütologiseerimisega. See erineb üsnagi palju Mikitast, kes on kaasaegne autor ja keda ei huvita teaduslik põhjendus, vaid kes viskab väga palju erinevaid kontsepte ühte teksti ja filosoofiasse kokku.

Merit Maaritsa intervjuu näituse "ida ots(as)?" kuraatori Maria Helen Kännuga. Autor/allikas: Priit Mürk / ERR

Sa mainisid pagulaskriisi, mille ajal need mõtted sul tekkisid, aga praegu on meil uutlaadi kriis. Miks siis praegu sellest rääkida?

Koroonakriisiga tekkis sund püsida ühes geograafilises paigas ja me nägime, et kontakt välismaailma või Euroopa liiduga muutus selleks, et kõik hakkasid järsku enda nina ette vaatama. Rahvusriigi teema tõusis uuesti päevakorda ja tunnetati, et sellises kollektiivses masinavärgis ei suudeta otsuseid nii kiiresti vastu võtta. Rääkimata sellest ühiskonna lisatasandist, mis on seotud eelarvamustega näiteks asiaatide suhtes ja kuidas koroonakriisi alguses stereotüübid või eelarvamused selle kultuuriruumi inimeste suhtes elavnesid ning hirmud nende suhtes hüppeliselt kasvasid. See näituse idee sündis peaaegu samal ajal kui koroona või natuke enne seda, aga see teeb seda isegi relevantsemaks. Eriti kui me räägime Baltikumi kontekstist, millest tuleb juttu ka näituse raames toimuval vestlusringil. Euroopa piirkondades, mis tahavad rohkem keskusega suhelda ja keskusevahelist koostööd ehitada, on järsku sundolukord, et projekte tuleb teha oma naabritega, mis on väga tänuväärne. Ma olen kuulnud, kuidas muusikud või teatrilavastajad töötavad inimestega, kes on neile lähemal ja kui see suurendab piirkondlikku koostööd, siis see on ainult tore.

Identiteet kui selline – kui mina selle peale mõtlen, siis minu jaoks see on midagi väga ebapüsivat, fluidset. Midagi sellist, mida annab igas uues kontekstis ja olukorras ümber defineerida. Millisest definitsioonist siin näitusel sina kuraatorina lähtud?

Üks ühendav lüli nende kõikide teoste või autoripositsioonide vahel võibki olla see, et mitte keegi neist ei pea identiteeti milleski täiesti fikseerituks ja igavesti muutumatuks. See on kunsti väga oluline võimekus mõtestada täpselt neid probleeme ja tuua välja seda fluidsust või dünaamilisust, mis identiteedil on, mis ei puuduta ainult ühiskondlikku identiteeti, vaid võib puudutada ka konkreetselt üksikisikut.

Merit Maaritsa intervjuu näituse "ida ots(as)?" kuraatori Maria Helen Kännuga. Autor/allikas: Priit Mürk / ERR

Nii nagu isiklik on poliitiline, nii on ka poliitiline isiklik. See on identiteediküsimuste juures väga tüüpiline. Kui me räägime näiteks Alexei Gordini maalidest, mis on inspireeritud Ida-Virumaa elanikkonnast ja nende praegusest eluolust, siis see tegeleb hüpoteetiliste tegelastega, aga laiemas plaanis räägib see meile majandus-geograafilistest otsustest või ajaloolistest protsessidest, mis on viinud selle olukorrani. Siin on tõesti teisi teoseidki, autoportreefilme või -videolõike või performance-videolõike, mis tegelevad konkreetse isiku või persona'ga, aga näitusele sai see valitud seepärast, et ma tunnetasin, et nende teoste tähendusväli pakub samastumisvõimalust.

80 protsenti teostest on vanad ja paigutatud suhtesse teiste kunstiteostega, kaks on täiesti uut teost. Üks on Evi Pärna "Võimukoridor" ja Madlen Hirtentreu "Värisev pekitükk", mis on siin ruumis ka väga mastaapse ja visuaalselt eripärase keelega. Näitusel on ka üks Marko Mäetamme 2017. aasta seeria, mida pole ka varem näitusel eksponeeritud. Kõige vanem töö on Tanja Muravskaja "Positsioonide" seeria, kus 2007. aastal poseerisid Tanjale trikolooriga toona noored Eesti kunsti võtmefiguurid, kes tõlgendasid seda lippu omal viisil ja tõid sellesse lipukäsitlusse individualistliku elemendi.

Merit Maaritsa intervjuu näituse "ida ots(as)?" kuraatori Maria Helen Kännuga. Autor/allikas: Priit Mürk / ERR

Kas sul olid kuraatorina paigas ka konkreetsed hüpoteesid, mida sa näitusega kinnitada või ümber lükata tahad?

Kogu see näitus on püstitatud küsimuse vormis – "ida ots(as)?" – ehk osa sellest küsimusest on "ida ots?", et kas geograafiliselt me võiks Eestit endiselt mõista kui idapiiri Lääne-Euroopa ja Venemaa vahel. Samal ajal viitab "ida otsas?" küsimusena sellele, kas see sotsiaalpoliitiline fenomen on veel relevantne. Seda küsimust püstitades ja neid kunstiteoseid kaasates oli mu sisemine tunnetus teatud kunstnike puhul küll, et need probleemid on veel endiselt õhus, mis puudutavad meie enesemääratlust või enesekindlust sellises ida-lääne vahekorras. Aga kindlasti on siin ka kunstnikke, kes tegelevad kontseptuaalsemal tasandil mõtestamisega, mis on riigi kui institutsiooni ja inimese või piirkonna ajaloo seos või mõju indiviidile.

Kas mõned hoiakud on võimalik viia kokku ka põlvkondadega? Näiteks inimestega, kes on elanud Nõukogude Eestis, tuleb paratamatult see taak selle küsimuse lahendamisel kaasa. Aga nende puhul, kes on sündinud vabas Eestis, võib tõlgendus olla teistsugune ja võimalik, et nemad ei puudutagi oma töödes neid samu küsimusi.

Hoolimata sellest, et olen sündinud vabas Eestis, mõjutavad ka mind need mõttemustrid, hoiakud või hirmud, mis olid minule eelneval põlvkonnal. See tuleb esile kas või igapäevasuhtluses, aga ka materiaalses kultuuris, näiteks hoonetes. Me näeme ajalugu, milles on üles kasvanud meile eelnenud põlvkonnad, ja mida me tuleme muutma või millega leppima. Enamus neist kunstnikest on sündinud enne Nõukogude liidu lõppu, aga neid kõiki huvitab, kuidas need samad ideoloogilised konstruktsioonid, mõttemustrid jätkuvalt tänapäeva inimeste suhtumisi mõjutavad. Sama 2015. aasta kriis ilmestas väga hästi, et hoolimata sellest, et meil on suur hulk noori, kes ei ole neid hirme ega paineid kogenud, mis nende vanemad, on väga hirmul, ärritatud ja käivitatud. Näitusel osalevate kunstnike võrdluses põlvkondlikku erinevust ma Eesti identiteedi või ajaloo mõtestamisel ei tuvastanud. Pigem seisneb vahe konkreetsete kunstnike positsioonides ja taotlustes.

Merit Maaritsa intervjuu näituse "ida ots(as)?" kuraatori Maria Helen Kännuga. Autor/allikas: Priit Mürk / ERR

Kui sa iseenda peale mõtled, siis ka sa oskad näppu peale mõnele justkui emapiimaga kaasa tulnud vaikimisi hoiakule, mis vanemate põlvkondade puhul õigustas ennast – võib-olla praegu enam mitte – aga on paratamatult sulle kaasa tulnud?

Jah, kindlasti. Seda ma proovisin ka eelmise vastusega selgitada. Ma kasvasin üles kontekstis, mis mõtestas minevikus juhtunut päris palju ja mitte ainult okupatsiooni-, vaid ka sõjaaega. See trauma oli minu vanavanemate jaoks nende elus kohal ja kui ma hakkasin keskkoolis oma elu teadvustatumalt elama, siis hakkasid need perekondlikult kaasa antud mustrid lagunema või lahustuma. Ma tegelen sellega endiselt. Me kõik oleme selles protsessis. Nagu sa ütlesid – identiteet on fluidum. Me kõik tegeleme sellega kogu aeg ja mina teen seda selle näitusega. Ma mõtestan, uurin ja küsitlen neid erinevaid kogemusi, mis Eesti inimestel siin elades ja kunstnikel selle teemaga tegeledes on. Need kuus kuud on juba praegu mulle avanud uksi ja mu mõtteviise muutnud.

Kui palju peaks eestlase identiteeti praegusel ajal mõjutama ajalugu? Marju Kõivupuu küsis hiljuti retoorilise küsimuse, et kaua me neid kohvreid kaasas kanname, viidates okupatsiooniajale jne. Me räägime neist sündmustest igal aastal. Mina ei ole neid oma elus kogenud ja ei saa kuidagi öelda, et neist ei peaks iga aasta rääkima. Küll aga tekib küsimus, et kui me oleme olnud üle 25 aasta taasiseseisvunud riik ja me minevikutaaga maha jätaks, siis kas meil oleks võimalik idaeurooplase kuvandist minna edasi põhjaeurooplase kuvandi juurde.

Ma tunnen vajadust ühiskondlikke valupunkte teadvustada, aga ma ei poolda ohvrimentaliteedi omaksvõttu või kannatusteajaloo rõhutamist. Lennart Meri "Hõbevalges" tuleb see ka väga hästi välja, kuidas ta ütleb, et seda 500- või 700-aastast orjapõlve müüti me ei peaks endale korrutama. Kogu tema teksti taotlus on eestlased sellest vabastada ja võimestada meie inimesi mõtlema endast teisiti. Ka poliitikud, õpetajad võiksid noori suunata ajaloo teadvustamise juurde ja selle juurde, et järgmine põlvkond võtaks selle traumanarratiivi enda jaoks koost lahti ja sulataks selle milleski elujõuliseks, vabaks ja inimlikuks. Inimlikkus on selle fluidse identiteedi väga suur komponent. Inimene on muutuv. Päevad ega aastad ei ole vennad, inimesed ja nende teadmised muutuvad.

Merit Maaritsa intervjuu näituse "ida ots(as)?" kuraatori Maria Helen Kännuga. Autor/allikas: Priit Mürk / ERR

Rääkides sellest, kuidas me paistame väljaspool Eestit, siis üks märksõna on meie IT-valdkond. Küll aga on olnud skeptikuid, kes ütlevad, et tegelikult on mitmed riigid meist selles osas ette tõmmanud, kuigi me võime siin veel uskuda, et me oleme IT-valdkonna tipud. Kui palju peaks laskma oma identiteeti mõjutada sellel, mida arvavad meist inimesed väljaspool ja sellel, mis meil riigis sees toimub?

Välised ootused mõjutavad väga palju. Eriti just väikeseid rahvaid, kellel on olnud ajalooliselt või poliitilise tunnustusega probleeme. Mis puudutab seda IT-riigi kuvandit ja edulugu, siis selle juures ei ole kõige suurem probleem see, kas see vastab tõele. Kõik rahvuslikud kuvandid on niikuinii ühiskondlikult konstrueeritud ja mõnes mõttes teatud faktilisest nähtustest ja saavutustest tõukunud lood, mis ei tee neid küll vähem oluliseks. Aga problemaatilisem on see, kas see digiriigi sümbol on miski, mis inimesi piisavalt ühendab. Kas sellel on emotsionaalne väärtus, mis täidab selle kultuurilise identiteedi sisu. Ma ei räägi eesti kultuurilisest identiteedist, vaid sellest, kas see on miski, mis suudab ühendada siin elavaid inimesi rahvusest sõltumata.

Praktilisel tasandil ta ühendab osaliselt, sest meil on probleemid, nagu digilõhe. Aga kujundlikul ja emotsionaalsel tasandil ei ole pragmaatiline ning digitaalne lahendus see, mida ühiskond tegelikult vajab ja mis peaks meid teineteist paremini mõistma panema. Seda ei juhtu. See juhtub siis, kui olemas on muud emotsionaalsed või vaimsed väärtused, mis inimesi ühendavad. Pragmaatiline teeb meid kindlasti uhkemaks. Me oleme tänulikud, et meil on võimalus elada kiiresti toimivas riigis, aga sellel ei ole emotsionaalset kapatsiteeti.

Merit Maaritsa intervjuu näituse "ida ots(as)?" kuraatori Maria Helen Kännuga. Autor/allikas: Priit Mürk / ERR

Ma parafraseerin Marko Mäetamme, kes ütles mulle, et Eesti on nii mitmekesine ja huvitav koht, et kui me lööme sellele digiriigi sildi peale, siis see võtab väga palju asju vähemaks. See digiriigi identiteet on liiga kuiv. Ta on liiga pragmaatiline. Temas ei ole midagi inimlikku. Ta ei ole laulupidu. Mitte et digiriik peaks olema laulupidu või et üldse miski peaks olema laulupidu. Aga see, et ma saan tuludeklaratsiooni täita viie minutiga ei liiguta minus ühtegi emotsiooni. Seepärast on see üks identiteedimääratlus, mis ei täida meie inimeste sisemist auku.

Miks sa ei ole kaasanud näituse vestlusringi inimesi, kes tegelevad igapäevaselt geograafilis-poliitilise analüüsiga ja andnud teema ette eranditult kultuuri- ja kunstinimestele?

Tõepoolest, paneelis ei osale poliitikateadlased, aga ma olen isiklikult seda meelt, et kuigi kunst saab ja peabki ühiskondlikel teemadel kaasa rääkima, siis on kunstnikel, lavastajatel ja kuraatoritel võimalus avada teemat abstraktsemalt ning tundlikumalt kui ehk teaduslik perspektiiv seda pakub. Kunstnikud saavad sageli inspiratsiooni aistingute kaudu, mis pärinevad alateadvusest ja kohati tundub, et liigne teaduspõhisus akadeemias ka piiritleb teatud loovisikuid või lööb nad lukku. Mis puudutab meie vestlusringi, siis sinna on kaasatud eri riikide ja kunstivaldkondade esindajad, kes avavad teemat oma praktika, kogemuse kaudu ja riigi olukorrast lähtuvalt. Loodan, et kaasanoogutamise asemel tulevad ka jutuks Eesti, Läti ja Leedu erinevused vähemalt kunstivälja kontekstis. Kunst ei saagi lõpuni rääkida poliitika ja majanduse ja loodushoiu eest, sama kehtib vastupidi. Nad ei peakski seda tegema. Kui kunst sõidaks täiesti sisse teistesse sfääridesse, siis kas see oleks enam kunst. Minu eesmärk on öelda, et esiteks annab see võimaluse neid teemasid tunnetuslikumalt lahti mõtestada. See on vaataja-külastaja jaoks eriti oluline, sest kui faktid ei muuda meid, siis võib-olla muudavad meid emotsionaalsed kogemused.

***

"ida ots(as)?" on Põhjala tehase 5. angaaris (Marati 5) avatud 13.–30. augustini.

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: