"Fluids" on materjaliteatri lavastus, mis avastab libesti kasutamist etenduskunsti vahendina. Katsetus loob lavale alternatiivsete mängureeglitega maailma, mille allikad on STL'i white-box'i laes rippuv libestiga täidetud prožektor ning saali servas olev kõlar. Etenduse algusest saati on põrand libe ning laes asuvast prožektorist niriseb aina juurde liimjat ollust, millega iga etendaja saali astudes kontakti astub.

Igaüks valib selleks muidugi oma moe. Näiteks Joonas Tagel astub lavale vaikselt, katsetavalt materjali ja ruumi kombates, seevastu Karolin Poska viskub otsemaid limasesse eluollusse. Ta sumpab limas ja püüab sellest voolida kujusid: ta püüab seda kohelda kui vett, paisates lima õhku, kuid asjatult. Lima jääb limaks ja ponnistusest võrsub vaid õhumull ja veidi lirtsuvat heli. Seda mõistes on etendajad tunni vältel silmitsi küsimusega, kuidas alistuda ja lubada end liigutada kellelgi teisel? Kuidas toimida maailmas, mille ohjad pole sinu kätes?

Lisaks uuele maailmakorrale tuleb etendajatel ruumis suhestuda ka teineteisega. Esimestena lavale astuvad Joonas Tagel ja Karolin Poska ei loo alguses kontakti. Seevastu moodustub Keithy Kuuspust ja Karoline Suhhovist juba lavastuse algusest saati omamoodi sümbioos. Nad avastavad maailma, kuhu on sattunud, koos. See maailm tungib neist välja. Lisaks etendajate kehadele paigutatud libestipaunadele tuleb ainet ka naiste suust. Nad vahetavad lima nagu armastajad kehavedelikke. See on lavastuse õõvastavaim hetk, sest suust voolav libesti ei paista just… mõnus kogemus. Ometi on naised teineteise vastu hellad ja armastavad, hoides õrnalt nende vahele tekkinud niidistikku. Kuigi Tagel ja Poska liiguvad hiljem koos, ei moodustu nende vahel sellist sünergiat.

Teistest etendajatest eristub Sigrid Savi, kes ei tule lavale endana, vaid etendab ülinaiselikku kipskuju. Ta ei võta publikuga kontakti ega näita välja emotsioone, vaid esineb ainult kehana. Savi jääb puutumatuks ka pärast hetke, mil Keithy Kuuspu püüab temaga sidet luua. Lähenemiskatsele järgneb Max Richteri remiksitud Vivaldi muusikaga saadetud etüüd, milles teised libistavad Sigridit üle lava ja Savi võtab erinevaid (klassikalise balleti maiguga) poose. Kui teised astusid lavale seda maailma kogema, siis Savi tuli näitama oma graatsilisust.

Klassikalise balletiga suhestub ka Kuuspu ja Tageli duett. Paralleeli klassikalise tantsuga loob taustaks kõlav klassikaline muusika, liikumise stiil (palju piruette/pöördeid, nõtkus ja teineteise toetamine) ning muidugi ka tõik, et tantsijateks on mees ja naine. Viide balletile rõhutab veel enam lavastuse vaatemängulist taotlust. Nagu Estonia balleti lavastusi minnakse vaatama eeskätt silmailu pärast, ei tule ka siit otsida enamat kui vaatemängu. Ometi ei ole "Fluids" tantsulavastus klassikalises mõttes. Erinevalt klassikalisest tantsust on see vabam, mängulisem ning sooneutraalsem. 

Lavastus lõpeb etendajate kogunemisega keskpõrandale. Nad moodustavad ringe ja kuhjasid ning sukelduvad neisse, luues mingi sünnitusmajaliku õhkkonna. Minu kujutluses moodustus lava keskele hiiglaslik üsk, millest etendajad ükshaaval väljusid. Ükski loodud moodustistest siiski püsima ei jäänud ja muster lagunes. Niisiis saab siit tõmmata kaks tähendustasandit: lõpp kas ülistab loomist ja elu või vastab alguses püstitatud küsimustele "Kuidas alistuda ja lubada end liigutada kellelgi teisel? Kuidas toimida maailmas, mille ohjad pole sinu kätes?" negatiivselt. Negatiivselt selles mõttes, et alistumine peab olema täielik ja fluidses maailmas suunda seada ei saa. Eelistan siiski esimest tõlgendusviisi, sest lavastusest jäi siiski meelde eeskätt avastamis- ja loomisrõõm.

Arvustus valmis Sõltumatu Tantsu Lava tantsukriitika uurimisresidentuuri raames.