INIMESE MÄRK

Teise aastatuhande peenima psühholoogilise romaani "Punane ja must" kolmekümne viies peatükk lõpeb atentaadiga. Stendhal kirjutab:

"Julien astus Verrières'i uude kirikusse. Kõik hoone kõrged aknad olid kaetud sarlakpunaste eesriietega. Julien peatus mõni samm proua de Rênali pingist tagapool. Paistis, nagu palvetaks proua suure innuga. Nähes naist, kes teda nii väga oli armastanud, tundis Julien kätt nõnda värisema hakkavat, et ta kohe oma plaani täide viia ei saanudki. "Ma ei saa," ütles ta enesele, "ma ei suuda füüsiliselt."

Samal hetkel helistas kooripoiss, kes teenistusel abiks oli, kellukest, teadustades karikatõstmise silmapilku. Proua de Rênal langetas pea ning hetkeks kadus see peaaegu täiesti sallivoltide varju.  Julienile ei tundunud ta nüüd enam nii tuttav. Ta laskis paugu püstolist, aga ei tabanud; ta tulistas teist korda; naine kukkus maha."

Julieni silmis toimub metamorfoos: armastatu moondub võõraks, kellestki saab miski, inimene muutub märklauaks. Stendhal kirjeldab läbinägelikult seda protsessi. Ja tulemust.

Meie elame juba endastmõistetavalt ja tuimalt sellises tulemuste maailmas. Algklasside lapsed mängivad arvutimänge, kus ringijooksvaid ja hüppavaid inimfiguure saab ja tuleb tappa. Sest see on huvitav! Ainus empaatiline kvaliteet väikese mänguri hinges on põnevus ─ kas saab pihta või ei saa. Need pole ju inimesed, need on inimmärgid.

Täiskasvanutele näidatakse telerist krimisid, mis põhinevad samal psüühilisel eelhäälestusel. Keegi ei tunne kaasa mõrvaohvrile, tema surnukeha lahkamislaual äratab anatoomilist huvi või vastikust. Laip on laip. Tasapisi, aga järjekindlalt immuniseeritakse vaatajaid meditsiinilise jälkuse vastu.

Omal ajal võis sellega veel šokeerida. Elem Klimovi film "Tule ja vaata" (1985), kus meie Jüri Lumistegi kaasa tegi, tõi nimme ekraanile sõja füüsilised võikused ning jõletused. Hiilgavalt söestunuks grimeeritud ohver pidi vapustama ja kütma nõukogude kodanikus virtuaalset kättemaksuiha. Nüüd võib kärsanud korjuseid alatihti näha seriaalides "CSI", "Kurjuse kannul", "Kondid", "NCIS" ja mis nad kõik on. Ei ajagi nii väga öökima. Hoopis õhutavad põnevust, kannustavad jälitust.

Võiks eristada kaht liiki empaatiat, tsentrifugaalset ja tsentripetaalset. Tsentrifugaalne on too põnevus, mis laibast eemale viib. Noh, Arnold Schwarzenegger keerab kutil kaela kahekorra ─ olgu peale, проехали, the action goes on, vaatame pingelise huviga, mis edasi saab.

Tsentripetaalne empaatia seevastu pole suunatud väljapoole, vaid elamus sünnib sisseelamisest, samastumisest. Seda taotleb pornograafia ─ erutuse nakatust, seksuaalset virgutust, hormonaalset eelmängu.

Neid hästi segada ei anna. Märulifilmidesse peaaegu kohustuslikult lükitud voodistseenid ei suuda vaatajat ümber häälestada ning jäävad puhtmärgiliseks, isegi tüütuks, süžee kulgu pidurdavaks.

Inimese pildilise märgistumise kohta rääkis sõber Ants Juske kord loo, millel tegelikkusega suurt pistmist olla ei saa, aga mis on seda õpetlikum. Lenin läinud kord hommikupoolikul Kremlist linna peale uurima, kuidas rahvas elab. Koputanud ühe kommunaalkorteri uksele. Unesegune ja viinalehane maika väel mees avanud, vaadanud ja hüüatanud: "Живой червонец!" ─ "Elus kümnekas!" (alates aastast 1937 trükiti Nõukogude kümnerublasele Lenini pilt).

Ja mida teevad meie sotsiaalvõrgustikud? Nad asendavad inimesed piltidega. Elav suhtlus taandub laikideks selfide all. Sellepärast seisan ma vastu ka ohtlikult levivale distantsõppe-viirusele. Haridus sureb, kui elus õpetaja asemele tuleb õpetaja pilt. Et kui ta on "kurilaste killast", siis võib ta ekraanil ju tappa ─ välja lülitades.

"PERSEUS"

Kunagi esitasin tuttavatele viktoriiniküsimuse: milliseid antiikseid tegelasi meenutab tänapäeva eestlane kõige sagedamini? (Vastuseks pidid tulema Julius Caesar ning Augustus Octavianus ─ kumbagi saab nimetada vähemalt 31 korda aastas, sest nii palju on juulis ning augustis päevi.) Ja siis üllatas üks üliõpilane mind vastusega: "Perseus!" Vaata poissi.

Firenze peaväljakul Piazza della Signorial seisab Loggia dei Lanzis üks maailma kauneimaid pronkskujusid, Benvenuto Cellini "Perseus Medusa peaga", esimene tähelepanuväärne maneristlik inimfiguur Euroopa kunstis. Mõiste "maneristlik" seletab autor ise lahti kirjas Benedetto Varchile 28. jaanuarist 1546: "Skulptuuril peab olema kaheksa vaadet ja need kõik peaksid olema ühevõrra head." Hiljem, "Traktaadis joonistuskunstist" (1568) laiendab ta konstantse headuse nõude ka põhivaadete vahelistele üleminekutele ja räägib neljakümnest rakursist (evitades skulptuuris matemaatilise piirväärtuse kontseptsiooni!). Maneristliku figuuri esteetiline potentsiaal ei avane nõnda mitte ühestainsast vaatpunktist, vaid ta sunnib vaataja enda ümber tiirutama. Sealt ka itaaliakeelne figura serpentinata, spiraalfiguur.

Muidugi ei saa mitte kõik rakursid olla võrdselt kõnekad, alati tekib soodsamaid ja vähem soodsaid. See kehtib ka "Perseuse" puhul, mille sisukaim vaade avaneb sokli vasaku esinurga kohalt (niššides paiknevate Zeusi ja Danae vahel). Õige kõrgusega vaatepunktist avaneb sealt kogu teos: imekauniste ilmete sulnis rahulikkus, poosi staatiline teatraalsus, alasti keha ning halja mõõga ohtlik kontrast. Uhke värk!

Kunstiteaduslikult pole sellest teosest eriti midagi analüüsida, see ei peida endas saladusi (erinevalt näiteks Michelangelo "Moosesest") ─ kõik on nii ilmne, nii selge, nii aval, vaatamata ülimale detailirikkusele. Kes antiikset Perseuse-lugu teab, see võiks ainult küsida, kuhu jäi sangari kilp ja miks maod ei salva teda vasakust, Medusa pead publikusse sirutavast käest. 

"Perseuse" valmimisloo jutustab Cellini põhjalikult ja värvikalt oma eluloos (mis on ka meil 1995 ilmunud, paraku tõlkena inglise keelest). Üheksa aastat aega võtnud "Perseus Medusa peaga" avati 27. aprillil 1554. Cellini küsis oma töö eest Cosimo Esimeselt 10 000 kuldskuudot, aga hertsog ei raatsinud anda. Viimaks määras vahekohtunik honorariks 3500, saja skuudo kaupa kuus (aga vahele tulid maksetõrked ja lõpuks kunstnik kogu summat kätte ei saanudki).

Näitlejatele tasutakse esiteks rahas ja teiseks aplausis. Varem korvas rolli menu osatäitja silmis tema väikse teenistuse. Tänapäev areneb vastupidises suunas, raha ju saab, aga aplaus aina odavneb.

Ovatsioonid, mis puhkesid "Perseuse" ülespaneku järel, väärivad igatahes tähelepanu. Teos inspireeris, sai sündmuseks.

"... Niipea, kui ma oma kuju paljastasin, kuuldus ülimalt vaimustatud hüüatusi mu töö kiituseks... Inimesed kinnitasid ukseposti külge sonette... Usun, et sel samal päeval, mil ma kuju rahvale mõneks tunniks avasin, naelutati neid posti külge rohkem kui kakskümmend ─ ja kõik nad kubisesid ülimast kiitusest. Hiljem, kui ma kuju taas kinni katsin, tõi iga päev uusi sonette ─ nii ladina kui ka kreeka keeles... Sellest suuremeelsest võistlusest võtsid osa ka kunstnikud, kujurid ja maalijad."

Cellini "Perseus" vallandas üldrahvaliku loomingulise ažiotaaži, elektriseeris ärksaid ja galvaniseeris tuimi. 

Igne lutum potuit sublato animare Prometheus:

Saxaque cum cara coniuge Deucalion:

Persea CELLINUS; sed siquis comparet unus

Hic vivit Perseus, mortua sum reliqua.

"Tuleröövel Prometheus suutis anda elu mudale, Deukalion koos oma armsa abikaasaga kividele, Cellini Perseusele, aga kui neid võrrelda, siis Perseus elab, teised on surnud."

C'hoggi non sol Medusa, ma Perseo

Fanno di marmo diventar la gente...

"Nüüdsest ei pane rahvast tarduma mitte üksnes müütiline Medusa, vaid ka Cellini Perseus."

Konkreetsest kunstiteosest tõukub selle autori kilbiletõst. Loojat ülistatakse tema loomes. Milline eesti kunsti teos pälviks sama vägevat tunnustust? Kas mõnele meie maalile või skulptuurile on lauldud vähegi võrdväärset kiidulaulu?

Aastal 1974 ilmus Loomingu Raamatukogus Vaime Kaburi koostatud vihik "Ärgem rääkigem raamidest. Kujutava kunsti motiive eesti luules". Hosiannat seal ei leidu ─ soome-ugri temperament ikkagi. Ja teosed esinevad kahes rollis.

Esiteks sedastatuna (5 luuletust). Marie Under: "Ning seinal Mägi värvehõiskav maal: / noor naine kaetud silmi, hardus-lunas." Valmar Adams räägib Hatšepsutist ja Nefretetest "Egipti püramiidide seintel" (ehkki kummagi nimetatu ajal enam püramiide ei ehitatudki).

Teiseks saab kunsti teemal heietada. Luuletaja mõte võib uidata kolme rada. Kõigepealt kunsti kui niisuguse teemal (8 teksti, mh Betti Alveri "Kunstile", Ralf Parve "Koopiakunst"). Samuti mingi teose teemal (25), olgu ajendiks siis kas konkreetne taies (Ain Kaalepi "Kuus madrigali piltide juurde", Debora Vaarandi tsükkel "Kristjan Rauaga") või mingi tuvastamatu (Gustav Suitsu "Elu muulased", Kalju Kangru "Baarimees"). Ja viimaks võib mõtteuide ajendada keegi kunstnik (17) ─ kas anonüümne (Uno Lahe "Ma tänan hommikuse pildi eest", Lehte Hainsalu "Kunstnik") või konkreetne (Jaan Krossi "Maaliostja", Artur Alliksaare "Mikalojus Čiurlionis"). Mõni tekst jääb sellesse kogumikku võõrkehaks.

Ei leidu meil keerulisi triumfaalseid teoseid, võrreldavaid "Perseusega". Kõik on kuidagi lihtis ja hillitsetud. Puudub formaat. Puudub kirg rünnata keerulisemat kunsti. Viimatine suurvormi-idee ─ palun väga ─ Konstantin Pätsi olmeegi-pea Estonia teatri ees. Ei leidu pilte ega kujusid, mis püstitaksid luulele suuri ülesandeid.

Cellini "Perseus Medusa peaga" jääb klassikaks, mõõtkavaks ka me oma kunsti vaadates.

SAATUS JA SURM

Oma Viienda sümfoonia kahe algustakti kohta (g-g-g─es) ütles Beethoven: "Nii koputab saatus uksele." See saatus on muidugi surm, sest saatus on alati surm. Kuulutab oma tulekut ootamatult ja fortissimo.

Koroonakriis paljastas inimeste surmahirmu, paiguspelguse. Haigus on ju surma eesõu. Vanad kreeklased pidasid kaksikuteks Thanatost (Surma) ja Hypnost (Und). Aga noil kahel on veel kolmas vend ─ Nosos (Haigus).

Aastal 2020 maskeerus maailm nagu ei iial varem (ehkki näomaske kanti juba ka hispaania gripi puhangu ajal 1981─1920, kui suri 10─15% rahvastikust ehk kuni 100 miljonit inimest). Karantiini- ja distantsinõuded võeti tänavu üsna üksmeelselt kanda ning eriolukorraga sunniti leppima. Milanos ei pääsenud 14. augustil Brera kunstimuuseumi, sest seal sees tohtis olla ainult piiratud arv inimesi ja kõik pääsmed olid tellijaile juba välja jagatud. Küll tahtnuks näha Mantegna "Surnud Kristust", Raffaeli "Neitsi Maarja paaripanekut" ja Tintoretto "Püha Markuse imet"! Nüüd jääb üle vaid distantskülastus. Nagu suudlus läbi taskuräti, või õieti ─ sundmaski.

Inimene ei tea, millal surm tuleb. Saatuse koputus kostab ootamatult. Antiikpärimuse kohaselt polnud see nõnda mitte alati. Platon räägib dialoogis "Gorgias" loo, kuidas varemalt otsustati inimese elulõpu järgne käekäik tema surmapäeval ning siis õsusid ilusad ja rikkalt riides tegelased alatult valetunnistusi oma vooruslikkuse kohta. Zeus otsustas: "Esmalt ei tohi inimesed enam ette teada oma surma päeva, nagu praegu. Sellele tuleb lõpp teha ja Prometheusele sai juba öeldud, et ta võtaks neilt ettenägemisvõime. Seejärel on vaja, et nad kõik oleksid kohtus alasti ning selleks mõistetagu nende üle kohut alles pärast surma. Ja kohtunik olgu samuti alasti ning surnud." Tuletooja Prometheus ütlebki Aischylose tragöödias: "Neilt võime surma ette teada kaotasin." Ja kui koorijuht küsib: "Mis rohtu leidsid päästmiseks sest haigusest?", siis vastab Prometheus: "Ma nende sisse juhmi lootmist soetasin."

Jah, inimene loodab edasi elada. Igal aastavahetusel seina riputatavasse uude kalendrisse võib olla juba trükitud ka tema surma kuupäev. Ta ei taha sellest teada. Kirglikult eitades oma surelikkust, põgeneb ta "juhmi lootusse".

Paradoksaalselt paistab, et mida vähem väärtuslik on kellegi elu, seda kiivamalt ta sellest kümne küünega kinni hoiab. Tühisusele jääb võõraks aristokraatlik üleolek surmast, see enesestmõistetavus, nonchalance, millega Stendhal iseloomustab Julieni viimseid hetki giljotiinilaval: "Kõik möödus lihtsalt, sündsalt ja tema poolt ilma mingi teatraalsuseta."

Iga inimese elu võib olla väärtuslik, kuid mitte kõik elud pole üheväärtuslikud, ühevõrra kvaliteetsed. (Kollektiivse mälu sõel ei säilita mitte igaüht.) Koroonakriis pani seda tõde unustama, lüües kõiki ühe lauaga, vabandust: maskiga. Sundides kõiki rekruteeruma üleilmsesse tanatofoobide armeesse ─ reameheks.

Ja siiski koputab saatus ühele uksele. Sinu uksele.