Et puhkusemeeleolu mitte rikkuda, kaldub suvine materjalivalik teatris sageli ikka kergema või lõbusama poole, kuid Ugala on sel suvel ujunud vastuvoolu. Priit Pedajase lavastatud "Katkuhaud" ajab Ugala väikses saalis õhu raskeks ja meele mõtlikuks. Ene Mihkelsoni samanimeline romaan ei kuulu ammugi lihtsa lektüüri hulka ning pelga meelelahutuse kilda ei lase end liigitada ka Pedajase versioon sellest. Pead panevad murdma nii Mihkelsoni kirjutatud mõtted kui ka Pedajase kasutatud võtted, ühed konfliktsemalt kui teised.

Mõnigi mõte võib tõtt-öelda hargnema minna juba enne etendust. Lavastuse tutvustus tõmbab Mihkelsoni romaani kõrvale korraga näiteks kirjandusliku ja kulinaarse (või botaanilise) paralleeli: "See lugu, mida tihti on võrreldud Sofi Oksaneni romaaniga "Puhastus", koorub lahti nagu sibul ja toob meieni ühe perekonna loo...^[1]" Olles Oksaneni "Puhastust" isiklikult kogenud nii kirjasõnas kui ka kinoekraanil, kuid Mihkelsoni nimekat teksti mitte, oli tutvustuse ajel kerge tekkima küsimus: kas teose populaarsus võib siingi tähendada teatavat polariseerimist või lausa melodramaatilisust, nagu nentis kirjandusteadlane Eneken Laanes kord "Puhastuse" kohta^[2]?

Kiire vastus oleks ei – lavastatud loos ei leidu melodraamale vajalikke poolusi, neid kangelasi ja pahalasi, keda kohtumõistja pilguga süütuteks ja süüdlasteks jaotada. Ometi ei tähenda see, et kõik "Katkuhaua" tegelased Ugala laval tasakaalukalt lahti joonistatud saavad. Kas või Aarne Soro mängitud Tõnu, keda publik näeb peamiselt ukse vahet käimas ja emakodus kahtlaselt sahkerdamas, teeninuks välja pikema lavaaja.

Stseeniga, kus Tõnu ükskõikse ja süümetu kesta vahelt juba udune valguskiir paistma hakkab, saab etendus ometi läbi. Kust tulevad mehe alalised rahahädad, unarus peresuhted ja lõpuks häbematus võtta endale vaesuses vireleva ema pensiongi, jääb seejuures mõistatuseks. Sestap on vaatajal liiga lihtne Tõnu mitte sallida – eriti teose kohta, mis otsib lepitust ka nendega, kelle teod katkuhaua kombel justkui igavest kinnimatmist vajaks.

Samuti paistab veidi ripakile jäävat süžeelõng, mis kajastab suhet minategelase (Kadri Lepp) ja ema Sanna (Garmen Tabor) vahel. Kuidas võib ühe ema viha oma lihase tütre vastu olla nii lahtumatu? Kuidas suudab tütar sellele vihale vaadata nii iseenesestmõistva pilguga? Pedajase "Katkuhaud" pakub vastuste asemel põgusaid vihjeid, andes aimu kusagil peituvast suuremast ja sügavamast loost, millele aga ainult etenduse põhjal küüsi taha ei saa. Tegelaskonna psühholoogiline tervik on selleks liiga lünklik.

Tõsi küll, arusaadavalt mängitakse publikule rohkem lahti peategelaste sisemaailm. Kadri Lepa kehastatud minategelane saab nõnda iseseisva ja iseteadliku kuju, mida toetab tema aastatepikkune karastumine armastusevaeses elus. Nõnda ei paista naine isegi vakatavat, kui Kaata (Luule Komissarov), tema tädi ja üleskasvataja jutu käigus poetab: "Ma olen siin omaette mõelnud, et ma pole elus kedagi armastanud." Küllap tuleb sama karastumus minategelasele kasuks ka suhetes emaga.

Lavastusest ja Mihkelsoni kirjutatud loost veel kaugemale vaadates pakub mõtteharjutuseks viljakat pinnast küsimus: kuidas oskab siis minategelane ise armastada, kui teda eales armastatud pole? Kuidas loob see inimene enda pere, kuidas õpib armastama enda lähedasi? Armastuse ja lähedusega pole liiati nii lihtne kohaneda, kui pealtnäha tundub.

Eks omamoodi ole karastunud ka Kaata, kellest lähtub kogu "Katkuhaua" kvintessents. Sõja-, okupatsiooni- ja repressioonikeeristesse kaotatud keskiga käib temaga kaasas kogu elu – allasurutult, kuid siiski mõjukalt. Korda sai saadetud nii mõndagi kurja ning seda ka enda pereliikmete vastu, ent tegusid tolle ajastu konteksti asetades värvuvad need ometi pooltoonidesse. Ilmsiks tuleb kaebamiste, luuramiste ja vihjamiste ambivalentsus: ühtegi neist kuritegudest ei kannustanud nimelt mõni ürgne kurjus Kaata hinges. Ennemini sündisid teod olukordadest, kus valiku sai langetada vaid mitme halva variandi vahel.

Nagu öeldud, otsib "Katkuhaud" lepitust, näiteks suhetes, mis minevikurägastike välja kaevamisel rängalt räsida saavad. Loomulikult pole seda lihtne leida, eriti kui "kurjategija" süütunne ja võimetus endale andestada kogu elu takjana kaasas käivad ning iga järgmist sammu suunavad. Nõnda immitseb seda süüd välja nii Kaata mahasuunatud pilgust, ebamäärasest üminast kui laokil kodust.

Too tähenduslik segadus Kaata kodus ei lase Pille Jänese lavakujundusest mööda vaadata. Parajalt mustust ja rämpsu, aga ka kodule omast detailirohket sentimentaalsust teevad lavale ehitatud väiksest toast ruumi, mis tõesti lavastuse teenistuses töötab. Kui vanade mälestuste meenutamisele ja harutamisele keskenduv lavastuslahendus pani kaaluma, kas "Katkuhaud" sobiks pigem raadiolainetele kui teatrilavale, vaidles Jänese stsenograafia vastu. Vaatamist ja märkamist on Ugala laval küllaga.

Selles ühetasases vestluste jadas sõudis lavastus finaaligi, jättes hinge kripeldama igatsuse tugevama kulminatsiooni ja rõhutatuma lõpp-punkti järele. Ent ju siis ei saagi kõik lood elegantselt lõppeda, eriti kui nad elu ennast ilustamata moel kujutavad.

[1] Katkuhaud. Ugala Teatri koduleht. https://www.ugala.ee/lavastus/katkuhaud/.
[2] Laanes, Eneken. 2010. Trauma ja popkultuur: Sofi Oksaneni "Puhastus". – Vikerkaar 12: 52-65.