Helen Tammemäe: entroopiast, loobumisest ja vabadusest ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Helen Tammemäe
Helen Tammemäe Autor/allikas: Ken Mürk / Müürileht

Osalesin möödunud sügisel kümnepäevases meditatsioonilaagris, kus igapäevase kümnetunnise mediteerimise kõrval pandi pausile suhtlus ümbritsevate inimestega ning lülitati välja igasugune infovoog nutiseadmetest ja muudest meediatest, kirjutab Helen Tammemäe Müürilehes.

Ometi magati, mediteeriti ja söödi külg külje kõrval ning selle käigus tekkis paratamatult ning vastupidistest ponnistustest hoolimata ikkagi mõtteid inimese loomusest ja tema käitumisest. Kümme tundi päevas mediteerida ei ole lihtne ja juba paari päevaga hakkasid osalejad väsima tähelepanelikkusest üksteise suhtes ning fookus muutus paratamatult enesekesksemaks. Seda ilmestas hästi päeva viimane toidukord. Kui hommiku- ja lõunasöök olid rikkalikud, siis kella nelja paiku pakuti osalejatele puuvilja ja teed ning see jäi päeva viimaseks toidukorraks, et säilitada mediteerijate mõtteerksust. Varem laagris käinud ja kogenumad mediteerijad ei võtnud reeglina puuviljagi, ent paljude esimest korda askeesiga kokkupuutunute seas tekitas selline korraldus silmanähtavalt ärevust. See ärevus väljendus selles, et kui õunu ja pirne jagus kõigile, siis mõnekümne osaleja peale oli söögisaali puuviljakorvikeses vaid umbes kümme banaani, ja ütleme nii, et kohe esimestest päevadest peale läks nende banaanide pärast tihedaks rebimiseks. Soovidest ja ihadest vabaks pürgijad hakkasid juba aegsasti söökla ukse taha kogunema, juhtus sedagi, et mõni banaan haarati võidukalt täpselt järjekorras eespool seisnu nina eest. Kohati tundus, et mõne inimese jaoks kujunes sellest vaimsest rüselusest päeva tipphetk – see, mille nimel üldse pingutada, ja eks ole teada ka, et kui miski on defitsiitne, siis selle väärtus inimeste silmis kasvab. Iga päev sööklas lahtirullunud stseen mõjus omamoodi mudelühiskonnana, mida iseloomustab seesama lakkamatu võitlus banaani pärast, mida justkui kõigile ei jagu.

Kui vaadata säärase käitumise tagamaid, siis sageli on turvatunde puudumine see, mida kompenseerida püütakse. Inimesele ei meeldi elu püsitu loomus ja universumis valitsev entroopia – raske on elada, kui ei saa milleski kindel olla ega millelegi toetuda. Nii püüame kõik lakkamatult pidepunkte leida ja haarata, millest parajasti haarata annab – ümbritsevatest inimestest, kokku aetud varandusest, staatusest või ka lihtsalt toidust ja sellest saadavast mõnutundest. Aga pidev hirm ilmajäämise pärast tekitab stressi ja ühel päeval kätte võidetud banaan ei tähenda, et järgmisel hommikul oleks muretu ärgata. Uuel päeval ootavad ees juba uued võitlused ning ei paista, et sellele tuleks lõppu.

Ometi on võimalik leida ka märksa pingevabamaid toetuspunkte. Üheks heaks näiteks on kõikvõimalikud harjumused, millega saab kujundada seda – olgugi et näilist – turvalist struktuuri, mis aitab tulla eluga toime ka väljakutseterohketes olukordades. Korrutati ju karantiiniajalgi rutiini hoidmise vajalikkust. Baasvajaduste rahuldamiseks piisab tegelikult küllaltki vähesest, väljakutse on sageli seda isiklikul tasandil mõista. Ei, mul ei ole vaja talveks kolme paari saapaid, piisab ühest. Ei, mul ei ole vaja endale praegu kohe Woltist kiirtoitu tellida, mul on kapis tatart. Ei, mul ei ole vaja teistelt inimestelt sotsiaalmeedias oma olemasolule ja kogemustele pidevalt kinnitust, nendel on väärtus ka ilma selleta jne. Oma turvatunne tasub siduda teadlikult pigem jätkusuutlike tugitalade külge, nagu head suhted peres ja kogukonnas, hoidvad terviserutiinid või tasakaalukas meelelaad, ja isegi nende puhul ei tasu kõiki mune ühte korvi laduda, sest elule on iseloomulikud erinevad aeg-ajalt raputavad kriisid. Kui nende esinemisel on kuskilt kinni hoida, siis on lootust, et tuleme neist välja märksa targemate ja tugevamatena, kui olime varem.

Mulle tundub, et õnneliku elu alus ei seisne mitte niivõrd millegi saavutamises või saamises, vaid oskuses saavutatust ja saadust lahti lasta. Ja huvitav nüanss siin on see, et selleks, et millestki päriselt loobuda, peab see sul esmalt olemas olema. Kerge on loobuda asjadest või unistustest, mida sul pole kunagi olnudki, palju raskem nendest, mis sul kogu aeg olemas on olnud või – veel hullem – mille oled just kätte saanud. Soovitan omale jõukohastes piirides siiski seda loobumist proovida – luban, et kogemus on ühtaegu nii hirmutav kui ka ülendav. Ja parem on ju esialgu seda oskust omadel tingimustel harjutada kui see elu õppetund selleks valmistumata varem või hiljem kätte saada.

Toimetaja: Kaspar Viilup

Allikas: Müürileht

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: