Mõne nädala Netflixi vaadatuimate filmide tippkümnes kõikunud "Project Power" on keskmisest keskpärasem märulifilm, mis treitud kokku kassahittide maailma supervõimetefanatismist ning sihitust popkornimärulist. Kui veel südasuvel suutis selles vallas värskust tuua toonilt omapärane ja karakterite poolest nüansikam Charlize Theroni veetud "The Old Guard", siis Jamie Foxxiga meelitav "Project Power" on igas mõttes skemaatiline.

Aga sünopsis kõlab ju põnevalt? New Orleansi narkoturule on lansseeritud uus kosmilise välimusega pill, mis annab manustajale viieks minutiks individuaalse supervõime. Või siis paneb harva kõrvalmõjuna ta plahvatama. Stsenarist Mattson Tomlini esimene suurem projekt siiski tasandab selle potentsiaalika kontseptsiooni looks, mis jätab huvitavad aspektid "päästame peategelase tütre pahalase küüsist" tüüpi süžee varju.

Peategelasteks on kolm ebatõenäolise tiimi (jah, mängus on ka see troop) moodustavat tegelast. Neist tähtsaim, Art (Jamie Foxx), on endine pealt karm ja seest mõistev sõjaväelane, kelle pealisülesanne on päästa tütar. Joseph Gordon-Levitt kehastab leierdatud kuju: mässumeelset politseinikku, kes tahab päästa oma linna ning kolmest kõige sümpaatsema esitusega pinnale jääv Dominique Fishback mängib teismelist musikaalset narkodiilerit, kes tahab päästa krooniliselt haiget ema. Üllad kavatsused viivad klišeedest pungil karakterid kokku, vastu astuma hämarale süngete kavatsustega kooslusele, mis seisab kummalise narkootikumi taga. Pahalased sarnanevad aga äravahetamiseni paljude teiste tänapäevaste koomiksivaimus filmidega.

Laias laastus huvitav filmimaailm, kus tegelased tuttavatel rööbastel pompoossemaid või tagasihoidlikumaid märulietappe läbides kulgevad, apelleerib vandenõuteoreetikutele ja süsteemivastastele. Tootearenduse taga nimelt seisab mingi kahtlaste juurtega entiteet, mille eesmärk on tavakodanikke katsejänestena kasutades rahvusvahelise potentsiaaliga äri laiendada. Äriidee poliitiline ja sotsiaalne plahvatusohtlikkus jääb aga tagaplaanile, sest pahalased peavad efektselt surema, pliiatsist imetud naljad paraku nurjuma ja hea pahast võitu saama.

Režissööriduo Henry Joost ja Ariel Schulman ("Paranormal Activity 3", "Nerve") täidavad žanri lahtreid kuiva mehhaanilisusega. Sündmused leiavad aset kiire hooga ja nende suund on peatamatult edasi.  Näib, et režissööride jaoks sellises tempos püsimiseks tulebki liikuda nii karakterite arenduse, loo jutustamise kui maailma loomise suhtes skemaatiliselt, tuttavaid troope kasutades ja võimalikult ärevaid lahingustseene piisavas koguses vahele pikkides. Kui neist üks filmi keskele paigutuv ja veidi intrigeerivama rakursi alt üles võetud stseen välja arvata, loob Michael Simmondsi operaatoritöö, New Orleansi varjuliselt süngeks maaliv kunstnikutöö ning koduekraanidele visuaalse kvaliteedi poolest kõlbav CGI konventsionaalse terviku.

Enim intrigeerib projekti juures fakt, et karjääri algusfaasis stsenarist Mattson Tomlin on kaaskirjutaja ka järjest paisuva käraga filmi "The Batman" juures. "Project Power" näitab ta oskust genereerida koomiksliku maailma ideid, mis üritavad (seekord küll ebaõnnestudes) resoneeruda ümbritsevate pingetega, aga ka suunda arendada superkangelasefilmide õhustikku troopide toel. Seetõttu saab olema huvitav näha tema panust juba mitmeid eri vorme võtnud Batmani-loo maailma.