Trio Sooäär-Yaralyan-Ounaskari teine kauamängiv "Goodbye July" pidi algselt ilmuma 2020. aasta kevadel, et anda tooni Jazzkaarel ning sellele järgnevatel soojadel suvekuudel. Esimene neist jäi ära, teine andis aga võimaluse end uuesti stardijoonele sättida. Nüüd võtame "Goodbye July" mõjud kaasa selle pöörase ja pöördelise aasta sügiskuudesse.

Kellele on kolmiku 2018. aastal ilmunud debüüt "A Shooting Star" tuttav ja meelepärane, ei pea ka siin pettuma. Materjal, mis valdavalt Sooääre sulest, kinnitab veelkord veendunud käekirja. Tema kitarr, mis kord ragiseb oma iseteadlikus ja mehises kartmatuses, siis jälle laulab leebelt, häbenemata oma tundlikkust, joonistab vast kõige selgemini välja albumi meeleolude haarde.

Rikkaliku helikeelega kontrabassimängija Ara Yaralyani loodud kaks pala aitavad see-eest oma etno hingusega luua omaette mõõtme. Markku Ounaskari, kes on siinmail lisaks käesolevale triole teinud tihedat koostööd ka pianist Kristjan Randaluga, saab filigraanseks sideaineks Sooääre ja Yaralyani meloodiliste mõtete ning soolosööstude vahel, hoides tukset tõttavates palades ja laotades lauged sillad ballaadides. Viimased on ka antud albumil enamuses. Trio Sooäär-Yaralyan-Ounaskari on kui tasakaalus kolmnurk, mille haarad ja nurgad on võrdsed. See on tasakaalus kolmkõne, mille jälgimiseks tasub varuda aega ja süüvida.