"Ma tegelesin sellega, et aru saada, miks "Ukuaru valss" on inimestele nii tähtis," sõnas Rein Sikk ja võrdles, et paljuski on "Ukuaru valsi" lugu sama imeline ja uskumatu kui "Püha öö" lugu. "See pala sündis kuskil ja sai asjaks, mis haarab meid kõiki," ütles ta, lisades, et 1973. aastal lavastas Leida Laius filmi "Ukuaru" ja väidetavalt hüüdis ta mingil hetkel filmimuusika helilooja Arvo Pärdile, et tal oleks vaja valsikest. "Arvo viskas selle kiirelt paberile, lugu kõlas filmis ja sinna ta tasapisi jäigi, kuigi paljudele meeldis."

Sikk selgitas, et ühel päeval tuli aga mängu Marko Matvere, kes tahtis hirmsasti oma abikaasale meeldida. "Ta võttis filmist "Ukuaru" selle valsi ja kirjutas selle ümber, igast kohast hästi kuulda ei olnud, siis ta pani oma noote juurde," lisas ta ja mainis, et läbi Väikeste Lõõtspillide Ühingu hakkas lugu levima. "Siis tuli mängu Luigelaulunelik, Untsakad ja Sannalise. "Nii see asi liikus, olles kaotanud enda juurest paljuski ära Arvo Pärdi nime, ta oli muutunud folklooriks."

2005. aastal tuli aga Maie Orav, olles kuulnud Sannaliste varianti, ja otsustas selle peale tantsu teha. "See tants pidi sattuma ka üldtantsupeale ning siis võeti kontakti Arvo Pärdiga, kas võib tema muusikat kasutada, aga Pärt ütles selle peale, et sõbrad, see pole minu muusika, see on üks teine muusika."

Seepeale hakati otsima nooti, milleks kulus teatri- ja muusikamuuseumis kaua aega. "Noodid leiti üles, pärast mida tuli Arvo Pärt tagasi oma algse variandi juurde," tõdes ta ja kinnitas, et seda lugu on kirjeldatud kui värskelt lõigatud sauna lõhna või kui ööbikute laulu suveöös. "Mina ei tea, mida Arvo seal puudutas ja kuidas see suhteliselt väike kogus noote on pannud asja niimoodi helisema, et see heliseb iga inimese hinges."