Arvustus. Hirmul on suured silmad ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Jürgen Rooste
Jürgen Rooste Autor/allikas: Maria Esko

Uued raamatud

Jürgen Rooste "Sagittaris A*"

Jürgen Rooste "Kollilood", illustratsioonid Kalev Vapper

Jürgen Rooste kahe uue luulekogu vahel võib leida seaduspäraseid erinevusi ja üllatuslikke kokkulangevusi.

"Kollilood" on raamat enam-vähem kooliealiste alamale astmele, ehkki etteloetuna peaks suurem osa tekstidest arusaadav olema noorematelegi. "Sagittarius A*" on mõeldud täiskasvanud lugejale. Ometi on neil tugev ühendav lüli – hirm. "Kollilugude" viimased neli rida ("Zombi lõunasöök") kõlavad: ""TULE TUPPA LÕUNA ON VALMIS!"/ Lugu lõpeb sessamas salmis:/ ehk – väike lugeja – tajud,/ zombil lõunaks on autori ajud!" Kui asendada sõna "väike" sõnaga "suur" saaks sellest tabava kreedo ka "Sagittariusele" – muidugi sisult, mitte vormilt. Autori ajud on selles isegi tunduvalt rohkem ära õgitud, ehkki seda ei tee väike zombi, vaid Rooste ise.     

"Kollilugude" hirm on nähtav, kujutatav. See põhineb konkreetsetel, ehkki harva nähtavatel persoonidel: kollid, inimsööjad, tulnukad, kodukäijad, zombid, hambaarstid jne. "Sagittariuses" on hirmu põhjused rafineeritumad, kuid selle sisu sama tajutav. Lk 112: "on aland nõiajaht: ma/ olengi see nõid – see neeger-pede// ja õitsen keset kaost ja kurbtust/ hallil kivipasal pelgulinna päraperses// teil tuleriit on laotud – teil on valmis tikud/ ehk kardate et teie laste ligi tikun". Rooste on seisukohal, et hirm on vajalik igas eas. Hirmuta ilm on kole, sest kui keegi üldse ei karda, saab temast pätt või sõjard. (Kollilood" lk 15).  

Hirm on omapärane tunne, mis kipub polariseeruma kartjate arvu alusel. Kardetakse kas ihuüksinda  või laiade massidena. Kui hirmu tunneb mingi väike selgepiiriline huvigrupp, mõjub see kõrvalt vaadates pigem naeruväärselt. Näiteks jehoovatunnistajate hirm vereülekannete ees, arahnefoobide hirm ämblike ees, 6b klassi hirm kontrolltöö ees jne.

Rooste hirmud on isiklikud. Vähemalt "Sagittariuses", sest "Kollilugude" hirmutamine on suunatud lugejale – nii lapsele kui täiskasvanutele. Kõlab ju raamatu alapealkirigi: "Luuletused-lugulood väikestele kollisõpradele. Ja ka suurtele, kes ei karda." Hirmule lisandub põnevus: õnnelik on inimene, kes elus kaks korda kolli näinud, õnnetu, kes mitte kordagi. "Kollilugude" hirm lõbustab, "Sagittariuse" oma ängistab. Viimane just sisemiselt, sest otseselt verd tarretama panevaid läbielamisi ja piinarikkaid surmi kogus ei leidu.   

Suured ja väiksed kardavad eri asju, kuid tunde põhiolemus aastate lisandudes ei muutu. "Koletum kollilaul" (lk 11) ohkab: "Mis see laps peab tegema,/ kui ümber ilm on kole:/ ei kolli käest, ei koletisest/ lapsel pääsu pole!" Täiskasvanutel on teised kollid: koroonaviirus, Novitšok, Aivar Mäe, Peeter Helme... Näha saab neid (kui saab) ikka telekast. Nii võiks selle salmi täiskasvanuile ümber adresseerida. Näiteks: "Mis tegema peab inime`/ kui ümber ilm on kole:/ ei meedia käest, ei televäest/ temal pääsu pole." Kollilugude" tõdemus "Mina näen koguaeg kolle, eriti kuulen" sobiks ka "Sagittariusesse".  

Muidugi leidub lapsi, kes ei karda kolle ning täiskasvanuid, kes ei pelga telekat. Aga nii "Kollilood" kui "Sagittarius" sobavad lugemiseks ka neile. Elus on asju, mida on huvitavam kõrvalt vaadata kui ise läbi elada.

 

Lihtsad hirmud on keerulistest hirmsamad  

Mis on "Saggitariuse" põhihirmud? Hirm üksinduse ees, hirm allakäigu ees ja teadmatuse ees. Lk 116: "mu süda on ekre mu süda on/ pekstud peni// mu hing on haige ja ma ei oska/ seda kuskile panna". Autor on pidevalt kas liiga vähe või liiga palju sotsialiseerunud, mõõdukat suhtumist ühiskonda polegi, ainult pinged. Tervikuna pole tegu siiski nii hirmupõhise raamatuga kui "Kollilood". Alapealkiri "Meeleheite laulud II"  ei kehti kogu raamatu kohta. Lk 109: "mul on teieta parem ja/ ehk polegi ma hull ehk polegi see/ lugu nii hull". Lk 92: "ma tean et olen terve kaine karge hästilõhnav mina kõik mis meil on vaja mu sammudest mu tööst saab meile ükskord maja loss..."

Rooste kaht eelmist raamatut – "Luuledisco" ja "Surm Tallinnas" – lugedes tekkis tunne, et autor on jätkusuutlik (ja vägagi!) proosavallas. "Sagittarius" näitab Roostet aga ka luuletajana senisest kõrgemal tasemel. Tundub, et laste- ja täiskasvanute luulekogu üheaegne koostamine on kasuks tulnud eeskätt viimasele. Roostele tüüpiline kaootiliselt arenev ja üha suuremaid sasipuntraid moodustav piltide, tunnete ja mõtete ahel on muutunud selgemaks,  kindlamaks ja lühemaks. Lk 11: "...et rääkida lugusid sellest/ sest see on kogu elu: rääkida lugusid// elada neid". Lk 100: "...ma olin kogu päeva old/ kurb ja katki ma olin old kurb/ ja katki ja kõle oli kõik ja järsku/ ma sain aru et ma olen lihtsalt/ loll".

"Sagittariuses" esineb varasemast sügavamaid ja virtuoossemaid kujundeid. (Lk 119: "keera mu teine pool ja/ kuula plaadikrõbina saatel/ kuidas ma sulle vaikin/ kõigest sellest – et pääsemist ei olnud"; lk 126: "...cool/ ütlevad nad selle kohta/ nemad kes ei tea/ et minu sees on/ alati veel üks/ neetud luuletus"; lk 56: "mu luuletused on nagu/ mõtete hauad// millel ma mängin – ikka veel/ väikse poisina".) Samas: "Kollilugude" lihtsustamist ja sirgjoonelisust "Sagittariuses" pole. Lihtsus ei tähenda siin lapselikkust. Vastupidi: lihtsad hirmud on  hirmsamad kui keerulised, sest neid ei saa lahti muukida ega osadeks harutada, need lihtsalt lajatavad.  

Varem Roostet iseloomustanud enesekesksus pole uues kogus nii intensiivne. Lk 91: "armastus on habras teda/ tasub hoida – mõtles umbes/ miljon aastat tagasi üks/ inimahv kes toda leeki söötis". Lk 18: "sel ajal kui ma elasin/ ei olnud moes olla mees// see oli ka arusaadav sest mees/ oli mõned tuhanded aastad käitund// nagu siga – kuigi siga ei käitu üldiselt/ nagu mees vaid pigem nagu siga ikkagi".
Siga tundubki olevat üks Rooste lemmikloomadest. "Kollilugude" üks siiramaid luuletusi "Põrsa soov" räägib notsu hirmust enne jõuluprae valmistamist. Aga korduvalt puutume kokku ka huntide ja kassidega.         

Fiktiivne naisluuletaja Doris Dark, kes astub "Sagittariuse" lugeja ette omaette tsükliga (lk 29) jätab igati usutava mulje oma minevikutaaga, blaseerumise ja poeetilise poosetamisega. Lk 36: "ei armasta/ ei viitsi/ no tõesti ei armasta/ no üldse ei viitsi". Ta on samasugune lõhestatud hing nagu minategelane Rooste teistes luuletustes, kuid sügavalt naiselik ja salapärane. Lk 38: "päris koera ma ei taha/ nõuab liiga palju/ tähelepanu/ niutsub verisena või käeraudades/ mu põrandal". Darki kuju rikastab raamatut tunduvalt.     

Erilised pärlid on esimene ja teine luuletund Staliniga, milles too jagab Roostele õpetlikke näpunäiteid, kuidas paremini (õigemini) luuletada. Hirmust pole märkigi. Lk 25: "...mina säherduse allakäinud dekadentliku luuletajana üldse ei uriseks, vaid võtaksin leplikult selle kalamarjavõileiva ning kirjutaksin ühe korraliku luuletuse ühe pärisvärsi selle mannetu vabamõõdulise pasa asemel mida te õhtust õhtusse toodate..." Autor üritab polemiseerida, kuid diktaator hoiab initsiatiivi enda käes. Lk 22: "...kes olete teie, et mind Kobaks kutsuda? – mitu puuda soola oleme me teiega söönud või mitmel korral koos kodanlikus vangitormis hukkamist oodanud? Revolutsioonilist lehte toimetanud? Staabis verdtarretamapanevaid, aga äärmiselt vajalikke otsuseid vastu võtnud?"

Kuigi Juhan Smuuli "Poeem Stalinile" on tunduvalt mahukam ja mitmepalgelisem, tuleb selles esinevate vulgaarsotsioloogiliste ja isikukultuslike tendentside tõttu "luuletunde" meie staliniaanas kõvasti kõrgemalt hinnata.

 

Hirmud nagu muinasjutt

Rooste kirjutab harva riimis luulet. Ka "Kollilugudes" käib ta riimi ja rütmiga üsna suvaliselt ümber, keskendudes sisule. Näiteks "Seitse lumivalgekest ja pöialpoiss" – muinasjutt riiakatest ja piinlikku puhtust nõudvatest printsessidest, kes vaese pöialpoisi koju elama asuvad ning selle elu põrguks muudavad. Muinasjutuassotsiatsioone leidub "Sagittariuseski":  "*muinasjuttude halvasti varjatud valu" (lk 119) ja veel vaimukamal kujul lk 11-12 (hundist ja kolmest põrsakesest). Musta huumori kullafondi kuuluvad "Kollilugude" inimsööjate retseptid. Näiteks:  kuidas suhtuda pahasse poissi, kellest saab kartulisalati komponent (lk 33)? "Ka tema hakkida väikesteks paladeks/ hakkida rõõmuga, mitte halades."  

Põnevamad ja kindlama ülesehitusega on kogus siiski puht vabavärsis lasteluuletused. Selliseid ilmub meil ju väga vähe. Eriti paistab silma "Kuidas ma pioneere kartsin". Esiteks on see pikk ja üldistav, teiseks ühendab autori varasemad koolimälestused tänapäeva laste olukorraga (totalitarism vs demokraatia), kolmandaks lisab traditsiooniliste hirmuäratavate olendite hulka punaräti kandjad. Kogu üldisest sisust eristab "Pioneere" ka see, et siin ei püüta hirmu mitte armsamaks ja turvalisemaks muuta, vaid hoopis õhutatakse seda. Lk 38: "Pioneerid olid hirmsad,/ neil olid kohutavad punased rätid/ nagu leegipärjad kaelas,/ neil oli rinnas teravate servadega/ ninja-visketäht – igatahes oli/ see mingi relv..."        

Lapsepõlvemälestusi – peamiselt elukestvalt traumeerivaid – tuleb ette ka "Sagittariuses" ("*ma armastan oma ema vägaväga aga"; "Veidike kristlikust andestusest"; "*mu lemmikmängupaik on miskipärast" jne). See teema on Roostel küll traditsiooniliselt tähtis olnud, aga ühe assotsiatsiooni "Kollilugudega" saame nüüd veel.    

Hoolimata tugevast sisulisest pingest, autori omapärasest lähenemisnurgast ja raamatute kontseptuaalsest sugulusest ei saa Rooste uudisteoseid üdini positiviseerida. Mõlema tagumine pool on esimesest hõredam ja kaootilisem. "Kollilugudes" lisandub hästi ekspluateeritud peateemale luuletusi, mis ei käsitle hirmu ega üldse suurt midagi ("Konnamusi", "Uduajaja kuuluuletus", "Suure jaheda laul"). Aga ka hirmu mitte  kajastavate luuletuste seas on efektseid ja meeldejäävaid, näiteks "Tähenärijad", "Raamat või aipääd?" ja "Ära hakka pätiks!".  

"Sagittariuse" tagumises pooles leidub tekste, kuhu Rooste lakoonilisemaks ja täpsemaks muutunud sõnakasutus veel ulatunud pole. Leidub pidetut tegevuste, tunnete ja assotsiatsioonide kuhjamist: "Õnnelik, kiimane ja purjus", "27.XII 2016" jt. Seisundid ja muljed vahelduvad liiga kiiresti ja põhjendamatult. Mitme väitega ei saa nõustuda. Miks ma peaksin ette kujutama, et valgus pole valgus (lk 90)? Miks asjadel ei ole tähendust (lk 94)? Küllalt palju kohtab Roostele varem tüüpilist "Maailm on pask, veel pasam mina" positsiooni. 

Formaalselt võiks sõnaohtraks liigitada ka "Lihtsate asjade juurde" (lk 96). Siingi rändavad autori idee ja inspiratsioon pealtnäha üsna kaootilist marsruuti mööda. Kuid tervikuna on see üks ilusaim armastusluuletus eesti luules üldse, suurepärase puändiga  ning kaunistaks iga selleteemalist antoloogiat. Väärtuslikum osa eesti poeesiast jaguneb purjusluuleks ja pohmelliluuleks. (Kainel autoripositsioonil asuv luuletaja pole kedagi huvitanud ja ilmselt ei hakkagi.) "Lihtsate asjade juurde" on suurepärane näide esimesest liigist. Juba viis avarida hämmastavad oma elulise ja poeetilise pooluse harmoonilise põimumisega:

"sa tahad mult ainult üht asja

seda et ma ei jooks

(no ja muidugi et

ma armastaks sind

aga ma armastan sind niikuinii)"

Edasi muutub armastamise ja alkoholi konflikt veel intensiivsemaks, kuid lõpeb täieliku õnne seisundiga. Mitte nii kirglik ja siiras, kuid intellektuaaalse armastusluule ere näide on "Kett".         

Kui "Sagittarius A*" kujundus on askeetlik, siis "Kollilugudele" annavad Kalev Vapperi pildid hoopis uue dimensiooni. Need mõjuvad nii üksikult kui kokkuvõttes täiesti omaette kunstitöödena. Võrdlusi otsides heiastub kohemaid Edward Munch. Ehkki Vapperi pildid on stiililiselt erinevad – või polegi neis kindlat stiili. Võiks isegi öelda, et raamatu pildidiskursus lahkneb tekstidiskursusest. Aga mis siis, ongi huvitavam.     

Toimetaja: Valner Valme

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: