ISADEPÄEV

see päev teeb mulle valu

see on raske päev

ma ei tea kas ma suudan oma isale andestada

ja kas minu lapsed andestavad mulle

see ei ole nii et me patud nuheldakse

mitmele põlvkonnle ettepoole

meid nuheldakse takkajärele sest

me oleme lõhkunud oma laste elusid

ma tahan väga armastada oma isa

ma tahtsin seda – väikse poisina

aga ma alati ei suuda ma ei suuda

andestada talle – ja ma ei saa teda ka vihata

mu emapoolne vanaisa – ta oli küll ilmselgelt tõsine

jaladmaasmees – tark ja reeglitega ja tõsine

aga ta oli väga hää inimene –

just 6. novembril saanuks ta 93

ma mäletan elu temaga lapsepõlves

ja teismeeas – kuidas ta sundis mind

teoreeme ise lahendama kuidas ta

ei andnud males järele niisama et võidaksin

ta õpetas mulle kuidas olla mees

olemata šovinist-sitapää

mu isa ei olnud paha inimene – tas oli

kuradi palju hääd – ma imetlen seda kuidas ta

omakorda oma isale teismelisena vastu hambaid pani

et kaitsta oma ema ja väikevenda ja -õde

mind lõi ta vaid korra – kuklasse lahtise käega

mingi väga väikse vastuvaidlemise eest

aga ma olingi pehme ja pai ja liiga õrna

hingeeluga poiss – moodsad-nüüdsad feministid

tõenäoliselt ei mahutaks mind isegi cis-meheks

sellegipoolest kasvasin ma seksuaalselt ülekäe

armusin ilusatesse ja hulludesse – lasin vana ja allakäinuna

imetleda end noortel naistel – ja ei tund end kurjategijana seepärast

kuigi vahel ehk mu oma lapsed vaatasid et

isa on segi läind – see tegi neile valu – aga isa oligi segi läindki

ei ma ei oota ega taha mingit isadepäevakaarti

või lille – luuletate te mõlemad mõnikord – ma tean

aga homme läeme me poole päeva paiku pojaga

mu tütre töökohta hommikusööki sööma

kokkuvõttes – ma pole kedagi elus rohkem armastanud

kui noid kaht – tähendab hullusehoos olen uskunud end

armastavat üht naist vist enam – aga see maksis mulle

kätte sajaga – karma on paabeli hoor!

me praegused maailmakuningriigi ülempreestri valimised

on samasugused: üksikisa kes rabeles ja püüdis kodu ja töö vahel

ning ükskõikne noksitrall kes on virutand oma lastele

mööda vahtimist kes on rääkinud oma tütrest kui sekssümbolist

ühesõnaga: ma olen kaugel olemast ideaalne isa olen

vana ja väsinud ja pettunud ja petnud ja...

mul on pikk tee minna sinna et andestaksin oma isale

ja et armastaksin teda süütundeta

mul on pikk tee minna sinna et andestaksin endale

ja armastaksin end

ma ei tea kas sellise eluviisiga kunstnikuna märatsedes

on mus midagi järgi jäänd kunagi et saaksin tõeliselt olla vanaisa

ja sisimas ma tean et pole õige see isavõim see patriarhaat

ega emavõim ka õige ei ole – seda võin kinnitada

aga kuidas jõuda selleni ei oleks heade inimeste võim

ja kas seda nimetataks siis bonakraatiaks – ma ei tea

mu keel pole nii hea – aga jah – isadepäev on ju iseenesest tore

aga see neetud lill või lips või liitumine terviseklubiga

mis nad kingivad – see ei tee meist veel

hääd inimest – hääks omaenda sees pääks

igaüks ise saama ja jõudma

aga ma tunnen et ma olen katkine ja poolik isa

siiski: olen ma ehk olemas

siiski kuidagi ehk

isadepäevadeemon mus ajab oma üüratud

mustad nahkhiiretiivad laiali

HEA ISA

hea isa ei karju oma laste pääle

ei mõista neid hukka

hea isa kunagi ei löö oma last

hea isa ei jäta oma lapsi

isegi kui ta peab minema

nende juurest – hea isa

ei alanda ega naeruväärista

oma laste valikuid

see ei tähenda et ta lepiks

kui nemad on ebamoraalsed

ta ütleb selle välja ta ütleb

selle isaliku rahu ja alandlikkusega

hea isa ei sunni oma lapsi

end nägema maailmatsentrumina

pöörisekeskmena – saati siis

tõe ja õiguse mõõdupuuna

hea isa pole prokrustesesäng minotauruseäng

freudistlik mõttetu mäng

hea isa pole lastele koorem aga ta oskab

laduda neile elukoormasse kaasa

seda mis kannab kaugele mis kannab

inimeseksolemise poolele teele nii

et ülejäänd poole peab ise käima ja koguma

ja ise omakorda oma lastele edasi andma

kui ka vahel on tunne et kuidagi ei saa

kui ka vahel on tunne et enam ei jaksa

isal pole võimalust – ta kas on isa

või siis – mis ta üldse on? mis ma üldse olen?

ISA KUI MEETOD

suur jagu mu lapsepõlvemälestusi mu isast

on katkised või puuduvad või sisaldavad mürki

millega ma elada ei saa – aga on mõned pildid

mõned mäluelukad mis tunduvad nii põrguilusad

ta ise on öelnud et ta arvab et ma luuletan sellepärast

et mu maavanaema Meeta oli maanõid ja tegi noid sõnu

ma ise aga mäletan kaht talveööd – üht kui me istusime

ilma kütteta toas ja kiikusime maalt toodud kiiktoolis

ja laulsime koos sepapoiste-laulu – ja kahe karujahimehe-

laulu ja need tulid meil enamvähem välja – ja teist ööd

kui ta purjuspäi lamas diivanil ja rääkis mulle pool videvikku

anekdoote – jukust ja jäneset ja petkast ja tšapaist ja

eestlasest-venelasest-sakslasest – äkki saingi ma oma luule säält

mitte neist sadadest raamatutest mida ma tollal lugesin

sest ma ei osanud muudmoodi olla ega leida end –

äkki see tema räpane ja lihtne vorm saigi minu sees luuleks

mitte aga see kuidas Athos jõi koos oma teenriga

tühjaks terve kõrtsi – teener muidugi teadis oma kohta

ja jõi ainult õlut – või tegi Athos nalja – minu isa vist

tegi nalja – aga ma tean et ta kunagi – mittekunagi

ei saanud must aru et kes ma olen ja miks ma tahan olla

ega ma ise ka ei teadnud – milline teismeline päriselt teab

ma olen katsunud minna oma elus vastuteed – isana siis

alati kui ma saan – kinnitan oma lastele et nad valivad õigesti

sest meist keegi ei tea – eriti nii noorena – mis on õige

seega ei saa me eksida isegi kui me eksime