Jürgen Rooste. Luuletused isadepäevaks ({{contentCtrl.commentsTotal}})
![$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>](https://i.err.ee/smartcrop?type=optimize&width=672&aspectratio=16%3A10&url=https%3A%2F%2Fs.err.ee%2Fphoto%2Fcrop%2F2020%2F01%2F02%2F727644hf25e.jpg)
Jürgen Rooste kirjutas kolm luuletust, mis on pühendatud isadepäevale.
ISADEPÄEV
see päev teeb mulle valu
see on raske päev
ma ei tea kas ma suudan oma isale andestada
ja kas minu lapsed andestavad mulle
see ei ole nii et me patud nuheldakse
mitmele põlvkonnle ettepoole
meid nuheldakse takkajärele sest
me oleme lõhkunud oma laste elusid
ma tahan väga armastada oma isa
ma tahtsin seda – väikse poisina
aga ma alati ei suuda ma ei suuda
andestada talle – ja ma ei saa teda ka vihata
mu emapoolne vanaisa – ta oli küll ilmselgelt tõsine
jaladmaasmees – tark ja reeglitega ja tõsine
aga ta oli väga hää inimene –
just 6. novembril saanuks ta 93
ma mäletan elu temaga lapsepõlves
ja teismeeas – kuidas ta sundis mind
teoreeme ise lahendama kuidas ta
ei andnud males järele niisama et võidaksin
ta õpetas mulle kuidas olla mees
olemata šovinist-sitapää
mu isa ei olnud paha inimene – tas oli
kuradi palju hääd – ma imetlen seda kuidas ta
omakorda oma isale teismelisena vastu hambaid pani
et kaitsta oma ema ja väikevenda ja -õde
mind lõi ta vaid korra – kuklasse lahtise käega
mingi väga väikse vastuvaidlemise eest
aga ma olingi pehme ja pai ja liiga õrna
hingeeluga poiss – moodsad-nüüdsad feministid
tõenäoliselt ei mahutaks mind isegi cis-meheks
sellegipoolest kasvasin ma seksuaalselt ülekäe
armusin ilusatesse ja hulludesse – lasin vana ja allakäinuna
imetleda end noortel naistel – ja ei tund end kurjategijana seepärast
kuigi vahel ehk mu oma lapsed vaatasid et
isa on segi läind – see tegi neile valu – aga isa oligi segi läindki
ei ma ei oota ega taha mingit isadepäevakaarti
või lille – luuletate te mõlemad mõnikord – ma tean
aga homme läeme me poole päeva paiku pojaga
mu tütre töökohta hommikusööki sööma
kokkuvõttes – ma pole kedagi elus rohkem armastanud
kui noid kaht – tähendab hullusehoos olen uskunud end
armastavat üht naist vist enam – aga see maksis mulle
kätte sajaga – karma on paabeli hoor!
me praegused maailmakuningriigi ülempreestri valimised
on samasugused: üksikisa kes rabeles ja püüdis kodu ja töö vahel
ning ükskõikne noksitrall kes on virutand oma lastele
mööda vahtimist kes on rääkinud oma tütrest kui sekssümbolist
ühesõnaga: ma olen kaugel olemast ideaalne isa olen
vana ja väsinud ja pettunud ja petnud ja...
mul on pikk tee minna sinna et andestaksin oma isale
ja et armastaksin teda süütundeta
mul on pikk tee minna sinna et andestaksin endale
ja armastaksin end
ma ei tea kas sellise eluviisiga kunstnikuna märatsedes
on mus midagi järgi jäänd kunagi et saaksin tõeliselt olla vanaisa
ja sisimas ma tean et pole õige see isavõim see patriarhaat
ega emavõim ka õige ei ole – seda võin kinnitada
aga kuidas jõuda selleni ei oleks heade inimeste võim
ja kas seda nimetataks siis bonakraatiaks – ma ei tea
mu keel pole nii hea – aga jah – isadepäev on ju iseenesest tore
aga see neetud lill või lips või liitumine terviseklubiga
mis nad kingivad – see ei tee meist veel
hääd inimest – hääks omaenda sees pääks
igaüks ise saama ja jõudma
aga ma tunnen et ma olen katkine ja poolik isa
siiski: olen ma ehk olemas
siiski kuidagi ehk
isadepäevadeemon mus ajab oma üüratud
mustad nahkhiiretiivad laiali
HEA ISA
hea isa ei karju oma laste pääle
ei mõista neid hukka
hea isa kunagi ei löö oma last
hea isa ei jäta oma lapsi
isegi kui ta peab minema
nende juurest – hea isa
ei alanda ega naeruväärista
oma laste valikuid
see ei tähenda et ta lepiks
kui nemad on ebamoraalsed
ta ütleb selle välja ta ütleb
selle isaliku rahu ja alandlikkusega
hea isa ei sunni oma lapsi
end nägema maailmatsentrumina
pöörisekeskmena – saati siis
tõe ja õiguse mõõdupuuna
hea isa pole prokrustesesäng minotauruseäng
freudistlik mõttetu mäng
hea isa pole lastele koorem aga ta oskab
laduda neile elukoormasse kaasa
seda mis kannab kaugele mis kannab
inimeseksolemise poolele teele nii
et ülejäänd poole peab ise käima ja koguma
ja ise omakorda oma lastele edasi andma
kui ka vahel on tunne et kuidagi ei saa
kui ka vahel on tunne et enam ei jaksa
isal pole võimalust – ta kas on isa
või siis – mis ta üldse on? mis ma üldse olen?
ISA KUI MEETOD
suur jagu mu lapsepõlvemälestusi mu isast
on katkised või puuduvad või sisaldavad mürki
millega ma elada ei saa – aga on mõned pildid
mõned mäluelukad mis tunduvad nii põrguilusad
ta ise on öelnud et ta arvab et ma luuletan sellepärast
et mu maavanaema Meeta oli maanõid ja tegi noid sõnu
ma ise aga mäletan kaht talveööd – üht kui me istusime
ilma kütteta toas ja kiikusime maalt toodud kiiktoolis
ja laulsime koos sepapoiste-laulu – ja kahe karujahimehe-
laulu ja need tulid meil enamvähem välja – ja teist ööd
kui ta purjuspäi lamas diivanil ja rääkis mulle pool videvikku
anekdoote – jukust ja jäneset ja petkast ja tšapaist ja
eestlasest-venelasest-sakslasest – äkki saingi ma oma luule säält
mitte neist sadadest raamatutest mida ma tollal lugesin
sest ma ei osanud muudmoodi olla ega leida end –
äkki see tema räpane ja lihtne vorm saigi minu sees luuleks
mitte aga see kuidas Athos jõi koos oma teenriga
tühjaks terve kõrtsi – teener muidugi teadis oma kohta
ja jõi ainult õlut – või tegi Athos nalja – minu isa vist
tegi nalja – aga ma tean et ta kunagi – mittekunagi
ei saanud must aru et kes ma olen ja miks ma tahan olla
ega ma ise ka ei teadnud – milline teismeline päriselt teab
ma olen katsunud minna oma elus vastuteed – isana siis
alati kui ma saan – kinnitan oma lastele et nad valivad õigesti
sest meist keegi ei tea – eriti nii noorena – mis on õige
seega ei saa me eksida isegi kui me eksime
Toimetaja: Kaspar Viilup
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.