Jürgen Rooste. Baltoscandali 3. päev: elavate surnute päev!
Baltoscandali kolmas päev pakkus mulle ühe väga veidra ja naljaka filmi ning ühe uue ägeda Andres Noormetsa lavastuse, mida oleksin kohe nõus uuesti vaatama. Aga ei saa, sest umbes neli lavastust on veel minna seda teekonda, kirjutab Jürgen Rooste Baltoscandali ülevaates.
Nature Theatre of Oklahoma on küll New Yorgis tegutsev etendusasutus, aga nende filmi "Die Kinder der Toten" ("Surnute lapsed", 2019) kogu möll käib Austria mägikülakese, Alpiroosi pansioni ning ümbritsevate metsade-mägede vahel. Film justkui nõjatub Elfriede Jelineki samanimelisele teosele, aga tegelikul on see puhas lust, hullumeelsuseni viidud mäng ja vabadus.
"Die Kinder der Toten" näeb välja, justkui oleks stsenaristil, näitlejatel ja režissööril lubatud teha pea kõike... Mingis mõttes läheb selle vaim kokku ka montypythonliku huumoriga, aga filmi sees on viited näiteks John Waters'i "Roosadele flamingodele" (1972), mida kunagi on nimetatud hellitavalt "maailma halvimaks filmiks" (kuigi ma olen n-ö tavakinos ja -teles näinud palju halvemaid filme, tõsi, mitte ehk oma aja kohta nii rõvedaid). Küll ainult korraks – lahvatab kohutav "roosade flamingode tõbi", mida isegi zombid paistavad pelgavat...
Ma olen paras zombifilmide fänn ja mingis mõttes läheb see vägagi hästi sellesse žanri, ja samas üldse mitte. Kõik on lahendatud tummfilmi võtmes (ma ei jälginud väga eestikeelseid subtiitreid, aga kui pilk neile sattus, tundus olevat kahtlaseks või vääriti tõlkunud sõnu-väljendeid). Kõik on lahedalt poliitiliselt ebakorrektne, isegi absurdi piirini viidud sõnamäng Stüüria (Austria liidumaa, kus tegevus toimub) ja Süüria segiminekust töötab – nimelt nälgivad Süüria pagulaspoeedid, kes zombidena lõpuks Alpiroosi pansioni köögi vallutavad ja oma toite teevad kõigile, põhjustavad traditsioonilises-sallimatus külakeses omajagu pahandust...
Ühesõnaga: profaanset on siin palju: natsivormis ja juudimärgistusega zombid tantsivad ja aelevad üheskoos, zombid ja elavad läbisegi peavad maha paraja orgia, elav mees heidab peosaali keskel ühte oma surnud kallimaga, hüljatud vabrikuhoones näitab surnud natsi lesk inimestele filme nende lahkunud lähedastest ja kõik nutavad koos hüsteeriliselt selles salakinos, paar vanakesi kipub koguaeg musitama ja amelema, keskealine, domineeriva ema käpa all olev iseloomutu naine ("ma olen alati arvanud, et vestlus minuga oleks igav") armub elavate-surnute maailma piiril iseenda teisikusse, aga Hollandi turistid saavad lõpuks õnnelikul kombel asendusbussi ja külakesest ikkagi lahkuda...
Kusjuures: selles jaburuses on psühholoogilist pinget 2-3 tegelasliini kaudu, on hingedeöölikku või kafkalikku vaimu, oli siirast absurdihuumorit, ja lõppeks oli ka lugu, aga seda kõike on võetud väga irooniliselt-sarkastiliselt ja väga suure lustiga. Parim kinoelamus üle kuude!
*
Kristina Normani ja ta abilise Erik Norkroosi (tasub mainida, et dramaturgiks on Laur Kaunissaare) "Lighter Than Woman" on lugu Itaalias elavatest naistest. Peamiselt badantedena töötavate ukraina naiste elust – "badante" on siis sõna püsiva hooldaja, vanainimest 24/7 aitava-põetava inimese kohta. Normani materjal on võimas, see töötab täiesti säärase sõna-pildilavastusena lisaks videomaterjalile. N-ö saatetekstina näeme kogu aeg ka Normani joonistusi neist inimestest, mida ta reaalajas täiendab, ning muud pildimaterjali – üks olulisim objekt on siin Itaalia kosmonaudi Samantha Cristoforetti mälestusteraamatut.
See kosmosekujund on tüki juhtmotiiv: unistused, tähed, siin sobib kasutada sõna "naiskosmonaut", sest Norman rõhub sellele – ei saa töötada kunstnikuna või isegi baristana, kui sul pole kodus vanakese eest hoolt kandvat badantet. Kui lugu ("film", sest lõpuks on see filmimaterjal) algab positiivse noodiga, ukrainlannad ülistamas oma n-ö perenaisi, siis järjest tumedamaks see keerab. Ühel hetkel mõjub juba sarkastiliselt näha Itaalia näitlejannat lugemas vana feministlikku manifestteksti, mis ütleb, et naise kodupidajanna roll on amet, aga lihtsalt ilma tasuta töö, mõistes samas, et need badanted on peaaegu orjad – majanduslikus sõltuvuses, pea pidevalt tööl, 6 tundi nädalas vaba aega ja kohutav koduigatsus hinges (mõnel endal lapsed kaugel kodus kasvamas või kasvanud).
Kosmosekujundid, kaaluta olek, kosmosenaise ja maise naise elu- ja tööruumi võrdlus on väga tugev narratiivne liim. Lõpuks seegi, kuidas orbitaaljaam mõjub langeva tähena, millelt paljud püüavad oma südamesoovi täitumist paluda... Ka pisikesed, aga mõõdetud koreograafilised elemendid ei mõju butafooriana.
Mu arust peab Norman nüüd, lavastusprotsessi või -perioodi lõpuks selle ikkagi filmiks tegema. Tõsi, ma ei tea, kas film kujutaks mingit ohtu nende naiste saatusele või tööle Itaalias (seal töötab umbes 2 miljonit badantet, neist pooled n-ö mustalt), aga et raputada, et midagi puudutada selles maailmas, peaks seda just ehk Itaalia teles näitama. See on raske, kurb, mõrkjas materjal, mis Normanil käes, mõtteline essee, visuaalloeng või dokumentaallavastus. Inimlikult väga puudutav asi. Paljastav ja valus.
*
Liis Varese "Sinust saab tantsija!" on mulle raske tükk kõnelda või rääkida. Alustan sellest, et Helen Reitsnik ja Katariina Unt on laval nii tugevad kujud, et ma võiks vaadata neid tund aega tegemas ükskõik mida. Nende vastastikune keemia või elekter on võimas, nende plastika on uskumatu (kus nüüd ütles!), aga see kõik tekitabki küsimusi. Panin endale etenduse ajal märkmetesse kirja, et natuke nagu "Pipi spunki otsimas". Jaa, selline püüdlus tantsu ja tantsija moodustumise, kohalejõudmise poole.
Aga nüüd ma oleks tahtnud näha selle tüki lavastusprotsessi, kuidas nad selleni jõudsid. Liis Vares lavastajana, lisas on dramaturgina kirjas Taavet Jansen.
Tükk liigub energialainetena, vahepeal meenutavad tegelased natuke "tantsuidioote" (mõtlen siin kultusfilmile "Idiotern"), selline absurdikas huumor on kohal, mingi kerge hädaoht on kohal, väsimuse-haprusehetked saabuvad, Madonna "Like a Prayer" annab mõista, et kui sarnane heitlik liikumine panna muusikasse, siis saab sellest tants. Vahepeal on punane valgus ja õhuhäire, muidugi tugev kujund, aga mis täpselt häiresse läks või ajas? Lisaks üks tekst, mis tüki alguses on vajalik ja ivakas (Unt esitab seda väsimuseni ringiratast), ja mis väljendab mina-suhet tantsu ja olemisse selliselt, et tekib tunne, kas tantsija räägib äkki mina-vormis sinust, st metaoorika hakkab pöörlema. Miks aga on vaja sama tekst tüki lõpuks ära hakkida, poolimprovisatsiooniks räbustada sundülesandena seinalt – kas nihilismi pärast, et millelgi pole tähendust, või sümbolina sellele, et kui sind sunnitakse midagi tegema, öeldakse n-ö sõnad või sammud ette, siis hakkabki natuke paha?
Ühesõnaga, mul on kahju, aga ma ei ulatu selle protsessini või mõttekäiguni päriselt, et olulisim, mis ma sellest tükist sain, oli Reitsniku ja Undi energia, aga mul on tunne, et praegusel kujul võetakse see poeetika mul lõpuks käest ära. Äkki oleks see põnevam või põhjendatum, kui Vares annaks etenduse päeval kummalegi sildikese kolme-nelja ülesande või sammuga, mis saalis lahendada tuleb, ja siis nad teevad selle aegruumis ära, olles omamoodi vabamad... Ma ei tea, ei, see poleks ju sama asi. Aga midagi toorest oli selles, toorest nagu mingi... tomat näiteks, millel pole veel päriselt pehmust ega maitset.
*
Mul oli selle järgneva tüki, Andres Noormetsa ja Rakvere teatri "Alibiga" mitu kognitiivset dissonantsi. Esiteks arvasin ma kogu aeg, et see on ekstra festivalile mõeldud performance, mille pealkiri on "Rakvere teatri alibi". Kujutasin ette peas, kuidas n-ö repertuaariteater manipuleerib performance'i vormiga, et alternatiiv- ja pisiteatrite ning üksikesitajate hulgas kuidagi oma mängu õigustada. Täitsa pilt tekkis lavastusest silma ette ja muhelesin. Esietenduse päeval aga avastasin, et tüki nimi on ikkagi lihtsalt "Alibi". Tekkis väike mure ja kõhedus: olen jälle kõigest valesti aru saanud.
Kui etendus pihta hakkas, pöördus jälle kõik pea peale. Muidugi, Andres Noormets ongi paras hull. Ma ei tea, kas tema seda nii mõtles, aga mu jaoks põimusid siin kaks lõime. Tegevus toimub ühes ruumis, kogunevad mingid, ütleme, esoteerikud (Jaune Kimmel, Anneli Rahkema, Peeter Rästas, Tarmo Tagamets, Toomas Suuman), midagi laada, minimessi või töötoa laadset tõenäoliselt (igaüks paneb oma n-ö materjale välja), aga see polegi nii tähtis.
Noormetsa üheks lõimeks on teater – teatri kõnelemise viisid, vahendid, kohalolunõue (ka viies paralleelses tegevuses ei saa olla "taustategelast", sest see hakkaks silma nii erevalges ruumis), klišeed isegi. Tahtmise korral võib seda tükki tõlgendada nüüdisteatri sõbralik-tögava analüüsina (on palju sõnatut tegevust, on laval söömist, on kaklust, on suitsetamist, on...). Aga teisalt ka klassikalise teatri elemente: näiteks Peeter Rästa suurepärane n-ö esimene sisenemine. Selline trampiv-tammuv kandamiga mees tuleb lavale ja peab minuteid seal üksi tegevust ja tähelepanu kandma. Kui palju on draamateatrites sääraseid alguseid: siseneb võimas meesnäitleja ja tümmab laval tähendusrikkalt ringi, ma ei tea, miks, aga see on mind pisut kummitama-painama hakanud. Ja nõnda nägin ma Rästa kujus meisterlikku selle stseeni tõlgendust.
Noormetsa teine lõim on maailmavaateline, n-ö tänapäeva Eesti siis. Kavas on mainitud, et tükk on valminud koostöös trupiga (nüüdisteatri üks alusvõtteid on olnud diktaator-lavastaja tõrjumine toimetaja-lavastajaks, ühendaja-lavastajaks, ideestaja-lavastajaks, aga see diktatuur on muidugi hiiliv ja naasev). Ja ma pean tunnistama, et kõigi viie tegelase natuurid olid mõjuvad, noh, ka nüüdisteatrile kohaselt, anti igaühele oma n-ö kandev soolo või monoloog. Kusjuures, need olid kõik haaravad, igaüks neist viiest me ees loodud esoteerilisest teekaaslasest sai inimlikuks, sai selgepiiriliseks, isegi ideed või olekud, millega sa ehk ei nõustuks, pöörati mõistmiseks. Kuigi tegelaste vahel olid pinged (muidugi olid, vaimse ja füüsilise vägivallani, seksuaalse pingeni, sõbraliku žesti äratõukamiseni välja) ja samas ka leppimised....
Jah, mingis mõttes – kogu oma "nüüdsuses" – oli see väga klassikaline, katarsisekeskne tükk. Mind veeti alt! Mind veeti alt kõige paremal kombel, isegi nii, et ma ei saa rohkem sellest tükist rääkida, soovitan lihtsalt ära vaadata. Sest muidugi, ma võtsin kaks jämedamat-rämedamat lõime praegu, esimese hetkega, aga ega Noormets loll pole, tal on siin sees veel väiksemaid-salakavalamaid lõimesid.
*
Mu aju vist seedis öösel neid asju kuidagi omavahel kokku, sest olin ka pooleldi elavate surnute maailmas ja ajasin asju mingite veidrikest esoteerikutega, ja see oli omamoodi võistumäng, millegipärast unes olin kindel, et võidan. Hommikul kirjutades seda kindlustunnet selles mängu enam pole. Mõtted on justkui hapramalt haaratavad kui unes või teatri- ja kinosaalis.
Toimetaja: Kaspar Viilup