Jarmo Reha

Kas karantiiniaeg oli su jaoks loov või kitsas aeg, millega oli parem tegelda, millega halvem?

Kriisi algul oli veider tundmus, nagu ka ilmselt enamikel ja paljudel praegusel hetkel ümber maailma, et keegi tõmbas käsipidurit kõigele ja kõigile. See äkkseisak siiski muundus rahuks, mida üpris nautima asusin.

Minu jaoks oli see n-ö peatus siiski loominguline ja töine. Paraku ei mõista neid hetkel, kes räägivad, et raske on jälle töötama hakata. Töötasin edasi "WhiteWash-iga", et seda mõtestada maailma kontekstis aina enam ja enam. Sai tehtud põhjalikumat uurimist Ida-Lääne teemadel. Arvan, et see maha jahtumine ja mõtisklemine oli tegevus, mis aitas hoida end mõistuse piires.

Märtsi keskpaik näitaski selgelt, kes meist on introverdid ja kes on ekstraverdid. Hea sõber ütles väga hästi: "Mõnede jaoks loksus nüüd maailm paika ja mõnede jaoks läks täiesti käest ära." Minul juhtus esimene variant.

"WhiteWash'i" pealkiri karjub selle järgi, et see on vägagi ajakajaline, lavatus pidi siiski esietenduma varem. Kui väga sa adud, et see on praegu maailmas toimuvaga seotud, selle laineharjal? Või vastupidi äkki praegune kurbuse-meeleheite-vihavahu reaktsioon?

Idee selleks lavastuseks sündis juba 2019. aasta suve algul, isegi kevad lõpus. Oleme isegi imestunud, kuidas tähed hetkel joondunud on. Küll on selge, et see nn valge olemine Ida-Euroopas on juba hakanudki end igal pool teemana tõstma. "WhiteWash" ise on siiski rajatud lääne vs ida vahelise diskursuse peale. Kuidas meie kui valged ida-eurooplased peame lääne mõttemallide järgi end maailmas ja oma ühiskondades mõtestama. Kuid ma arvan ja usun, et kogu see diskursus on märksa komplitseeritum ning hetkel tundub, et lääs seda mõista ei taha. Tänu läänele me omakorda ei saa päriselt ja reaalselt suhestuda ka lõunaga.

Paraku meie paradoks seisneb selles, et ka meie äkk-parempoolsete ideestruktuurid on lääne nurisünnitused. "WhiteWash" ise tegeleb selle "kurbusega", et meie kui eestlased oleme kaetud igasugu erinevate kihtidega, millest ühtegi me paraku lõpuni päris ei oma.

Selle kohta, mis maailmas toimub, ütleks nii: "Lõpuks ometi, minu poolest põlegu kõik, mis ei tööta." Idabloki vabanedes hõigati "Normaalsus, võrdsus, vendlus" – ärme seda palun unusta.

Kas iseendaga lavastajana töötamine karantiiniajal oli raske, nõudis rohkem enesedistsipliini või õnnestus töötada n-ö normaalselt?

Minu jaoks on normaalne töötempo kujunenud nii, et puhkust pole ja tööpäev on 12 tundi pikk. Nädalavahetused kaasa arvatud.

Distsipliin on mul alati vabakäigu peal, kuid hiljaks ma kuhugi ei jää. Lavastaja rolli tähtsamaiks aspektiks pean siiski inimeste ja nende loovate natuuride koondamist. Kui inimestega kohtuda ei saa, ega siis tegelikult otsest tööd ei toimu. Kõige olulisem on asjade maitset meeles pidada.

Kuidas Baltoscandal praeguses valguses tundub? Ongi juba vabam hingamine või omamoodi pidu katku ajal?

Tegu on siiski arvatavasti ainsa teatrifestivaliga, mis maailmas füüsiliselt ka sel suvel aset leiab. Huvitav, et seda mitte kuidagi ei kajastada.

Üldiselt ma ei arva, et festivalid ainult "peod" on. Kunst on pidu ja katk käsikäes, iga päev, iga kell.

Au neile, kes julgevad võtta vastu otsuseid, et asjad ka toimuksid. Kasvõi läbi raskuste.

Karl Koppelmaa

Kas karantiiniaeg oli sinu jaoks loov või kitsas aeg, millega oli parem tegelda, millega halvem?

Karantiin ei olnud (ega jää mu mällu) kuidagi seoses loominguga. Naine oli viimast otsa rase, saime palju ja rõõmsalt koos kahekesi (veel viimast korda kahekesi!) aega veeta, päev pärast eriolukorra lõppu tuli lapseke ka ilmale ja... nojah, mis loomest siin rääkida.

Nimetad "Stendahli sündroomi" lavastatud lugemiseks – on see sihipärane protsess või praegusest aegruumist tingitud takistus, et n-ö päris lavastust ei jõudnud teha?

Kui see koroonapauk käis, siis jah, jätsime oma protsessi pooleli ja lükkasime sügisesse. Kui sedasorti Baltoscandalit korraldama hakati, siis oli olukord selline, et enam poleks jõudnud seda algselt plaanitud moel välja tuua. Asi polnud ajanappuses, vaid mulle tuli üks jube lahe eluaegne rollipakkumine ja ma tahtsin ikka esimesest võttepäevast alates platsil olla. Ja platsis.

Samas see, mis Baltoscandalil tuleb, pole nii väga tavaline lugemine, noh, nagu näiteks Draamateatris on neid tehtud. Me ikka arvestame, et tegemist on kaasaegse teatri festivaliga, et ikka kaamera ja mikrofonid ja kino suur ekraan ja muud trikitamist. Seda võib pidada ikkagi omaette kunstiteoseks, täisväärtuslikuks interpretatsiooniks. Unikaalseks.

Ütled, et tüki sisuks on kõige sagedasem armukolmnurk kunstiajaloos. Kuidas see su oma elu ja olemist puudutab või puudutanud on?

Seda kolmnurka saab igatepidi mõtestada, hetke elu puudutab see vist aga kõige täpsemalt just nii: selleks, et lavastuse ja kunstiga tegeleda, vajab loome natuke maailmast eemaldumist, emotsionaalset distantsi, vaimselt kuskil omas ruumis viibimist, kaugust lähedastest. Nii proosalist taldrikute kuhjumist kraanikaussi kui ka poeetilist hülgamise vastikut süüd. Nagu armukese juurde läheks, aga see armuke on selline šantažeeriv mõrd, et niisama maha jätta ka ei saa. Teda maha jättes läheb ta armastatute kallale. See on fiktiivne analoogia või selle loomistungi isikustamine, aga tunne on midagi sellist.

Kuidas Baltoscandal praeguses valguses tundub? Ongi juba vabam hingamine või omamoodi pidu katku ajal?

Kas kultuur iseenesest pole kogu aeg pidu katku ajal?