"Whitewash" räägib valge mehe identiteediprobleemidest. "Ühelt poolt kanname valge mehena justkui seda sama taaka, mida kolonistid ja kõik teised hierarhia ülemistes otsades paiknevad valged läbi ajaloo on endale omistanud," rääkis Oidsalu.

"Teiselt poolt toob Jarmo Reha välja, et mitte kõik ei ole ühtemoodi valged. Tema kui idaeurooplane ei ole sama valge kui lääneeurooplased ning kuna idaeurooplase saatus on samuti raske olnud, siis ei pea meie ka valge mehe kuritegude eest koloniaalmaades ja mujal vabandust paluma."

Oidsalu sõnul oli väga vaimustav Reha füüsiline laval olemine ja tegemist on tugeva kohalolu ja energiaga esitatud lavastusega. "Väga fantastiline on ka Markus Robami muusikaline kujundus."

Samuti on lavastuses väga palju efektseid elemente, teemasid ja loosungeid. "Kui kõik asjad, mis Reha on sinna lavastusse pannud, rahulikult lahti mängida, tuleks ilmselt mitme lavastuse jagu materjali."

Samas hakkas Oidsalu häirima see, et ta ei saanud aru, milline on Reha valutav punkt selles lavastuses.

"Ühelt poolt on see teema efektne, moodne ja n-ö festivaliteema, olgugi et Jarmo Reha keerab selle teistpidi. Ta julgeb küsida küsimust, kas Ida-Euroopa valge mees peab ikka vabandust paluma. Tema ei kavatse vabandust paluda," tõi Oidsalu välja.

Laval tekkis Oidsalu sõnul tohutu teemaderägastik ja ta ei saanud ta aru, keda Jarmo Reha laval esindab. "Ta toob sisse isikliku tasandi, lääne- ja idaeurooplasest rääkides räägib ta iseendast, oma lapsepõlvest nõukogude Eestis, oma perekonnaloost."

See kõik on Oidsalu sõnul justkui väga isiklik, aga Reha jättis talle mulje nagu ta tahaks ise olla see hierarhia tipus trooniv valge. "Oleks oodanud, et ta avab psühholoogilisemalt oma idaeurooplase olemust, mitte ei piirdu loosungitega. Lavastus lõppkokkuvõttes süvendas viha ja vihkamist ning stereotüüpe."

Madis Kolk märkis, et pigem rääkis Reha lavastuses oma sisemistest identiteediraskustest ja sellest, et ta ei leia igas olukorras sama kahetsust, mida selge koloniaaltaagaga kodanikud või progressiivsem osa lääne riikide kodanikest väljendavad.

Samas ei näinud Kolk lavastuses Oidsalu kirjeldatud kurjuse deklaratsiooni. Kolgi jaoks mõjub "Whitewash" hoopis kirjandusteadlase Epp Annuse temaatika ülessoojendamisena.

"Epp Annus hakkas juba 20 aastat tagasi uurima postkolonialismi eripära postsovetlikus ruumis ja kogu aeg kurtis, et need asjad on hämarad, võivad meid taaskord kummitama hakata ja me ei ole neid selgeks mõelnud. Tegelikult need ongi jäänud hämarusse."

Kolk märkis, et nähtused nagu Black Lives Matter näitab, kuidas ka kauged asjad võivad panna meie ühiskonna polariseeruma ja hüsteeriasse viia. "Isegi kui sa tahad kõrvale jääda, on need ühed häälekamad asjad. Me kõik oleme nende asjade sees," sõnas ta.