Jürgen Rooste. Baltoscandali 1. päev: ekraan lavaks, üksilduse vägi ({{contentCtrl.commentsTotal}})

eˉlektron
eˉlektron "Romeo & Julia #5" Autor/allikas: Taavet Jansen

Esiteks on see tõesti esmakordne kogemus: me istume saalides nagu nupud kabelaudadel, igatpidi jääb n-ö üks ruut vahele. Vanasti arvanuks, et see on mõne lavastuse või performance'i tahtlik osa, anda inimesele ta oma ruum. Nüüd ongi, ainult selle nimi on "elu".

Jah, võib-olla on seetõttu pisut väiksem ka Baltoscandali melu, aga kõned – oleks maailmas vaid kõnedest kasu rohkem kui paar-kolm korda sajandis – peeti alguses ära, ilm keeras paduvihmalt poolpäiksele, teater muutus poolenisti kinoks ja kõik oli kena selles universumis.

Festivali avatükk, rühma eˉlektron (Taavet Jansen, Andres Tenusaar, Hendrik Kaljujärv, Henri Hütt, Mailiis Laur, Rommi Ruttas, Aleksander Väljamäe, Maike Lond ja Kaie Olmre) "Romeo & Julia #5" ei olnud klassikalises mõttes tükk, seda esitleti n-ö teaduseksperimendina. Kognitiivsed laengud või rünnakud välkkiirete pildijadade näol (sellised, nagu näeme vahel põnevikes või utoopiafilmides inimese aju mõjutamiseks) vaheldusid installatiivsete-lahtikerivate momentidega, n-ö eseme- või pilditeatriga.

Aleksander Väljamäe rääkis tõesti kas iseendana – teadlasena – või esitas suurepäraselt iseenda kui teadlase sarnast tegelaskuju, kes täitis selle "lavastuse" vahetekstid, seletades, et see ongi teater rohkem me ajudele kui meile. Etenduse järel pidid publikuliikmed virtuaalses keskkonnas vastama seitsmele küsimusele, minu nuputelefon jäi sellele ülesandele alla, aga pärast vaadates tundus, et tegu on alles protsessi algusega. Võib-olla kasvab sellest pikemas plaanis välja tõesti midagi suuremat. "Romeo ja Julia" viiendal vaatusel põhinev ajutrikitamine võiks siis ehk tõestada, kas arhetüüpide, kognitiivsete, alateadvuslike seoste kaudu on võimalik viia näiteks teatrikogemus meie sisimasse olemisse ilma, et me seda ise teaksime...

Projektil on jumet, see on eksperimendi, installatsiooni ja teatri vahepealne asi, aga minuga see aju kiirmanipulatsiooni osa kahjuks hästi ei tööta. Küll aga mõjutab mu alateadlikku olekut laval toimuv meditatiivsem-ambientsem-installatiivsem kokkupanu. Mu aju on rikutud, sageli näen unede asemel sääraseid pildijadasid, see maailm ei ole kogemuslik võõras, samas ei taju ma seda lõpuni teatri või kultuurikogemusena, vaid pigem millegi elulise, lausa stigmaatilisena. "Eˉlektron on poolenisti virtuaalne, poolenisti füüsiline platvorm, mis liidab etenduskunstide ja teaduse otsingulisi tegevusi. Eˉlektroni sisu on kunstnike ja teadlaste koostöö. Sellel koostööl on loomingulise laboratooriumi vorm – tehakse midagi, mida kumbki ilma teiseta tehtud ei saaks," lubab platvorm ise.

Küsisin kahelt projektis osalenud tantsijalt, kes vastasid ka kuidagi ühe inimesena, kummaline.

Taavet Jansen ja Henri Hütt, kas karantiiniaeg oli teie jaoks loov või kitsas aeg, millega oli parem tegelda, millega halvem?

No eelkõige oli ikka loov ja võimalusi avardav olukord! Halvem oli tegeleda nendega, kes uskusid et "vana maailm" tuleb veel tagasi ja keeldusid kaasa mõtlemast. Meie jaoks oli see "residentuur" ja palju uusi võimalusi avanes. Maailm, mida üritataks lukku panna, avanes hoopis!

Lööte kaasa tükis "Romeo ja Julia #5", mis on ongi kirjelduse järgi loodud poolenisti virtuaalse platvormina, kas eˉlektroni üsna suure seltskonna mõte ja plaan kujuneski karantiiniraamides?

Elektroni kolimine virtuaalsusesse oli ikkagi eelkõige asjaolude kokkulangevus ja kiire reaktsioon. Mis puudutab "Romeo ja Julia't", siis meile sai selgeks, kui vähe kasutab kunst neuroteaduslikku pagasit. See oli peamine inspiratsioon lavastada klassikat, sest väga palju kunstikogemusest saab oluliselt kiiremini ja selgemini edasi anda kui väljakujunenud konventsioonid võimaldavad.

Kuidas tantsijate proovid sotsiaalses eraldatuses välja nägid, kujutan ette, et see on veidi keerulisem, kui tekstipõhise draama puhul?

Töö tantsijatega kujunes üheks lihtsamaks aspektiks meie töö puhul. Meie puhul ei ole miski keeruline!

Kuidas Baltoscandal praeguses valguses tundub? Ongi juba vabam hingamine või omamoodi pidu katku ajal?

Kuna olukord ja võimalused muutuvad väga kiiresti, siis on mõtet ainult kunstil, mis on valmis ennast ümber mõtestama. Kunst ei erine teistest ühiskonna paradigmadest, seepärast on oluline praegu hoida mootor töös ja intensiivselt reageerida – vastasel korral sind ei olegi varsti enam vaja.

*

Anatoli Tafitšuki ja Emer Värgi "K O O S" ehk videolavastus, peaaegu nagu otse publiku silme ees valmiv film, noh, kogemuslikult film, millest sa tead, et see valmib kuskil selsamal hetkel, võiks olla ka n-ö pärisfilm. Ütleme nii, et selles on säärast larsvontrierilikku vigurit, mis laseks seda ka filmifestivalil täiesti rahulikult vaadata.

See on poeetiline, performatiivne uurimus üksildusest: Üksilduse Printsi (Rene Köster), kes mõjub pigem üksilduse deemonina (või vahepeal ka džinn oma siniste käte ja valge hõlstiga), ja rattakuller Liisa (Liisa Saaremäe) verbaalne heitlus. Avastasin pärast, et dramaturg on Taavi Eelma, mistõttu ma ei imestanud, miks Üksilduse monoloogid olid ekspressiivsed ja üle võlli poeetilised, nii et ma mõtlesin, et need on päriselt head luuletused. Ning Liisa tobetotrad-eluõpetuslikud monoloogid ratta seljas või muidu pakke tarides olid suurepärane nukker huumor.

Üksilduse poetiseerimine ja omamoodi ülistus kohtus väikse inimese ja väikse rolliga, väikse-vaikse olemisega, leppimisega ja omamoodi ülistusega sellele. Olemuslikult muude tegelaste osas (Margus Mikomägi, Tiina Tauraite, Liis Lindmaa, Rain Tolk ja Taavi Eelmaa) on see jada üksilduse-performance, erinevate üksilduste ja valude manifestatsioonid, erinevad enesessesulgumised ja meeleheited, mille kohtumispunktiks või ühendusteljeks, moodsa üksilduse sümboliks saab lõpuks n-ö eraldiolu peielaua ääres ikkagi kõiki lahutav selfie-pulk.

Jah, see on tõsine, süvitsiminev, ülepoetiseeriv, väljajoonistav ja -rõhutav lavastus-laivfilm, mida ma vaataks veel. Ja veel. Vist. See tabas mind valusasse, õigesse kohta. Ja usun, et tabab teisigi. Seda kantakse üle kuidagi ka netiplatvormil, siis vähemasti veel 2. juuli õhtul, aga ehk millalgi veel, on võimalik seda vaadata...

*

Karl Saksa "Planet Alexithymia" (kavast: aleksitüümia on subkliiniline fenomen, mis hõlmab endas emotsionaalse teadlikkuse puudumist või täpsemalt raskusi tunnete tuvastamisel ja kirjeldamisel ning nende eristamisel emotsionaalsest erutusest tulenevatest kehalisest aistingutest) on väga tugeva helikujundusega (autori enda poolt) pooleldi installatiivne, pooleldi performatiivne tükk.

Ma pole õige inimene sellest kõnelema, sest see pole võib-olla pärisel minu maailma ja mu ihade lavakeel. Keskeltläbi koosneb tunnine lugu ju neljast pildist: alguses esitatavast steriilsest lavaruumist, millele vastandub seejärel Ruslan Stepanov meelega rõhutatult igavlev, justkui tantsuvastane või tantsust tüdinud tants, siis Stepanovi ja Karl Saksa kaks duetti – esimene, mis võtab (vähemasti emotsionaalses ajas) suurema jao tükist, kujutab dr Saksa uurima "katkist" Stepanovit üksipulgi, korrates kogu aeg sama või sarnast protseduuri, diagnostilist-teraapilist läbivaatust.

Ma mõistan monotoonsust, mõistan publiku kannatuse katsetamist, mõistan oma aja võtmist laval. Ehk istusin ma Rakvere teatri väikses saalis ja stseenist liiga kaugel, pea lae all kõige taga, ja ei saanud sellest mõõdetud kordamiseparadigmast nõnda osa. Muide, tüki dramaturg Maike Lond Malmborg on oma lavastustes sarnaseid võtteid kasutanud väga edukalt-mõjusalt mu jaoks.

Mulle tundus, et Stepanovil ja Saksal jäi kas lavalist energiat ja kohalolu puudu või püüdsid nad nii rõhutatult tuimad olla – mis on ju kooskõlas aleksitüümia mõistega – , et see taotlus ei jõudnud lõpuni minuni. Seega mulle tundub, et ka tuim, monotoonne saab olla kuidagi veel teadlikumalt-ergastavamalt, siin jäi pigem nagu tunne algaja arsti ja äraeksinud-teadmatu patsiendi kohtumisest.

N-ö lõpustseen, kahe mehe heitumine natuke nagu vaimse puudega meeste maadluse ja arglikult katsetava homoseksuaalse kobamise keerises, oli energilisem, kummastavam, küll samamoodi kobav, ebaemotsionaalne, aga emotsioonidesse püüdlev, kulminatsiooni poole keriv.

Kokkuvõttes on Saksa maailm põnev, saatetekstid tundmatust kummalisest planeedist mõjusad, helimaastik vägev. Ja lihtsalt – selle lavastuse keel pole mu maailma keel, võib-olla oleks kriitikuna aus säärast materjali võimalikult vähe puudutada, mida lõpuni ei mõista või millesse sisse minemine nõuab erilist fokusseerimist. Samas: mis siis kultuurikirjutusest üldse saaks?

Saks ja Stepanov on lavajõud, kellega tuleb arvestada, ja tõtt-öelda peaksin ma sedagi tükki uuesti vaatama. Seda enam, et hetkel asetus see mu jaoks ekspressiivsesse, katkiolemise ja üksilduse diskursusesse, mille oli loonud "K O O S", üle selle kuristiku hüppamiseks ei piisanud mulle tunniajasest pausist (Tafitšuki ja Värgi töö tuli minuga hotellituppa ja unedesse ja järgmisesse hommikussegi kaasa), aga seda oleks kummastav kunstnike kraesse keerata, eks...

Toimetaja: Kaspar Viilup

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: