Jürgen Rooste. Baltoscandali 4. päev ja järellainetus: orgiajärgne väsimus
See on natuke nagu see, kui saad armsamaga või armukesega olla need mõned päevad hästi intensiivselt, netiteatri asemel inimeste keskel, kirjutab Jürgen Rooste Baltoscandali ülevaates.
Isegi kui kõik hetked pole sugugi suurepärased, on see intiimne ja äge seiklus. Ja siis on need ekstaasihetked, ja siis on see õnn, mingi sulnis rahu. Ja siis on need päevad läbi, ja tajud äkki, et sa vajad selle suhte mõistmised distantsi. See, mis tundub korraga nii lähedane, milles ja kellega sa tahad olla (nüüdisteater), on sind nõnda läbi võtnud, et pead astuma kaks sammu tagasi ja seda suhet distantsilt vaatama – kes ja kuidas oled sa ise selles mängus ja kes onu su kallim, su armuke, su ihalusobjekt. Mul see distants praegu puudub. Noh, kui inimene ikka päriselt ei näe teatrit pea pool aastat ja siis näeb neli päeva järjest ainult teatrit, see ju teeb kuidagi rahutuks või katki, küll aga ka õnnelikuks, lembest rampväsinuks...
*
Kogu festivali kinoelamustest puudutas mind kuidagi vähim Patric Chiha "Si c'était de l'Amour " ("Oleks see vaid armastus"), mis kujutab noorte tantsijate tööd, aga eriti armusuhteid või -keeriseid tuuril Gisèle Vienne'i "eepilise tantsulavastusega" "Crowd", mis uurib omakorda 1990. aastate reivimaastikku.
Ma ei ole seda lavastust näinud, aga laval mudapinnal toimuv reiv, kus inimsuhted ja liikumine ka lavastuslikult põimuvad, tundus köitev. Aa, reivikultuuriga ma ka ei suhestu, peaasjalikult selle mu jaoks puuduva muusika pärast, et ma mõistan ekstaasi ja enesekaotamist, aga olen seda muusika ja tantsuga otsinud mujal...
Sekka siis n-ö lavastatud intervjuud-vestlused, selles mõttes lavastatud, et noored olid kaamera kohalolust teadlikud ja kohati tundus, et ka n-ö juhendatud-suunatud. Ma muidugi peaksin olema selliste hinnangutega ettevaatlik, mäletan, kui Olev Remsu ütles "Uue Maailma" dokfilmi kohta, et see on lavastatud, et need tegelased mängivad iseend – neid lähedalt näinuna võisin vanduda, et sellised nad olidki, seda ei andnud lavastada, Tootseni töömeetod oli pigem nagu kõige hoolikamal mesilasel...
Muidugi, tantsijate-teatraalide-orkestrantide elu ongi poolenisti nagu "teine perekond", kui oled noor, siis kindlasti lihtsalt "perekond", et see on kogu elu, kõik suhted, kõik möll juhtubki seal sees. Ja kõik tundubki ülevõlli elu olevat, nii et võib-olla ungari ja liibanoni juurtega austria filmirežissöör Patric Chiha siiski ei tüssa meid...
Aga mulle läks see millegipärast koleruttu igavaks, see armukolmnurkade läbimängimine, teadlik rolli- ja päriselusuhete kirjelduste segi- ja sassiajamine. Muide, eks igal lavastajal on oma meetod, aga et igal tegelasel oli väljamõeldud psühholoogiline taustalugu (Vienne'il siis, mitte mu teada Chihal), ja need jagati kõigile teistele ka lugemiseks (kes viitsisid, tuleb loo käigus välja), on täitsa põnev. Justkui rollimängumaailm, see tähendab kuidagi olemuslikult psühholoogilisest teatrist mänguliselt erinev, aga sisuliselt sama teekonda katsetav-matkiv.
Üks väga tore tütarlaps, kes erinevalt minust on seda tükki näinud, ütles, et see on ta üks lemmiklavastus. Ja kui ma leidsin, et film oli olemuslikult mulle n-ö igav, et see aeglane kulg ja tegelikult seebiooperlikud suhtelood ei pannud mind kaasa elama, siis ta leidis, et ma pole üldse romantiline... Võib-olla on jah romantik minus surnud, et ma näed selles pöörises rohkem tühjust ja valu kui romantikat.
Ei, see pole halb film objektiivselt, see on tehtud kire ja imetlusega, aga see on halb film minu jaoks, film, mida ma ei teeks ise kunagi, mille kardinate tagant avanev maailm on kuidagi täpselt selline nagu sa ootaksid.
*
Hoopis teine lugu oli kohapeal n-ö otsekinona (autori ja lavastaja Karl Koppelmaa sõnul lavastatud lugemisena) sündinud teatri KELM "Stendhali sündroomiga". See on ka armukolmnurga kirjeldus: pealtnäha nagu lihtne lugu, korterit on jagama jäänud ühe New Yorki minema põrutanud, veidi diivaliku, imetlusega ja suhetemölluga harjunud tüdruku (Elena Koit) endine kallim-kihlatu (Karl Robert Saaremäe) ning ta sõbranna, n-ö lihtsam-kodusem tüdruk (Loviise Kapper), kes loo käigus alguses samuti puuduvasse, äraolevasse, (elumuutval) reisil (Peterburis) viibivasse korterikaaslasesse tasapisi armub.
Väga lihtne lugu? Aga ei ole, sest see kõik asetatakse metafoorsesse ruumi, nagu pealkirigi lubab, et see kirjeldab maailma selle maalima taga: ja see, mis Patric Chica filmis mu jaoks ei juhtunud, juhtub äkki Koppelmaa lavastuses – võib-olla sellepärast, et ma ühelt poolt saan aru, et see on lavastus, et üksteist me kinosaali kõrval-all asuvais ruumides filmivad näitlejad (tehnika on ju sarnane: lähitöö kaameraga, inimesed jutustamas oma tunnetest, maailmanägemistest) on just nimelt rollides, mul pole nende puhul seda kahtlust, et nad äkki ei oleks, nad kindlasti on. See hakkab mulle tunduma palju rohkem päris, kuigi ma tunnistan endale, et tegemist on Koppelmaa mõistukõnega, metafoorsete tegelastega – ühtpidi haavatav-habras-lihtse lugu, teisalt suurepäraselt kirjutatud ning noored näitlejad kannavad selle armastuse, selle hõõrumise, selle valu paratamatuse mu jaoks välja.
*
Valters Sīlise "Mul oli nõbu" on selline Läti-Leedu tükk, dokumentaaldraama, kui tahate. Eestlased on mängus vaid sedavõrd, et kogu loo käivitanud nõbu ehk nn teemantpoisi surma toovad lõpuks Imre Arakase kõrilõikajates kambajõmmid-jüngrid, ka eestlased. Aja lineaarses kulgemises, tüki mõttes pigem alustatakse sellest, et näe, ärge nüüd tunde end puudutatuna, aga need olid eestlased, kes mu nõbu maha lõid.
"Mul oli nõbu" autor on Läti-Leedu juurtega Rasa Bugavičute-Pēce. Rasa ja nõbu Deimantas kasvavad väiksest peale koos, eriti suviti. Hilisteismelistena suhted muutuvad, Deimantasest saab jõmm ja maffiakäsilane, Rasast draamatudeng. Rea Lest ja Henrik Kalmet rõhutavad lavalise nipina, et "mina olen Rasa ja täna õhtul mängib mind laval professionaalne näitleja Rea, sest ma ise olen häbelik jne" ja "Mina olen Deimantas ja mind mängib täna laval professionaalne näitleja Henrik, sest ma olen surnud". See on põnevusfilm, üks paremaid kaamerakasutusi festivali raames, sest näeme seda otse laval, n-ö realistlikud noorpõlvepildid punutakse ühte roheliste ekraanide taustal, suhtlus on justkui vahetu, aga täiesti tinglik.
Bugavičute-Pēce on suurepärane dramaturg. Kui ma vaadanuks seda õhtul telest (kui mul oleks telekas!), siis ma jäänuks kanalile ja vaadanuks lõpuni – lugu on isiklik, valus, naljakas, traagiline, kergelt kriminullilik ikkagi. Rea Lest on suurepärane draamatudeng ja natuke naiivne "märsilohistaja", kes pelgab pisut tavapidude maailma ja ta suudab väga inimlikult siiraks jutustada selle suhte. Henrik Kalmet on oma sõiduvees – Kalmet on teinud palju häid rolle, mulle on mõnigi ta asi meeldinud Linnateatris – ja, pagan, tahtmata kiusata-torgata, tal tulevad sellised jõmmmehed väga hästi välja. Ühtpidi tabab ta seda koomikat – koomikuanne ongi tal võimas, aga Deimantase inimlik-isasekssirguv pool, "poisikesest kasvab eluperemees" on ka usutav. Lapsepõlvestseenide armsus, siis järsku mingi mehevolask, kes oli kunagi su väikenõbu...
Ühesõnaga: tubadraama, telefilm, hästi mängitud põneviklugu. Tõsi, kui Rasa jaoks on Deimantas tema armas nõbu, siis meie võime mõelda, kas selline heroiseerimine on eetiline, et kui palju inimest löödi kasti või taoti ära või alandati orjaks. Eetiline külg jääb neil päti- või pahapoisilugudel alati, et "minuga oli ta hea". Selle järgi ma ei küsi, säärase tragikomöödiana on "Mul oli nõbu" tugev. Väga hea õhtune telefilm, mis sind kannab, ja inimsuhtele, vere ja vee paksusele mõtlema paneb. Muide, hea, et läti asja tõlgib meil ikka Contra, see on väga hea...
*
Veel idaeuroopa meestest rääkides: Jarmo Reha "WhiteWash" oli mu jaoks üllatus. Üllatus oli see, et see oli festivali kõige ohtlikum tükk, poliitiliselt ebakorrektsem tükk. Korra käis ühe soomlasega arutades läbi ka mõtisklus, et Reha tahab teha tükki idaeuroopa n-ö valgest mehest (kel pole justkui muu maailma valge mehe staatust, kolonialistipärandit, pigem teistmoodi), soomlane aga arvas, et see on vale aeg. Teate küll, kõik see "valge privileeg". Aga kõik need valged mehed, kel ei ole mingit võimu omaenda elugi üle, keda nende ühiskonnad on omal maal alla tampinud ja alaväärsena maha irvitanud?
Idee, lavastus, esitus on Jarmo Reha enda omad, Laur Kaunissaare on aidanud tekstide-dramaturgiaga ja mõjusa helivalli loonud Markus Robam.
See oli sellise kaasaaegse tantsu transgressiivsem, enesepiinajalikum liin. Reha jätab etenduse lõpuks endast peaaegu tükid lavale. Kusjuures, kui sageli on kaasaegses teatris alastus nagu kohustuslik element – ma olen seda üldiselt mõistnud nii, et alasti on inimene kõige loomulikum, vahetum lavamaterjal, et see on kõige siiram kohalolemisviis, ja vastandub klassikalise teatri kostüümidele ja grimmile, pannes samale kohale me enda ihu –, siis Reha n-ö "mehetükis" on see palja tilli väel olemine vajalik selle mees-olemise mängitamiseks. Natuke ka naeruvääristamiseks, aga ikkagi kohalolu rõhutamiseks.
Mu jaoks mõjus Reha tüki hakul alasti, tõstetud kätega poosis natuke nagu Hannibali-sarja "Red Dragon", kui too on paljastab ja imetleda laseb. Sellele järgnesid slaavilikud-ohtlikud macho töömehe kehastused, suurte kipsipakkide loopimine, mehe pühakuju ehitamine, rahvuslik paatos – aga, mis oluline, Aafrikas ja mujal omane hõimuelementide pruukimine – näo valgeksvõõpamine kipsiga, keha ja näo saviga sissemäärimine rituaalseks tantsuks. Enese kuidagi veel valgemaks määrimine. Muide, see tuletas meelde, et 19. sajandi esimesed mustanahalides rändlaada ja vodevillistaarid tegid ka n-ö blackface'i, määrisid oma näod veel mustemaks ja mängisid "neegrikujusid", stereotüüpe üle võlli...
Reha teemapüstitus meie ajas on õige ja valus, monoloogid poolikutest isakujudest, kasvamisest täiesti mittepriviligeerituna, ja lõputu enesepiinamine. Selle festivali ainus tükk, mille lõpus ma sain aru, et lavalolija (meist lavale mahajääja), on endast kõik andnud, et ta juuksed, suu ja silmad on kipsi ja savi täis, et ta on end füüsiliselt ära kuranud, ja et ta on teinud seda siiski tähendusrikkalt, mitte üksnes šokieffekti või nüüdistantsu või performance'i transgressiivse või radikaalse väljandusviisi matkimise pärast.
Mu arust Reha on kasvanud, ta üllatas mind, see puudutas mind, võib-olla olen ma sellele materjalile-mõtlemisele praegu vastuvõtlik või lihtsalt tundlik. Mingis mõttes oli see soouurimuslik vaade, lisaks (post)kolonialistlik, päris mürgel vaade. Ma ei saa palju rohkem ära rääkida, ja koduteel paari meeldiva kultuurimõtlejast daamiga avastasin, et vähemasti mõni intelligentne vaataja nägi seda ikka sellises n-ö nüüdsuse-šokkeri paradigmas. Ma usun, et neid vaatajaid oli veel, aga mis teater see ka on, mis kõigile meeldib? MacTeater?
Mõtlen, et festivali raames jäi puudu ehk samasugusest raputavast-ründavast feministlikust elamusest, mis mind ka puudutanud oleks, kuigi Kristiina Normani materjal oli selles osas võimas, lihtsalt sordiini all. Neid elemente leidus ka näiteks filmis "Die Kinder der Toten". Ma ei tea, ehk väsimuse ja teadmatuse foon lõid selle mu avatuse, aga Rehale olen tänulik. Ühtpidi poisilik-siiras, legoklotse eraldi vaadates ka nagu kogetud või aimatud asi. Teisalt jällegi omamoodi power-trip, ja ideoloogiliselt festivali kõige ohtlikum-kahtlasem tükk, mis ongi hea ja õige.
*
Mis minuga kogu festivali kõige rohkem haakus? Tavitšuki-Värgi "K O O S", üksildusevalu poetiseeritud käsitlus, mis oli küll ka n-ö laivfilm, aga võinuks ka mõnel rajumal filmifestivalil kõvasti silma hakata (miski larsvontrierilik vibe oli natuke sees, aga samas täitsa teisiti). Lisaks ma leidsin ühe uue lemmikfilmi – "Die Kinder der Toten" ("Surnute lapsed") – absurdihuumori, segasepanemise ja metafüüsika suurepärane visuaalpornosupp! Ja Noormetsa "Alibi" on selline tükk, mida ma kindlasti tahan minna sügisel uuesti vaatama, sest autori arvates on lavastusprotsess veel kuidagi pooleli, aga see mõjus juba väga hästi. Mitu asja oli, millest ma loodan, et valmivad n-ö päris filmid (Kristiina Normani ja Rasa Bugavičute-Pēce põnevad materjalid).
Jah, ma ei oleks oodanud, et Reha suudab mind olemuslikult lihtsate, aga oluliste asjadega ja jõulise-kriipava lähenemisega raputada. Seda vaataks ka korra, hingaks veel koos temaga lendavaist-purunevaist pakkidest kipsitolmu ja vaeks toda allatabmitud idaeurooplase privileegi.
Ma mängin seda mängu veel hea meelega, kogu seda mängu. Olin tänulik, et nägin neid inimesi jälle, olin tänulik ka "halbade" lavastuste eest, sest need pole ehk lihtsalt mu veregrupp või hingamisruum või maailm, milles mängiksin, sest mu rajad on praegu teised. "Halb" või "vilets" või "jäle-jõle" kunstiteos võib vahel vägagi inspireerida, puhastada, pead paika sättida. Aga neid ei olnud siin palju.
Mingis mõttes läks festival mu jaoks koos kasvava väsimusega ka tõusvas joones. Mida vähem und, mida rohkem ülemõtlemist, mida rohkem ebakindlust, seda põnevam mul hakkas. Ebakindluse, eksinud olekus, vabalanguse seisund on üks põnevam, loovam – eriti, kui saad aru, et tegelikult navigeerid sa järsku selles kaoses väga kindlalt, et sa oled igal juhul õiges kohas, kui tunned end ka eksinu, kadunu, kaotanuna.
PS! karantiiniaeg on tunduvalt tõstnud ka pisemate teatrite- ja teatriprojektide kaamera- ja netivõimekust, jumal tänatud. Ja need asjad meeldisid mulle, aga ma siiski jumaldan kontaktteatrit, lihtsalt: koroonapitser oli paljudel tükkidel, aga see ei võtnud seekord neil tükki küljest ära.
Toimetaja: Kaspar Viilup