Jürgen Rooste. Baltoscandali 2. päev: kuidas rääkida kunstist? ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Sveta Grigorjeva
Sveta Grigorjeva Autor/allikas: Kerli Ever

Jürgen Rooste jagab kogemusi Rakveres toimuva kultuurifestivali Baltoscandal teisest päevast.

Giulio Boato filmi "Looduse ja tehnoloogia vahel", mis kõneleb kunstnik Shiro Takatani tegemistest, läksin ma vaatama ilma ettevalmistuse või ootusteta. Vahel on naljakas või kummaline, kui kunstnik peab oma teostest kõnelema, sõnad muutuvad suureks ja voolavad peost nagu kamaluga tõstetud vesi.

Aga tegelikult on see väga tugev kunstnikufilm, lisaks sain ma umbes poole peal aru, miks see kõik tuttavlik on – olen Takatani grupi Dumb Type mõnda suurepärast, hullumeelset videot juhtumisi näinud ja arvatavasti ka mõnda ta intervjuulõiku kuulnud. See põhimõtteline küsimine maailma nägemise viiside järele nagu Takatani seletab – tähtkujusid ei ole ju olemas enne kui me nagu lapsed oma pääs need täpid joontega ühendame – on imeline. Kunsti antud vastused pole vähemväärtuslikud või vähemtähtsad kui teaduse omad – ekslikult ütles keegi intervjueeritu filmis, et kunst annab palju vastuseid, aga teadus ühe: ka teadusel on palju vastuseid, palju teekondi.

Igatahes on Boato film imeline miniantoloogia, ma kasutan sääraseid sageli otsinguiks, filmis ju loobitakse sind teoste nimede ja katketega, neist saad juba ise valida-otsida ja siis kurvastada, et sa seda nn elusast peast ei näinud. Nagu helilooja ja kaastööline ja -teeline Ryuichi Sakamoto filmis ütleb – see, et me muusikat igal pool digitaalselt kuulame, kaasas kanname (kuigi ta teeb seda ka ise), on olemuslikult väär, igal muusikal peaks olema oma ruum, oma esitusviis.

*

Sveta Grigorjeva "TEKHNE" on loeng-performance-tants. Grigorjevast ei saa, ei oska, ei tohi või ei taha ma teatavatel põhjustel kirjutada. Saan öelda, et vaadake ja kuulake see ära, mingis mõttes on rõhk siin sõnal "loeng" ja see puudutab kogu ta viimase kümne aasta loomingut.

*

Hiroaki Umeda "Haptic Installation" on festivali miniatuurseim ja kõige napim töö. See on sügavalt mõeldud puudutama me meeli. Mingis mõttes haagib see kogu festivali avatööga rühmalt eˉlektron, mis tegeles samuti meelte või ajumanipulatsiooniga: umes 2,5 minuti jooksul stimuliseeritakse vaatajat-kuulajat (kes peab silmi kinni hoidma) väga tugeva valguse ja sünkroonsete tugevate-veidrate helidega. Ma kujutan ette, et mingis alternatiivuniversumis võiks olendite omavaheline suhtlus (või lihtsalt: kõik olemasolev) välja näha umbes nii.

Aga mul on sääraste meelemõjutusvahendite vastu alati mingi pelgus olnud. Mäletan, et juba väiksena, kui Kašpirovski teleekraani vahendusel inimesi hüpnotiseerida püüdis, panin ma vahepeal silmad kinni, et ta mind mõjutada ei saaks. Hirmus ja ebameeldiv on, kui keegi vägivaldselt või sihiteadlike, kahtlaste kavatsustega su meeltesse tungib. Siinkohal võiks küsida: mis on siis kunsti mõte või kunstniku lähenemisviis? Väga suur osa kunstist imbub meisse, saab meieks. Aga küsimus on selles, kas ja mida me tahame vastu võtta. Ma olen muidugi lasknud end hüpnotiseerida neil tuhandetel raamatutel, plaatidel ja nood on mu vorminud selleks minuks, keda tunnen.

Igatahes, üks hea inimene ütles, et ta nautis lihtsalt seda, mida Umeda ta meeltega tegi. Ja siis mulle meenus Susan Sontagi essee "Tõlgendamise vastu", kus ta ütleb põhimõtteliselt, et tõlgendamine võtab kunstiteoselt ära ta erootika ja jätab alles mingi porno, et kunstiteos iseenesest ei pea alluma tõlgendamisele, me saame teda ka teisiti vastu võtta. Selles mõttes olen ma muidugi pornograaf, või siis paras vasikasilmne aiatahavahtija, kes üritab oma muu-muu-keeles teistele hõikuda sõnumeid tundmatust, haaramatust maailmast.

*

Muide, rääkige ikka pikalt, rääkige asjad lahti, rääkige ja kirjutage nad puntrasse. See on keele ja mõtlemise ilu ja lust. Ja kui see on mingi väsitamistaktika, siis ehk ainult (kogemata ja tahtmatult) idioodivälistamistaktika. Iga inimest ju igale teekonnale seltsiks ei tahagi. Mõni tüütab ja väsitab, mõni pole hää seltsiline, mõni ei oska õigel hetkel vait olla, mõni pirtsutab ning kurdab seal, kus selleks pole ruumi. Igaühega ei anna rännata, isegi vastupidi: väga vähe jääb lõpuks neid, kellega tõesti tasub teele minna.

Toimetaja: Laura Pärnpuu

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: