Arvustus. Maailma äärel viibimise tunne ({{contentCtrl.commentsTotal}})

"Viimased" Autor/allikas: Sten Johan Lill

Film

"Viimased"

Režissöör Veiko Õunpuu

Osades Pääru Oja, Tommi Korpela, Laura Birn

Kinodes alates 25. septembrist

Eesti filmid on teinud viimastel aastatel korraliku võidukäigu nii rahvusvahelise kõlapinna kui kodumaise menu osas. Seda arvestades tundub lausa kohatu, kui pikalt on oma põlvkonna ehk hinnatuim lavastaja Veiko Õunpuu püünelt eemal püsinud. "Roukli" ja sel nädalavahetusel kinodesse jõudva põneviku "Viimased" vahel laiutab lausa viis aastat, pikim kahe tema filmi vahele jäänud aeg.

Veiko Õunpuu päralt on kodumaise kino arenguteljel kanda kummastavalt vastuoluline roll. Ühelt poolt on ta olnud kriitikute lemmik, autor suure algustähega, kes võitnud koguni kolmel korral Neitsi Maali preemia aasta parima Eesti filmi eest (enam kui veerand sajandi jooksul on rohkem kriitikute kullakarda jagunud vaid Sulev Keedusele). Tema täispikk debüüt "Sügisball" võitis Veneetsia filmifestivalil Horisondi programmis ning pälvis valdkonna spetsialistide seas 2011. aastal läbi viidud Eesti läbi aegade parima filmi küsitlusel esikoha. Esikümnesse mahtus seejuures ka Õunpuu teine film, "Püha Tõnu kiusamine".

"Pühast Tõnust" endast enamgi on aga kollektiivsesse mällu süübinud filmi üle lõõpiv "Tujurikkuja" sketš, mis sümboliseerib kenasti Õunpuu loomingut saatnud varju. Tohutut publikumenu pole tema filmid nimelt kohanud. "Pühale Tõnule" järgnesid otsinguline "Free Range" ja Hooandja abiga rahastatud, pea olematu võttemeeskonnaga üles võetud unenäoline "Roukli". Isegi "Sügisballi" 2007. aastal kogutud 37 000 vaatajat kahvatub tänaste kodumaiste menukite kõrval. Nii on Õunpuu looming irvhammastel sageli hambus olnud – keegi tassis surnud koera, midagi ei saanud aru. Kerge on seega käega rehmata, et eks ta üks purki- ja hingesittumine ole.

Kauboid ja saamid

Skeptikuile võib etteruttavalt öelda, et "Viimased" on võrreldes lavastaja vahepealsete töödega oluliselt rohkem jalad maas, sirgjooneline ja vähemalt pealispinnal üsna lihtsasti hoomatav lugu. Filmi keskmes on kaugel Põhja-Soomes asuv kaevurite kogukond. Varinguohtlikest šahtidest võetakse viimast ning kaevata pole jäänud enam suurt kuhugi, piirnevat maad ei soostu aga kohalikud müüma.

Vähem trööstitu pole kaevureile elu maapinnal. Lahti hargneb suhtekolm- või isegi nelinurk kaevanduses töötavate tegelaste vahel. Rupi-nimeline noormees (Pääru Oja) püüab oma dementsusega võitlevat isa veenda valdusi kaevanduseomanikule Karile (Tommi Korpela) müüma. Mõlemad mehed on salamahti sisse võetud kolleegi Lievoneni (Elmer Bäck) naisest Rittast (Laura Birn). Sellega sisiseb mitmest suunast korraga süütenöör, mis ähvardab iga hetk plahvatuseni viia.

Kandvat rolli mängivad filmi tegevuspaik ja keskkond, ning koguni mitmel tasandil. Vormiliselt tagab Lapimaa "Viimastele" haarava ja mõjuva atmosfääri, tekib maailma äärel viibimise tunne. Armutu põhjamaine tundra on kui omaaegne metsik lääs – avarad väljad, võimsad vaated, lõputuna näiv tühjus ja inimese väiksus sel maastikul.

Pildile on selle kõik eeskujulikult püüdnud Sten-Johan Lill, kes pälvis kahasse Erik Põllumaaga äsja Eesti filmi- ja teleauhindadel parima operaatori auhinna "Skandinaavia vaikuse" eest. Nüüd on meeste visiitkaartidena korraga kinodes Põllumaa üles filmitud "Rain" ja Lille "Viimased". Et Õunpuu on niigi väga visuaalselt mõtlev lavastaja, jagub pilkupüüdvat rohkelt – alustades hingematvate looduspanoraamidega ja lõpetades pimeduses filmitud painajalike kaadritega tsiklil ringi kihutavast Rupist.

Sisuliselt võib "Viimaseid" vaadata keskkonnaallegooriana, kuigi see on kahtlemata vaid üks võimalikest tõlgendustest. Ahnus ja materiaalsus põrkuvad siin looduslähedaste eluviisidega, uus vanaga, Hiina investorite sümboliseeritud muutuv maailm muutumatuna näivate maastikega, soovunelm lõputust laienemisest looduse seatud piiridega, inimlikud aplus ja alpus aheneva võimalusega moraalseks lunastuseks.

Ahnust sümboliseerib sotsiopaadist Kari, kes võib olenevalt tujust, vajadusest ja hetkest mõjuda karismaatilise juhi või hirmuäratava manipulaatorina. Eesti vaatajale näiteks "Igiteest" tuttava Korpela andest annab tunnustust võime mõlemad küljed ehedalt välja mängida. Soome kino A-järgu tähtedele Koprelale ja Birnile ei jää millegagi alla Rupit kehastav Pääru Oja. Kuigi tema tegelane on sõnaaher, näeb Oja siin oma punaka jaki ja hambus hõõguva sigaretiga lihtsalt ajatult cool välja.

"Viimaseid" on reklaamitud põhjamaise vesternina ning mõnda žanritunnust võib siit tõesti aimata – kauboide asemel on kaevurid ja indiaanlaste asemel saami põdrakasvatajad. Tegelasi toob kokku kohalik kõrts, kus end päeva lõpus täis juua ja karaoket laulda. Kari püüab alluvatele muljet avaldada šampanja välja käristamisega, ent libedamalt läheb alla ikka kohalik kärakas. Erilist hõlpu sellest muidugi ei saabu ning süütenöör susiseb edasi.

Kuigi plahvatusi on filmis koguni kaks, ei huvitu Õunpuu füüsilisest tulevärgist ega elavast madinast, milleni võiks viia mõni analoogne Ameerika film. Lavastajana on ta otsiv ja seda on ka tema tegelased. Omal moel otsib igaüks armastust või eneseteostust, ent armutus keskkonnas näivad võimalused ja viisid seda leida üha napimad.

Kategooriad ja catering

Kas vaataja leiab kolme peatükki jaotatud "Viimastest" lootusetust ja süngust või hoopis midagi vabastavat, oleneb paljus ootustest ja valmidusest neid kohendada. Tuttavate kategooriate ja seoste loomise asemel on Õunpuu püüdnud läbi oma filmide neid lõhustada, maailma teisiti kogema panna. Loojana ajab ta kinolinal enam-vähem sama asja, mida Lauri Lagle (kes mängis "Free Range'is" ja "Rouklis" ning lavastas ise sarnaselt uitava "Portugali") teatrilaval – püüab väljendada midagi, mida sõnadesse panna ei anna ning üksnes mõistusega ei haara. Tema loodud maailmad on suuresti tunnetamiseks, "Viimastes" tabab ta ehedalt näiteks vabaduseiha, soovi kuuluda, olla õnnelik.

Väljakutsuv aines pole Õunpuu seega vaid laiemale publikule, vaid ka kriitikuile. Allumatus kategooriatele, taotlus neist väljuda, muudab keeruliseks ka selle, mida filmiajakirjanikelt sageli oodatakse – range kategoriseerimise, selgeks kirjeldamise, žanrite ja voolude vahele paigutamise, kontekstualiseerimise, hinnangu või, jumal hoidku, lausa hinde andmise. Õunpuu triivib vastuvoolu kasvavale võimetusele süveneda, ootamatutes suundades minna, kivistunud maailmakogemust lahti lõhkuda. Kõik olgu kliki kaugusel, kohe lahustuv ja säutsu mahtuv. Õunpuu kahtlemata ei mahu.

Ootuste kammitsaisse mittejäämisele on Õunpuu sisuliselt karjääri ehitanud. Või nagu kõlas intervjuus "Pealtnägijale", oodatakse tema filmidest justkui "kohutavat hobuse unenägu" või "hõrku asja arenenud maitsemeelele". Õunpuud ennast ei huvita aga õigupoolest kumbki: "Ma ei ole catering'i teenus". 

Selguse ja valmis pakitud vastuste asemel pakub ta küsimusi või midagi, milleks kaasaja igaüks-on-kriitik või igaüks-on-ekspert mõtte- ja olemislaadis alandlikkust ei jagu –julgust öelda "ma ei tea". "Tujurikkuja" sketši tahtmatult väljendatud hoiakus on vaikiv eeldus, et "ma ei saanud midagi aru" tähendab automaatselt halba. Et kinos kogetu peaks tähendama midagi arusaadavat, helget, vähenõudlikku.

Mitte et Õunpuu filmides poleks olnud üksjagu Eesti filmidele omaseid stereotüüpe, vaikiva mehe arhetüüpe, ängi ja unenäolisust. Eks ole seda kõike vaatamata suhtelisele vaatajasõbralikkusele ka "Viimastes". Tasub aga pealispinnast edasi kaevuda, mugavustsoonist väljuda, riskida. Õunpuu pakub uut viisi maailma kogeda, kutsub minema kuhugi äärealale, hüppama ühes oma tegelastega tundmatusse. Käega rehmamise asemel võiks seda tervitada võimaluse ja väljakutsena.

Toimetaja: Valner Valme

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: