Veiko Õunpuu värske filmi "Viimased" tegelaste elu võiks kokku võtta tõdemusega: tööajal hävitatakse planeeti, vabal ajal hävitatakse ennast.

Töö on filmis midagi nii lolli, et enam sümboolsemaks vist asja ajada ei annakski. Kaevurid õõnestavad sama pinnast, mille peal nad vabal ajal tatsavad, joovad, karaoket laulavad ja saamatut armuelu elada püüavad. Teisalt pole kaevandamiseks enam ohutut soppi ning seesama maakamar kukub neile juba maa all pähe.

Saetakse oksa, millel ise istutakse, sest puudub perspektiiv.

Perspektiiv puudubki, kui kogu kultuurikihi moodustavad karaoke ja Roxette.

Inimesed käituvad filmis nagu orjad, seejuures on nad seda pooleldi vabatahtlikult, sest ei osata oma eluga midagi muud peale hakata.

Muidugi, elatakse perifeerias, aga perifeerial on sageli omad eelised: seda ei ole nii ära solgitud, seal on mõnus rahulik.

Ei kirjelda see aga sugugi "Viimaste" Lapimaad: seal Põhjalas jäävad kaadrisse peamiselt ruunatud alad, mis pahupidi keeratud millegi kaevandamisega. Inimesed ei oska ka ühiskonnana toimida, kuigi neid vähe on. Sõim ja tülid.

Lisaks kummitab perifeeriat Hiina oht.

Film filmiks, minge vaatama, nalja saab ka kõvasti, aga ega see ei ole nii, et need seal Põhja-Soome kaevanduses. Mulle tundub, et Eesti ühiskond käitub viimasel ajal umbes samuti, me oleme nagu viimased. Me naerame seal neid ropendavaid kaevureid, aga tegelikult see nali on meie kulul. C'mon, join the joyride!

Küsisin hiljuti Vahur Afanasjevilt, et kui praegune Eesti oleks luuletus, siis mis laadi. "Tšastuška," vastas Vahur. Nojah. Tšastuška on naljakas, aga see-eest lühike. Ei, tegelikult ei ole tšastuškad üldse naljakad.

Me hakkame mõttelaadilt perifeeriaks muutuma, kultuurielu kahanemine käib sellega kaasas ja seda ei saa ajada ainult mingi haiguse kaela. Alternatiivkultuuri kallale minnakse "ohtliku" ööelu kaudu. Kas järgmisena öeldakse olevat saatanast näiteks kaasaegsed etenduskunstid?

Aga mis päästab? Eesti inimesi on ikka edasi aidanud eriline absurditaju. Tehakse ogarat huumorit, millest viisakad Lääne kooliga inimesed teinekord aru ei saa. Ühed saksa tuttavad jäid uskuma "Tujurikkuja" sketši viinaujumisest. Ja kes mõistaks peale kohalike (ja võibolla soomlaste) Kreisiraadio klippi "800 miljonit"?

Mulle tundub, et see totrusetaju hakkab siinsetel randadel ja metsatuttide vahel viimasel ajal kaduma. Okei, ega ei tohigi ju enam teha hullu nalja kellegi kulul, BBC-s keelati ära vana hea "Little Britain", meie nali siin püsib püstijalakoomikute edeval läustimisel (alla vööd killud ja kommunaalhuumor pidid popid olema).

Poliitikute üle veel tohib nalja visata, aga olgem ausad, ei viitsi. Kunst peab nüüd olema poliitiliselt korrektne, aga poliitika ei pea enam olema poliitiliselt korrektne. Kui on sooritatud selline kultuuriline pööre, siis las poliitikud räuskavad omaette ja koomikute süütuid algkoolinalju ka... pigem ei.

Siis jääbki absurd. Absurdist tuleb võtta viimast välja! Gaas täiega põhja panna! Elu on jabur, seda tuleb ka nii võtta ja veel vint peale keerata.

Seda oskab teha näiteks Juhan Ulfsak ja Von Krahli teater. Minge vaadake kevadel ärakeelatud lavastust "Pigem ei", mis teatri sõnul "nüüd jälle lavale lubati". Vaadake, kuidas Wanamun (Jörgen Liik) üürgab laulu sellest, mis ligimesele on pidulik või kuidas Marika Vaarik vanamehena töötajaid ekspluateerib, kohutavalt lõbus.

Astud aga teatrist välja: surmtõsised uudised, verised jauramised igal teemal, andke armu. Siinkohal pigem tsitaat "Pigem ei-st":

"Kontoriassistent Küpsis toob meile sordiõunu. Küpsis, mis sorti õunu sa meile tood?" - "Sordi õunu." - "Jah, aga mis sort see on?" - "Ma toongi sordi õunu!!!"

Mida veel vaja.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.