Arvustus. Sina ei pea mitte poolt valima ({{contentCtrl.commentsTotal}})

"Pigem ei" Autor/allikas: Herkko Labi

"Pigem ei"
Autorid: Herman Melville / Taavi Eelmaa
Lavastaja: Juhan Ulfsak
Helilooja: Jakob Juhkam
Kujundus: Kairi Mändla, Juhan Ulfsak
Dramaturg: Eero Epner
Valguskujundaja: Oliver Kulpsoo
Koreograaf: Ingmar Jõela
Laval: Mari Abel, Jakob Juhkam, Ingmar Jõela, Lauri Lagle, Jörgen Liik, Marika Vaarik
Esietendus 12. märtsil Von Krahli teatris.

Juhan Ulfsaki "Pigem ei" on Von Krahlis tagasi. Ärakeelatud lavastus on taas laval, nagu teater oma sügisestes turundustekstides tarvitses kirjutada. Kuigi ärakeelamist tasub siin mõista üsna tinglikult (ehk kevadiste kriisimeetmete kontekstis), tuleb nentida, et mõnes muus ajas ja kohas võiks "Pigem ei" mõõtu lavastus tõelise ärakeelamise välja teenida küll. Teos lennutab krehvtiseid kriitikanooli ju mitmes suunas, veiderdab vormis ja vulgaaritseb sisus. Publikule, kes vaimukust igatseb, on Ulfsaki lavastus ometi paras maiuspala.

Vaimukusest saab "Pigem ei" puhul rääkida mitmeti, nii huumori kui sotsiaalse teravmeelsuse võtmes. Eelmaa ja Ulfsaki huumor on kirev: kord tobe ja lapsik, kord tume ja transgressiivne, siis jälle muretult enesekriitiline ja metateatraalne. Isegi lavastuse nimilause omandab küllaltki koomilise kuju.

Lauri Lagle kehastatud Kuldar lausub seda fraasi flegmaatiliselt, kuid vankumatult: "Pigem ei." Kuldar ei ole mässaja ega revolutsionäär, Kuldar lihtsalt eelistab keelduda ja muud midagi. Või kui midagi, siis eelistaks Kuldar veel, et tema keeldumisele nii suurt tähelepanu ei pöörataks, et tema keeldumist ei tarvitseks uuesti ja uuesti eksponeerida. Lagle laseb repliigil end sestap kurgus koguda, kuni maht paratamatult täis saab ja rõhutatud P-häälik üle ujedate huulte paiskub – isegi tagasihoidliku vastumeelsuse väljendamine on talle võrdlemisi vastumeelt, aga midagi pole teha.

Kuid millest too "jumetult meeldiv" Kuldar siis keelduda eelistab? Esialgu on vastus lihtne: ühe koopia (teatraalsest) ettelugemisest. Kopeerijate kontoris on kibeda tööperioodi järel nimelt saabunud aeg koopiaid ühiselt üle lugeda ja oma stiliseeritud ettekandega näitavad eeskuju nii Dandy (Ingmar Jõela) kui ka Wanamun (Jörgen Liik). Juhataja (Marika Vaarik) suunab teatepulga Kuldari kätte, ent saab vastuseks teadagi mille.

Keeldumine osutub ootamatult tähenduslikuks. Ühine ettelugemine pole pelk formaalsus tööprotsessis, vaid kollektiivset identiteeti kinnitav rituaal. Kes keeldub rituaalist, keeldub ka kogukonnast. Juhataja suust kõlanud kiidulaul kopeerijate kontorile, kus igaüks saab näolt heita maskid ja olla tema ise, oli järelikult kõigest silmakirjalik sõnakõlks. Kuldari äraseletatud pilk ja üht lauset kordav suu ju kontorikogukonda ei sobi. Kogukond aktsepteerib tegelikult vaid teatud tüüpi "iseolemist" ning tõlgendab sellest hälbimist sisuliselt vastuhakuna. Kuldar oleks oht grupi senisele homogeensusele.

Talle saab niisiis osaks põhjalik ülekuulamine, kus seisukohavõttu nõutakse terve teemade müriaadi osas: sooviks ta võidelda maapostkontorite eest, saata putsi natsid või sotsid, kasutada sõnu nagu "üheslaulmine" või "vägi". Kuldari vastus on ikka ja alati "pigem ei", mis ometi ei tähenda, et talle näiteks maapostkontorite juures midagi üdini vastumeelset leiduks. Lagle kujutatud tegelane keeldub hoopis seisukohavõtust kui sellisest. Just see "pigem" hoiab teda eemal polariseerumisest, mida sünnitavad sirgjoonelised ei-d ja jah-id.

"Pigem ei" joonistab lavastusena välja julguse mitte arvata. Iga teema ei nõua seisukohavõttu. Veel enam, mitte ükski teema ei nõua seisukohavõttu, mille ainsateks ajenditeks on grupidünaamika ja tühipaljas püüdlus homogeensuse poole. Homogeensus loob küll tasakaalu ja korrapära, nagu demonstreerib kopeerijate seltskond enne Kuldari saabumist, kuid jõuab välja stagnatsiooni.

Kõige valjemini kõneleb siin stagnatsioonist muide lavakujundus (kunstnikud Kairi Mändla ja Juhan Ulfsak). Publikule vaatab lavalt vastu sarnane tooliridadega tribüün, nagu asetseb nende jalge all ja selja taga. Erinevus on siiski märgatav: lavapealne konstruktsioon näib kuidagi võidunud ja närune, siit-sealt logisev ja lagunev, nagu oleks keegi ta aastateks soiku jätnud.

Tribüüni olemuslik tähendus pole samas kannatada saanud, seos etenduslikkusega on igati säilinud. Kuivõrd tribüünidel istuvad vastamisi nii näitlejad kui ka publik, sigineb nende vahele uut laadi pinge. Tavapärased rollid etenduse kommunikatsiooniprotsessis löövad võnkuma, sest selge eristus vaatleja ja vaadeldava vahel asendub vastastikuse vaatlemisega. Tõsi küll, see vastastikune vaatlus realiseerub täies mahus vaid ajuti – täpsemalt stseenides, kus publik laevalgustuse või taskulampide toimel nähtavaks muutub.

Sellegipoolest töötab metateatraalne stsenograafia lavastuse brechtiliku lahenduse teenistuses, rõhutades igal sammul olukorra etenduslikkust ja takistades publiku sisseelamist kujuteldavasse maailma. Ka rollilahendused hoiavad publiku meelt ja mõistust Brechti kombel ärksana. Lõhe näitleja ja tegelase vahel on vajadusel olemas: mänguga antakse oma tegelastele hinnanguid või lastakse rolli järjepidevusel aeg-ajalt katkeda (jälgigem kas või Wanamuni – kord parukaga, kord ilma). Omaette võõritusnüansi lisavad liialdatud nilbused ja roppusedki, mis lavastuse siis lausa dekadentlikesse toonidesse värvivad. Kummatigi süstib Jakob Juhkami klaverisaade nendesse hetkedesse kergust, nii et allakäigust saab isevärki lõbusõit.

"Pigem ei" lõpuminutitel küsib Juhataja, kas oli selles loos ka midagi õpetlikku, mida saaks "puhastada arusaamatuse prügist ja asetada mõistuse valguse riiulile". Julgen ja tahan võtta siin sõltumatu seisukoha: jah, oli küll. Ent sellegipoolest asetan Ulfsaki lavastuse oma vaimsele riiulile koos kogu tema prügiga – prügiga, mis korraga kummastas ja kütkestas.

Toimetaja: Kaspar Viilup

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: