Madli Pesti. Külluseaasta. Eesti sõnateater 2019 ({{contentCtrl.commentsTotal}})

"Ma olen tuul" Autor/allikas: Johan Elm

Artikkel keskendub 2019. aastal esietendunud täiskasvanutele suunatud sõnalavastustele[1]. Madli Pesti ülevaade pärineb Eesti Teatriliidu väljaandest "Teatrielu 2019", mida esitletakse 14. oktoobril kell 16 Eesti Teatriliidus.

Artikli autor oli kõnesoleval aastal sõnalavastuste žürii esimees ning nägi ilmselt enim erinevaid lavastusi. Järgnevat käsitlust tuleks võtta kaleidoskoopilise rännakuna, mis sisaldab nii pealiskaudset ülelendu kui ka kohatisi sügavamaid sissevaateid. 

Üks jätkuvatest põhisuundadest teatris on eesti dramaturgia tugev esindatus: aasta jooksul esietendunud 125 sõnalavastusest tervelt 62 põhines eesti materjalil! Seejuures oli 2019. aastal tähelepanu all Eesti aja- ja kultuurilugu, sest tähistada oli paljutki: laulupidu 150, Vanemuine 150, Jaan Tõnisson 151, Eesti lipp 135, Saaremaa mäss 100, Ugala 100! Eesti-ainelise teatri puhul pakub mulle erihuvi dokumentaalne teater, millele keskendun artikli lõpuosas. Järgnevat kiirlendu alustan aga välisdramaturgial põhinevate lavastuste ülevaatusega.

 

Mitmekesine välisdramaturgia[2]

Olen Eesti sõnateatri välisdramaturgia üldpilti vaadeldes ikka leidnud, et see on eelkõige angloameerika keskne. Mullusele repertuaarile otsa vaadates ei ole nüüdisaegse välisdramaturgia pilt nii ühekülgne: siit leiame suisa sellised haruldused nagu läti ja leedu näidendid. Justīne Kļava "Daamid"[3] oli 2016. aastal parim läti algupärane näitemäng[4], mis räägib loo kolme põlvkonna naiste teravatest suhetest. "Kant"[5], rahvusvaheliselt tuntuima leedu näitekirjaniku Marius Ivaškevičiuse teos filosoof Immanuel Kantist ja tema lõunasöögiseltskonnast, mõjub lugedes mitmekihilisema ja mängulisemana kui Elmo Nüganeni lavastus Hobuveskis. Siiski tõusis üllatava põhjalikkuse ja sisendusjõulisusega esile Egon Nuteri mängitud teener Martin Lampe, mille eest ta nomineeriti meeskõrvalosatäitja auhinnale[6].

Skandinaavia autoritest saime mullu teha taastutvust norralane Jon Fossega: Johan Elmi lavastus "Ma olen tuul"[7] esietendus Paide Teatri ja Narva Vaba Lava koostöös[8]. Siin paistis silma Eugen Tambergi lihtne ja leidlik kujundus – õhukesed mere värvi kangasiilud, mida näitlejad said lainetena liikuma panna või purjedena hiivata –, kuid lavastus tervikuna takerdus otsustamatusse, kas valida sümbolism või realism. Lihtsakoelist lugu, mis pakkus aga naisnäitlejaile mänguvõimalusi (meeldejäävaim Mari Lille käre lesbi), sai näha taani-briti autori Sandi Toksvigi teksti põhjal loodud populaarses suvelavastuses "Lootuskiir pimeduses"[9]. Taastutvust sai teha ka rootslasest Per Olov Enquisti mõne aastakümne taguse näidendiga "Vihmausside elust"[10]. Diana Leesalu klassikalises psühholoogilise realismi stiilis lavastuses[11] vaimustas peategelaste paar. Hele Kõrve kogenud näitlejanna Johanne Luise Heiberg ja Sander Roosimäe nooruke kirjanik Hans Christian Andersen pakkusid filigraanse duett-duelli! Mõlemat näitlejat tunnustas žürii auhinnanominatsiooniga.

Teatrite repertuaari jõuavad üpris sageli ka filmide põhjal tehtud lavastused. Mullu sai neid neli, kõik Skandinaavia autoritelt. Igipopulaarset Ingmar Bergmani lavastati kahel korral. Ain Mäeotsa "Persona"[12] puhul rõõmustas Ragne Pekarevi jätkuv kõrgvorm, tema hooldusõde Alma näitas rohkelt värve, kihte ja olekuid. Meeldejääv oli ka kunstnikuauhinnaga pärjatud Kristjan Suitsu õhuliselt külmhall, elegantne kujundus. Madis Kalmeti "Nagu peeglis"[13] oli eriti põhjalikult läbi töötatud psühholoogilise realismi stiilis lavastus, milles sai peaosalisena, ebastabiilse psüühikaga Karinina, särada noor näitlejanna Grete Jürgenson, kes nomineeriti ka naispeaosatäitja auhinnale.

Taanlaste Mogens Rukovi ja Thomas Vinterbergi "Kommuuni"[14] lavastas Elmo Nüganen linnateatri Põrgusaalis. Algselt küll Viini Burgtheateris esietendunud näidend sai eelkõige tuntuks režissöör Vinterbergi filmina. Nüganeni lavastajaportfellis mõjub teos ebatavaliselt –ei saagi aru, kas lavastaja eesmärgiks oli osutada ühiselu kitsaskohtadele. Lavastus tuli välja meelelahutuslikult melodramaatiline, kuid teksti autorite taotlus tundus mulle filmi vaadates hoopis kargem, nukram. Seda värvi pakkus Hele Kõrve naispeaosalise Annana, kelle mees noorema vastu välja vahetab. Koos "Vihmausside elu" proua Heibergiga tunnustas žürii Kõrvet auhinna nominatsiooniga ka selle rolli eest. "Kommuunis" on nauditav rohelusse uppuv Põrgusaal, mis sai end taas tänu Kristjan Suitsule uuest küljest näidata.

Eelkõige filmina on tuntud ka Viljandi Ugalas esietendunud "Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus"[15], kuigi originaalis on see rootsi autori Jonas Jonassoni esikromaan. Vaimuka, Eesti oludesse asetatud dramatiseeringu kirjutas Priit Põldma ning hoogsa lavastuse lõi Kristallkingakese auhinna pälvinud Ringo Ramul. Seikluslik kelmilavastus oli tõeline tulevärk, mis kasutas ära Ugala uue suure lava kõiki tehnilisi ja ruumivõimalusi. Sellisena on see terves teatriaastas ainulaadne. On tore, et veel tahetakse ja osatakse tõeliselt suurejoonelisi ja vaatemängulisi lavastusi luua. Lisaks visuaalsele vaatemängule sai lavastuses nautida ka säravaid osatäitmisi. Aarne Soro hiilgas saja-aastase nimitegelasena, meeskõrvalosatäitja auhinna pälvis Martin Mill suisa lugematute vaimukate pisiosade eest.

Saksa autoritest tutvusime mulluses repertuaaris kahe hea kirjanikuga, Daniel Glattaueri ja Moritz Rinkega, kummaltki lavastati teravalt humoorikas suhtedraama. Glattaueri "Südameharjutus"[16] näitas mõneti klassikalist olukorda: teineteisest võõrandunud abielupaar (Piret Kalda ja Andres Raag) suhteterapeudi juures, seejuures jättis ootamatute pööretega hoogne lavastus mõnusalt positiivse tunde. Rinke "Me armastame ja ei tea midagi"[17] on saksa tänapäeva näitekirjandusele omaselt ühiskonnakriitiline ja terav kahe abielupaari suhtelugu. Lavastaja Enn Keerd, kes leiab sageli küll intrigeerivaid tekste (näiteks tutvustab uuemat läti ja saksa näitekirjandust), lavastab neid aga pigem üheplaaniliselt, jäädes pidama argitasandile ja leidmata näidendeist üles mitmekihilisust.

Prantsuse näitekirjanikest olid mulluses repertuaaris esindatud tuttavad Yasmina Reza ("Kolm versiooni elust"[18]) ja Éric-Emmanuel Schmitt ("Enigma variatsioonid"[19]). Uue põneva avastusena tõstan esile Joël Pommerat' näidendi ja Maria Petersoni vaheda lavastuse "See laps"[20]. Katkendlik ja vihjeline näidend koosneb kümnest reaalelust lähtuvast peresuhteid uurivast stseenist. Lilja Blumenfeldi meeldivalt mitterealistlik kujundus on asetanud tegevuse liminaalsesse ruumi, mitte-kohta: kasvuhoonesse, tänavale, koridori. Kõik trupiliikmed mängisid mitut tegelast, meeldejäävad rollid tegid Rea Lest ja Indrek Sammul. Eriliselt tugeva jälje jätsid stseenid Liina Olmaruga, kes nomineeriti osatäitmiste eest ka naiskõrvalosatäitja auhinnale. Valusad stseenid pojaga manipuleeriva emana ja surnukuuris poja surnukeha tuvastamist ootava emana olid kirjeldamatult mõjusad.

Huvitavamatest Vene uutest autoritest tutvusime Jaroslava Pulinovitši "Charoni kooriga"[21]. Kui ka näidend mõjub veidi naiivselt (noore tütarlapse püüdlused saada ooperiartistiks, seejärel allakäik, suhetega manipuleerimine ja kiremängud), siis Artjom Garejevi mitmekihiline lavastus oli nauditav ning mõjus värskelt kogu Eesti teatripildis. Publik oli seekord asetatud lavale ning mäng käis eeslaval ja saalis. Kunstnik Liilia Hismatullina ja helilooja Aleksandr Žedeljovi abiga oli loodud üpriski totaalse teatri laadis kunstikogemus.

Vene Teatri repertuaaris oli väljapaistev ka Poola autori Paweł Demirski "Ära imesta, kui sinu maja süütama tullakse"[22] Juri Muravitski lavastuses, mille žanrimääratluseks võiks olla poliitiline tehnodraama. Tekst põhineb reaalelulistel sündmustel: tehases lülitatakse tööviljakuse suurendamise eesmärgil välja ohutussüsteem, mille tagajärjel saab üks tööline surma. Lesk alustab võitlust õigluse nimel ja ebahumaanse tootmissüsteemi vastu. Selgelt Brechti ideedest inspireeritud lavastuse ruum oli üheaegselt tehas ja ööklubi, näitlejad mõjusid nii robotlike tööliste kui ka nüüdistantsu viljelejatena. Tekst voogas ühtlases kooriteatri rütmis. Etenduse kogemine oli väsitav, kuid on imetlusväärne selle läbi viimise kindlakäelisus ja sirgjoonelisus.

Poola dramaturgiat esindab ka klassik Sławomir Mrożeki üks hilisemaid näidendeid, mahukas ja panoraamne "Armastus Krimmis"[23] (1993). Näidend ja Hendrik Toompere lavastus mängiti lahti kolmel ajastul: tšehhovlikul tsaariajal, 1920. aastate kommunismis ja 1990. aastate kapitalismis. Toomperele omaselt suurejooneline ja mitmekihiline lavastus küsis, milline on inimese eksistentsiaalne tuum ja kuidas mõjutavad seda ühiskondlikud protsessid.

Angloameerika uuemast näitekirjandusest leiab mõningaid põnevaid esindajaid. Briti autoritest on tähelepanuväärne leid Dennis Kelly võõritusefektide ja Fausti-allusioonidega mitmekihiline "Gorge Mastromase rituaalne tapmine"[24]. Priit Piusi debüütlavastus jäi aga näidendile alla, huvitudes vaid argitasandist. Lee Halli "Võrk"[25] (mis põhineb 1976. aasta filmil) on Eesti Draamateatri üks suurejoonelisemaid lavastusi, kuid meediakriitiline lugu uudisteankrust (Hendrik Toompere intensiivne esitus), kes ütleb otse-eetris välja, mida ta tegelikult asjadest arvab, kuigivõrd aktuaalsena ei mõjunud. Žürii auhindas Kristjan Suitsu ajastutundlikku kunstnikutööd ja näitlejaauhinnale nomineeriti Ivo Uukkivi uudistetoimetuse juhi Maxi roll. Briti autoritest nägime veel moodsa klassiku Harold Pinteri "Armukest"[26] (1962), mis Andres Mähari debüütlavastusena sündmuseks ei tõusnud. Intrigeeriva üllatuse pakkus aga poliitiliselt terav Penelope Skinneri "Vihanemees.com"[27] Paavo Piigi "sotsiaalselt tundlikus" lavastuses. Meespeaosa auhinna nominatsiooni pälvinud Ivo Uukkivi kõneles selles monolavastuses kõige ahistatumast liigist, keskealisest valgenahalisest heteroseksuaalsest mehest. Tema kannatused pea peale pööratud väärtustega maailmas on üllatuslikult (või siis mitte?) kirja pannud naine. Mõnusalt mitmekihiline ja tihe tekst, lavastus ja esitus, aasta üks tabavaim poliitiline seisukohavõtt.

Harva jõuab meieni Austraalia näitekirjandus. Andrew Bovelli südamliku nüüdisaegse perekonnadraama "Surmkindlad asjad siin elus"[28] lavastas Andres Noormets talle omase elegantsiga. Tänapäeva USA autoritelt saime näha kuulsa seriaalistsenaristi Beau Willimoni "Pariisitari"[29] üpriski räpastest poliit- ja kiremängudest. Ameerika moodsast klassikast mängiti Paul Zindeli illusioonidest ja manipulatsioonist kõnelevat näidendit "Kosmilised saialilled"[30] (1964).

Põneva taustaga paelub Šotimaal sündinud, kuid USA indiaanireservaatides üles kasvanud Eric Coble, kelle kliimakriisist kõnelev "Minu haukuv koer"[31] põrutab oma aktuaalsusega otse kümnesse. Lavastaja Taago Tubin avastab sageli põnevat materjali (meenus ka tema lavastatud ökokriitiline Duncan Macmillani "Kopsud"[32]). "Minu haukuvat koera" võiks nimetada maagiliseks ökokriitikaks, mis on ka esitatud suurepärase duellina (mängivad Ingrid Isotamm ja Toomas Täht). Taago Tubin oma alati põhjaliku lavastajatöö eest nomineeriti ka auhinnale.

Uuema välisdramaturgia ülevaade näitas, et repertuaaris domineerivad perekonnalood, seda erakordselt mitmekesises valikus. Aastast jäävad aga meelde pigem üksikud meie tänast päeva põletavalt puudutavad teemad, kas siis soorolle või ökoloogilist kriisi mõtestavad lood.

 

Inspiratsioon: klassika

Teatrite repertuaaris leidub küll üksikuid põnevalt lahendatud klassikalavastusi, kuid imestan juba pikemalt, et Eesti lavastajaid (v.a väga üksikud erandid) ei huvita antiikkirjandus, mis võiks meid aga tänapäeval kõnetada küll. Erand on Kinoteatri lavastus Endla teatris: Platoni ja Xenophoni tekstidel põhinev "Pidusöök"[33], mille peateemaks on armastus. Potentsiaalselt sündmuslik lavastus jäi aga pendeldama igavapoolse kõne ja komöödiavõtete vahele.

Rõõmustan aga, et Eesti lavastajaid huvitab Ibsen. Esile saab tõsta kolm suurepärast tööd: Kertu Moppeli väga ibsenlik, aga ka väga päevapoliitiline "Rahvavaenlane"[34], Ingomar Vihmari pigem sissepoole pööratud ja sellisena nauditav "Kummitused"[35] ning tänapäeva USA autori Lucas Hnathi Ibsenist inspireeritud ja soolisuse küsimusi vaagiv "Nukumaja, osa 2"[36] Mehis Pihla vaat et täiuslikus lavastuses.

"Rahvavaenlane" vastab minu arusaamale sellest, millega võiks täita Eesti Draamateatri suurt lava, kuidas tõlgendada klassikat ning mis teemadega üldse välja tulla. Moppel ei läinud Ibsenist eemale, vaid tõi lähemale meid otseselt siin ja praegu puudutavad teemad: keskkonnakriisi ja poliitikute silmakirjalikkuse.[37] Sõnalavastuste žürii oskas hinnata näitlejatöid: peent ideoloogilist partnerlust kahe peategelase, linnapeast õe ja teadlasest venna vahel. Ivo Uukkivi pälvis meespeaosatäitja nominatsiooni sümpaatse-ebasümpaatse skaalal hirmutavalt usutavalt liikuva Tomas Stockmannina ja üliharva draamalaval psühholoogilisi rolle mängiv Anne Türnpu nomineeriti silmakirjalikult õõvastava linnapea Teresa Stockmannina naiskõrvalosatäitja auhinnale. Türnpu tegelane pakkus veel ühe päevapoliitilise kihi tervele lavastusele: proua Stockmann meenutas nii nime kui ka välimuse poolest aastatel 2016–2019 Briti peaministri ametis olnud Theresa Mayd.

Ibseni "Kummitused", üpris pessimistliku näidendi oli Ingomar Vihmar lavastanud talle omaselt pigem helgemapoolselt ja lootusrikkalt. Lavastus mõjus kunstiliselt läbitöötatud tervikuna, mida kriitikutel oli põnev pureda, kuid see oli ka publikusõbralik, heade näitlejatöödega, mõtlemapanevate teemadega, ja mis võibolla peamine, lootusrikkust sisendav teatriõhtu. Näitlemisstiil oli vihmarlik: ilmselt olid kõik Ibseni laused ümber tehtud, kuid kogu tegevus, olek ja atmosfäär oli kindlasti väga Ibseni vaimus. Näitlejad kõnelesid argiselt, üliloomulikult, nad segasid üksteisele vahele nagu ikka elus – nad tõepoolest elasid laval. Nad olid elus. Igal hetkel. Eriti elus ja usutav oli Priit Loogi tisler Engstrand: seda sooritust hindas žürii meeskõrvalosatäitja auhinna nominatsiooniga. Sellist ehitusmeest oleme kõik näinud: ta on heasüdamlik, argielus kohmakas (esitatud meisterlikult kobava kehakeelega), ropu suuga, karune. Kogu aasta sõnalavastuste meeletut hulka läbides jäi kummitama just mõte "Kummitustest": võiksime oma kinnistunud arusaamu ja hoiakuid ikka ja jälle üle vaadata ning kahtluse alla seada.[38]

Kui Ibseni "Nukumaja" lõpeb Nora lahkumisega perekonna juurest, siis Lucas Hnath on asetanud oma näidendi "Nukumaja, osa 2" tegevuse viisteist aastat hilisemasse aega, mil emantsipeerunud Nora kunagisse kodumajja tagasi pöördub. Algab terav dispuut naise ja mehe rollide üle, saame osa ka teismelise tütre ja vana lapsehoidja vaatepunktidest. Liigutav oli Mari Lill teenijannana ning eriti üllatas Kersti Heinloo Norana. Olles näinud pea kõiki Heinloo rolle, julgen väita, et ta leidis seekord tõesti midagi uut – nulltasandi. Ta tegi Norana võimalikult vähe ja see mõjus võimsalt. Harukordselt täiusliku lavastuse eest tunnustas žürii tegijaid suisa neljas kategoorias: lavastaja Mehis Pihla nii vormis kui sisus terviklikult mõtestatud tööd, peaosas Kersti Heinlood, kõrvalosas Mari Lille, laureaaditiitli sai Kristjan Suits kontseptuaalselt kihilise stsenograafia eest. Terviklikult tugevas lavastuses mõistagi nõrku lülisid polegi: ka Lauli Otsari ja Jaan Rekkori osatäitmised väärivad tunnustust.

Hendrik Toompere tõi Rakvere Teatri suvelavastusena Kolgaküla rahvamajas välja Taani klassiku Holbergi "Miks Jeppe joob?"[39], mis oli üks särav ja maitsekas hetk üldiselt igavuse ja kommertsi vahel pendeldavas suveteatris. Lavastus saavutas auhinnanominatsioonid kolmes kategoorias. Pille Jänes vapustas oma kunstnikutööga: pisikesse traditsioonilisse külarahvamajja mahutati mets ja mõis. Näitlejatööde puhul hindas žürii taas partnerlust: Anneli Rahkema ja Eduard Salmistu erilise vungiga esitatud mängulisi, groteskseid rolle. Kahtlemata oleks auhinnaga esile tõstmist väärt ka Hendrik Toompere lavastajatöö – terviklikult maitsekas, üllatav ja täpne.

Klassikalavastustest pakkus veel rõõmustava üllatuse Molière'i "Naiste kool"[40]. Üllatus oli seda suurem, et tegemist oli Priit Strandbergi (peaaegu) esiklavastusega, millega ta nomineeriti ka auhinnale. Selle lavastuse kõikehõlmav märksõna oli rõõmus mängulisus. Ja see lähenemine tõi eriti võimsa näitlejahüppe sooritanud Karol Kuntselile meespeaosatäitja auhinna erakordselt detailse ja mängulise Arnolphe'i rolli eest. Lisaks ägedale mängumootorile, mis käivitas kõik näitlejad (kõrvalosalistena Karl Laumets ja Jaanus Tepomees ning meeldejääva rolli peamiselt silmadega loonud Linda Kolde Arnolphe'i kasvandik Agnèsina), pakkus intellektuaalset naudingut Maarja Meeru kunstnikutöö. Laval nähtu oli korraga nii sise- kui ka välisruum: selline lähenemine on sisulises kooskõlas barokiajastuga, mis küsis sisemise ja välimise ühtsuse järele ning tegi sisemise avalikuks. Seda ajastut huvitas näivus, millega tegeleb näidend ja lavastus ka sisu tasandil. Veel ühe kihi pakkusid seintel eksponeeritud tuntud maalide reprod (kunstikool Pallase õpilaste tööd), kus kujutati naisi läbi erinevate ajastute.

Suurt klassikut Shakespeare'i lavastati mullu kahel korral: "Windsori lõbusad naised"[41] Endlas ja "Tõrksa taltsutus"[42] NUKUs. Kui oma eksalteeritud ekspressiivsusega võibolla nooremat publikut paeluv "Tõrksa taltsutus" on pigem erinevaid märgisüsteeme segav ja osast neist üle sõitev, siis Ingomar Vihmari lavastatud "Windsori lõbusad naised" on mitmekihiline, veidi brechtilikki, balansseerides meelelahutuslikkuse ja ühiskonnakriitilisuse vahel. Vihmari lavastustest meenus "Windsori lõbusatele naistele" kaasa elades veidi sarnaselt jabur "Vedelvorst"[43]: 1980.–90. aastate riietusstiil, üle võlli groteskne mängustiil, samal ajal on kogu lavastus detailideni läbi töötatud.

Eesti teatrite repertuaaris leiab alati vene klassikat. Tšehhovi tõlgendustele lisandus mullu vaid üks uuslavastus, traditsioonitruu "Onu Vanja"[44] Rakvere Teatris. Visuaalse elamuse pakkus Maksim Gorki "Päikese lapsed"[45]: meeldejääv oli Laura Pählapuu üle kogu lava valguv vaipa meenutav kujundus. See sisulisi aktsente lisav ja detailselt läbi mõeldud teostusega kujundus nomineeriti kunstnikuauhinnale. Muidu aga täitis "Päikese lapsed" näitlejaüliõpilastele pedagoogilist funktsiooni: suure lava suures töös said noored kokku kogenud Aleksander Eelmaa ja Ita Everiga.

Pigem huvitava klassikakogemusena lisaksin siia ritta ka Bertolt Brechti 1944.-45. aastal kirjutatud ja seni veel Eestis lavastamata "Kaukaasia kriidiringi"[46] Tiit Palu humanistliku sõnumiga lavastuses. Tegevus toimub ebamäärasel ajal Gruusias ning seiklused ja kannatused algavad, kui köögitüdruk Gruše (Marian Heinat) haarab kaenlasse kohaliku valitseja mahaunustatud beebi ning rändab sellega mägedesse. Eugen Tambergi esiletõusev, liigselt soleerivgi kujundus oli kogu lava kattev poolläbipaistev mäenõlv, mis andis näitlejaile rohkelt mänguvõimalusi, kuid lavastaja ja kunstnik polnud ehk kõiki loovaid võimalusi ära kasutanud. Lavastuses kõlas Gruusia helilooja Gija Kantšeli nauditav elav muusika, kuid muusikud pidid domineeriva kujunduse tõttu mängima lava taga. Meeskõrvalosatäitja kategoorias pälvis nominatsiooni Andres Mähar groteskselt välja mängitud ropu kohtuniku Azdaki rolli eest.

Liikudes maailmaklassikast eesti klassika suunas, siis teatriühenduselt R.A.A.A.M. tuli mullu välja mitu eesti klassikal põhinevat lavastust. Suvine suurlavastus – Tammsaare "Juudit"[47] – teostus Tallinnas Katariina kirikus, tulemuseks omapäraselt mitmes stiilis veiklev ekspressiivne teos. Nimiosas mängis Riina Maidre, kes pälvis dramaatilise ja Maidrele alati omase süvenemise ja detailitäpsusega loodud rolli eest naispeaosatäitja auhinna nominatsiooni. Elina Reinold teenijannana, krõnksus vanamoor Susannana pälvis naiskõrvalosatäitja auhinna. Tingimisi võib klassika kategooriasse paigutada ka järgmised tööd. Jaan Kaplinski 1974. aasta novellil põhinev "Põgenik"[48] esietendus Villike teatritalu küünis Võrumaal, kus Kristo Viiding tegi intensiivse, kõiki meeli haarava rolli. R.A.A.A.M.-i juba arvestatava pikkusega monolavastuste rivvi lisas täiendust ka Juhan Smuuli tekstidel põhinev "Kapten Mihkel"[49], kus Argo Aadli mind päriselt Muhu laevakaptenina ei veennud.

Üks säravaim klassikalavastus sündis 2019. aastal väikeses VAT Teatris: lavastajana hüppe teinud Margo Teder tõi välja dramaturg Mihkel Seedri abiga tolmust puhtaks klopitud "Kauka jumala"[50]. Sõnalavastuste žürii hindas saavutust erakordselt tugeva tervikuna, esitades lavastuse auhinnale suisa neljas kategoorias. Hinnati kompaktset ja vaimukat lavastajatööd, imepisikesse saali rohetava aasa loonud Pille Jänese kunstnikutööd ning Indrek Taalmaa vägevat esitust rahajõmm Mogri-Märdina. Auhinna pälvis naiskõrvalosatäitja Elina Reinold kahe vastandliku rolli eest: nii uusvaimsust kandva teadjanaise Anu kui ka Mogri-Märdi beibeliku, aga hakkaja Perenaisena. Tugevas tervikus aga nõrku lülisid ei esine, nii et ka teised näitlejad – Karolin Jürise, Meelis Põdersoo ja Ago Soots – tegid suurepärased osatäitmised.

Peatüki pealkiri "Inspiratsioon: klassika" viitab klassika võimele saada tõukeks millegi tänases päevas olulise välja ütlemiseks. Eks klassika ole klassika mõistagi seetõttu, et see kõnetab lugejat-vaatajat ajastuüleselt. Klassikat lavastades tuleks vahest ehk erilise hoolega mõelda, mida öelda tahetakse. Põnevamad elamused tulidki neist klassikatõlgendustest, mis asetasid meie ette (kõver)peegli praegusest hetkest.

 

Populaarne eesti nüüdisdramaturgia

Teatriaastale detailsemalt otsa vaadates toimub minu kui vaatajaga kummaline muutus. Kui igaõhtuselt teatripõldu kündes ehk publikutoolil istudes tundub pilt kuidagi ühtlaselt hägune – tasapaks, tahaks mõni öelda –, siis repertuaaripilti sisse suumides paistavad detailid. Ja sellelt suurendatud pildilt lehvitab erakordselt mitmekesine eesti dramaturgia. Ülevaatlikkuse huvides võib selle jagada kolmeks: a) tänapäeva inimesest ja tegemistest kõnelevad näidendid, b) Eesti ajaloo aineline dramaturgia, c) dokumentaaldramaturgia.

Tänapäeva Eesti elukujutuse kategooriast leian tervelt 16 teksti, mille lavastustest paljud mind siiski ülemäära ei kõneta, jäävad naiivseks ja lihtsustavaks (näiteks Ott Aardami autorilavastus "Toru. Krossides läbi elu"[51], Aidi Valliku "Siin me oleme, tõde ja õigus"[52], Urmas Lennuki autorilavastus "Made in China"[53], Tiit Palu autorilavastus "Tere, kallis!"[54]). Üsna huvitav näide on Andres Noormetsa autorilavastus "Lotomiljonärid"[55]. Noormetsa hindan ma üheks tugevamaks lavastajaks Eestis. "Lotomiljonäride" taotlus oli justkui ilmne (vastandada "väikest inimest" ja röövkapitalismi), kuid sisuliselt jäi töö mõneti trafaretseks, muutudes oma eksalteerituses tüütuks. Järgmisele tasandile jõudmiseks oleks vast võinud groteskivinti veelgi peale keerata. Pigem kaugeks jäid ka Karl Koppelmaa autorilavastused "AV Maria"[56] ning "sest meid on õpetatud madusid kartma"[57], kuid retseptsioonivaatluse järgi tunduvad need lavastused enim kõnetavat meessoost vaatajaid. Midagi neis siis ilmselt siiski on.

Huvitava katsetusena mõjus Piret Jaaksi autorilavastus, lavastajadebüüt "Ilusad inimesed"[58]. Lavastus ei moodustanud ehk sidusat tervikut, kuid tõi esile päris inimeste lugudest inspireeritud mitteklišeeliku lähenemise ilu teemadele. Küsimus ilu kohta esitati väga paljudest vaatepunktidest. "Ilusad inimesed" oli mullusest aastast ka üks väheseid postdramaatilise teatri näiteid, kus lavastuse ülesehituse printsiip ei ole narratiivne, vaid lähtub ideest, mõiste "ilu" avamisest erinevate nurkade alt.

Postdramaatilise teatri näiteks võib tuua ka suhteliselt abstraktse suvelavastuse – Paide Teatri "Eesti jumalad"[59], kus kasutati küll erinevatest allikatest pärit teksti, kuid lavastuses tõusid esile peamiselt ruumikasutus ja visuaalsed vahendid. "Eesti jumalaid" mängiti Vargamäel Tammsaare majamuuseumi põllul. Lavastaja Jan Teevet ja dramaturg Johan Elm on inspiratsiooniallikana kasutanud Tammsaare romaani "Põrgupõhja uus Vanapagan", kuid lavastus mõtiskles laiemalt eesti identiteedi olemuse ja selle otsimise üle, samuti oli selgelt tajuda tegijate mure maailma tuleviku pärast. Tekstiliselt kirjut lavastust hoidis koos ühtlane visuaalne käekiri: lavastaja Jan Teevet ja kunstnik Kairi Mändla on siin leidnud inspiratsiooni maalikunstist (Hieronymus Bosch), moekunstist (Alexander McQueen), samuti tsiteeriti tegevuskunsti ja performansiteatri suurkuju Jan Fabret. Taotluslikult mitte-narratiivne panoraamne lavastus oli pildiliselt lummav ning Eesti suveteatris unikaalne.

Eesti ajalool põhinevaid lavastusi oli mullu erakordselt palju – suisa viisteist (üks neist küll mitte sõnalavastus, vaid ooper). Kui Eesti teatritegija tahab (eriti suvel) teatrit teha, siis leidub selleks ka sobiv tähtpäev!

2019. aasta algul tähistati 100 aasta möödumist Saaremaa mässust. Näidendi "Tasa, vaikselt sõudvad pilved ..."[60], mille pealkiri viitab mässust kõnelevale laulule, kirjutas Urmas Lennuk Kuressaare linnateatri tellimusel ning näitab see üht traagilisemat peatükki Eesti iseseisvuse teel. Mässuga läks kaasa üle 800 Muhu ja Saaremaa mehe, hukkus või hukati umbes 200 inimest. Traagiliseks teeb sündmuse ka fakt, et paljud mässajad ei pruukinud teadagi, mille poolt või vastu nad olid. Lavastus rääkis vähekäsitletud teemal ajalooliselt üpriski tõetruult, see tähendab vastavalt meie praegusele tõlgendusarusaamale. Lavastust vaadates sai mõtiskleda meie praeguste valikute ja seisukohtade üle, kuid kummitama jäi soov, et ajaloolisi teemasid saaks käsitleda ka nüüdisaegsemas vormikeeles.[61]

Eesti lipu 135. aastapäeva tähistati Otepää linnamäel Erki Aule näidendiga "Taevas, muld ja tulevik"[62]. Tulemus oli üllatavalt maitsekas. Käidi läbi olulised ajaloolised hetked – ärkamisaeg ja eestlus, Eesti Üliõpilaste Selts ja Eesti lipu saamislugu, lipu peitmise ohtlikud olud Nõukogude ajal –, mida põimiti kirglike inimsuhetega. Tulemuseks oli kaunis suveõhtu linnamäel loodusesse sulanduva kujundusega Maarja Pabunenilt ja ei mingit suveteatrile omast liigset jämedakoelisust.

Loone Otsa vilkat sulge kasutati ära suisa mitme Eesti kultuuriloolise näidendi tarbeks: laulupeo 150. aastapäeva tähistati Tartus Raadil lavastusega "Pidu tuli"[63], Jaan Tõnissoni 151. sünnipäeva puhul lavastati "Üksi lehekuu põues"[64] ning ajaloo ja fantaasia – Richard Wagneri ja Johann Woldemar Jannseni toimumata kohtumise – pani Ots kokku Endla teatri suvelavastuseks "Ihu paradiis"[65]. Otsa teatrile kirjutatud tekstid on aga laialivalguvad ja pealiskaudsed. Laulupeo juubelit kui suvele tooni andvat tähtpäeva tähistati veel ka Tartu Uue Teatri elamusliku kammerooperiga "Emajõe ööbikud"[66].

Koos Anu Tontsu, Rein Paku ja Ain Mäeotsaga oli Loone Ots ka üks Vanemuise 150. hooaja tähistamiseks mõeldud lavastuse "W"[67] alusteksti autor. Siin kehtib klassikaline tõdemus, et mitu kokka rikuvad supi. Vanemuise juubelipidustustele sekundeeris Ugala, kes tähistas oma 100. hooaega lavastusega "Kui me nüüd ei sure, ei sure me kunagi"[68] Liis Aedmaalt ja Laura Kallelt. Need kaks lavastust moodustavad omapärase paariku. Esimene suurejooneline, klišeelik ja laialivalguv, teine intiimsem, isiklikum, maitsekalt ajastutruu ja humoorikas.

Asetades ajajoonele veel mõned aja- ja kultuuriloosse kindlalt ankurdatud lavastused, millega mingit tähtpäeva küll ei tähistatud, saame läbi kahe sajandi sirutuva rea. 19. sajandi kultuurilooga tegeleb Margus Kasterpalu lavastus "Faehlmann"[69], autorid Madis Kõiv ja Vaino Vahing. Esimese maailmasõja aega läks eksistentsialistlikule rännakule Priit Pedajase lavastus "Põud ja vihm Põlva kihelkonnan nelätõistkümnendämä aasta suvõl"[70], millega Pedajas jätkab Kõivu lavastamise traditsiooni ja mis tõi talle ka aasta parima lavastaja tiitli. Just Pedajas on lavastaja, kes žürii hinnangul oskab seda laadi mitmekihilise näidendi puhul tuua välja erinevad tasandid: nii perekondliku, sõjaga seonduva kui ka inimeksistentsi laiemalt puudutava. 1930. aastate Tartu tütarlastegümnaasiumis hargneb lahti Gerda Kordemetsa lugu "Ööpiltnikud"[71]. See on täiskasvanuks saamise lugu, kus tegutsevad päriselt elanud pikantsed isikud, Eesti esimene pornofotograaf ja kõlvatute juttude autor.

Ajajoont pidi edasi liikudes: Nõukogude aeg leidis kajastamist nii Eno Raua "Etturites"[72] kui ka Kai Aareleiu "Linnade põletamises"[73]. Mõlemad on õnnestunud tööd, mille eest lavastajad pälvisid ka tähelepanu. Auhinna nominatsioonini jõudnud Taago Tubina "Etturid" on lavastajalt taas suurepärane materjalileid, unustusehõlma vajunud romaani liigutav dramatiseering, mis käsitleb metsavendade elu sõjajärgsetel aastatel Eestis. Meeldejääva peaosa tegi Karl-Robert Saaremäe ning meeskõrvalosatäitja auhinna pälvis Martin Mill. Ka "Linnade põletamine" kuulub aasta sõnalavastuste tippu: lavastajaauhinna pälvis Priit Pedajas, kunstnikuauhinnale nomineeriti Pille Jänes ja naispeaosatäitja auhinna pälvis Teele Pärn. Suureks kasvamise lugu on asetatud nõukogudeaegsesse Tartusse, lavastatud liigutavalt ja maitsekalt.

Ajajoone lõpetavad 1990. aastad, mis on ju ka nüüdseks ajalugu: seda ajastut avab vaimukalt ja valusalt Ott Kiluski setokeelne "Kirvetüü"[74], näidend, mis pälvis 2017. aastal Eesti Teatri Agentuuri näidendivõistlusel esikoha ning 2019. aastal Kultuurkapitali näitekirjanduse aastapreemia. Ain Mäeotsa nauditavalt lõpuni minev groteskses stiilis lavastus ja Iir Hermeliini suurejooneline hüperrealistlik kujundus üllatasid oma mastaapsuses ja kindlakäelisuses. Paljudest vaimukatest näitlejatöödest pälvis meeskõrvalosatäitja auhinna nominatsiooni Andres Mähari Feliks. Unustamatu oli ka Veiko Porkaneni pidevalt umbjoobes Mürka. On ääretult lihtne mängida purjus inimene klišeelikuks, kuid Porkanen leidis pigem huvitava füüsilise dominandiga kohandumise.

Dokumentaalteatrit tuvastasin 2019. aasta lavastuste hulgas vaid kuues. Kõik need on aga loodud põnevalt erineva fookusega.

Stiilipuhas elu-, kultuuri- ja ajalooline dokumentaallavastus "Minu Eesti vanaema"[75] sündis R.A.A.A.M.-i ja Narva Vaba Lava koostöös. Selles lavastuses avab Eesti juurtega Vene teatri- ja filminäitleja Julia Aug dokumentide abil oma perekonna loo. Aastatel 2010–2017 käis ta Eesti riigiga kohut, et tõestada oma Eesti kodakondsust. Kuigi tema vanavanemad olid Eesti kodakondsusega, andsid ja võtsid erinevad kohtunikud Julia Augile/-lt Eesti kodakondsuse. Nauditavalt selge joonega lavastuse puhul on omaette väärtus R.A.A.A.M.-ile omaselt põnev näitetrupp: Mirtel Pohla, Ülle Kaljuste, Laura Kukk, Jaak Prints ja Gert Raudsep.

Omaeluloolise dokumentaallavastuse näitena üllatas Jaanus Rohumaa "Vastuvõtt"[76], kus Rohumaa jutustas seiku oma elust, põimides neid ametlike vastuvõttude käitumisjuhistega. Tallinna Vabal Laval toimunud järjest avaneva ruumiga etendus laienes kontserdiks, luuleõhtuks ja suubuski lõpuks vastuvõttu. Omapärane hübriid püstijalakomöödiast, omaeluloolisest monolavastusest, kontserdist, luuleõhtust ja osavõtuteatrist, mis moodustas kokku päris nutika terviku. 

Isiku- ja ajalooline dokumentaallavastus on Andra Teede kirjutatud "Hakkame, mehed, minema"[77] Gustav Ernesaksast, peaosas tegi meeldejääva rolli Gert Raudsep. Pigem postdramaatilise teksti tehnikaid kasutanud Teede suutis koos lavastaja Veiko Tubinaga luua puudutava teose üksikisikust ajaloo keerises, väikesest inimesest suures süsteemis. Kvaliteetsele esitusele suures Noblessneri angaaris andis palju juurde Hirvo Surva dirigeeritud Rahvusooper Estonia poistekoor.

Omaeluloolise dokumentaalsusega mängis multimeediumlikus soololavastuses "Elagu elu, mis põletab rinda"[78] Jarmo Reha – koostöös Prantsuse-Belgia lavastaja Armel Rousseliga. Reha rändas Jaapanisse, Senegali ja Indiasse ning Tallinnas Vabal Laval esitatud teoses nägime isiklikku rännakut peamiselt video vahendusel, kuid näitleja mängis ka performatiivse kohaloluga. Isikliku ja universaalsega tegelev lavastus põimis n-ö meheks kasvamise lugu üleilmsete ühiskondlike ja kultuuriliste probleemidega.

Ühe linna ja elanike hetkepildistust pakkus Juri Kvjatkovski lavastus "Lõhe/Pазлом"[79], mis esietendus Narva Vabal Laval ning põhineb Eesti ja Vene näitlejate tehtud intervjuudel Narva ja Ivangorodi inimestega. Näitlejate esitatud monoloogid puudutasid ka valusaid teemasid: kuidas näevad vähesed Narva alles jäänud eestlased vene mentaliteedi erinevusi. Mitmekesise identiteediga näitetrupp rääkiski laval kahes keeles: eesti keeles Piret Simson, Martin Kõiv ja Ott Kartau, vene keeles Jekaterina Novosjolova, Eduard Tee ja Dan Jeršov. Lavastus balansseeris mõtlemapanevalt nukruse ja huumori vahel. Väärtuseks kahtlemata Narva kui Eesti jaoks (mitte?)koha esile tõstmine.

Identiteedi, aga ka ajaloo ja poliitikaga tegeles Eero Epneri "traagiline gospel" "Anonüümne igatsus"[80], millega Delfi portaal tähistas 20. sünnipäeva. Alexela kontserdimaja suurel laval rullus lahti suurejooneline sümfoonia, kus Anu Lamp ja Sergo Vares ning noorte segakoor Vox Populi kandsid ette valikut viimase paarikümne aasta anonüümsetest kommentaaridest koos Erki Pärnoja ja Marti Tärni muusikaga. Eeroepnerlikus emotsionaal-ratsionaalses põimingus (mille kompositsioonitehnika meenutas lavastust "Kodumaa karjed"[81]) kõlas anonüümne kommentaarium kogu oma ilus ja valus, peegeldusid Eesti elu tipphetked ja kaotused, igatsused ja kurbus. Märksõnad "Veerpalu", "pronksiöö", "Lennart Meri", "vennad Voitkad" olid kuulajale kui ajalift minevikku! Emotsionaalselt pakkus kompositsioon ekstreemset skaalat: alates hüüatusest "Eestlasi on maailmas nagu tilk kust merre!" kuni lootusrikka hõiskeni "Eesti, sa elad veel!".

 

Kokkuvõtteks

Kuidas on võimalik kokku võtta 69 artiklis mainitud lavastust? Enne kaleidoskoopilise rännaku läbimist oleksin ma kõnelenud puudustest: kus on särav uuendus? kus poliitiline teravus? Oli tunne, et puudu on seda ja teist. Kui aga sissevaadetega ülelend teatriaastast tehtud, siis selgus, et oleks silmakirjalik nuriseda. Kes jõudis lugemisrännakuga siiani, neile peaks olema selge, et on kõike. Eesti sõnateater "teenindab" väga laia vaatajate ringi. Eriti rohkelt pakutakse kõikvõimalikke kaasaegseid perelugusid, aga ei lavastata vaid angloameerika võidunäidendeid, vaid püütakse leida uusi autoreid ka laiemast maailmast. Leidub suurejoonelist, vaatemängulist klassikat, aga ka erinevaid vormieksperimente: veidi koosloomemeetodit, veidi dokumentaalteatrit.

Püsib armastus Eesti vastu. Rohkelt näeme nii tänapäeva elu ja inimesi kirjeldavaid kui ka aja- ja kultuurilugu mõtestavaid lavastusi. Varasemaga võrreldes pole ehk autoriteater enam nii rohkearvuliselt esil, üpris sageli näitab see oma naiivsevõitu palet. Nuriseda võib, et kriitilist kommentaari ümbritsevale tegelikkusele kuuleb teatrilavalt alati liiga vähe, kuid ühiskonna ja inimese pärast südant valutavaid teatritegijaid meil siiski on. Püsivalt on näha reaalelu peegeldusi kas siis klassikatõlgendustena või dokumentaalses võtmes.

Sõnateatriaasta 2019 näitas pöörast küllust ja mitmekesisust. Pärast 2020. aasta kevadel maailmas vallandunud tervishoiu- ja majanduskriisi pole miski enam endine. Seda ka ühiskondlike protsessidega paratamatult seotud teatrielus. Võimalik, et Eesti teatri külluseaasta 2019 ei kordu niipea.

 

[1] Loe ülevaadet etenduskunstide aastast: Madli Pesti, Ühendkunstiteosed. Näiteid performatiivsest esteetikast eesti teatris 2019. aastal. – Teater. Muusika. Kino, 2020, nr 3, lk 27–38.

[2] Siinses peatükis vaatlen lavastusi, mis on loodud pärast teist maailmasõda kirjutatud tekstide põhjal. Klassika alla paigutan lavastused, mis on loodud enne teist maailmasõda või sõja ajal.

[3] Esietendus 05.10.2019 Endla teatri Küünis. Lavastaja Enn Keerd.

[4] Daamid. Endla teatri koduleht, https://www.endla.ee/lavastused/daamid (14.04.2020).

[5] Esietendus 13.04.2019 Tallinna Linnateatri Hobuveskis.

[6] "Kanti" kujundus oli kunstnikuauhinna pälvinud Kristjan Suitsu üks seitsmest tähelepanu pälvinud tööst.

[7] Esietendus 05.12.2019 Narva Vaba Lava teatrikeskuses.

[8] Varem on näidendit lavastatud Theatrumis, lavastaja Lembit Peterson, esietendus 25.01.2013 Tallinnas Salme kultuurikeskuses.

[9] Sundown Entertainmenti lavastus esietendus 30.06.2019 Rehe küünis. Lavastaja Vilja Nyholm-Palm. 

[10] Varem on näidendit lavastatud Merle Karusoo Ugala teatris, esietendus 15.04.1986.

[11] Esietendus 02.03.2019 Tallinna Linnateatri Taevalaval.

[12] Esietendus 26.01.2019 Vanemuise väikses majas.

[13] Esietendus 13.09.2019 Rakvere Teatri väikses saalis.

[14] Esietendus 07.12.2019.

[15] Esietendus 14.09.2019.

[16] Esietendus 19.01.2019 Tallinna Linnateatri Väikses saalis. Lavastaja Peeter Tammearu.

[17] Esietendus 26.01.2019 Endla teatri Küünis.

[18] Esietendus 06.04.2019 VAT Teatris. Lavastaja Karl Koppelmaa.

[19] Esietendus 14.12.2019 Tallinna Linnateatri Väikses saalis. Lavastaja Artjom Garejev.

[20] Esietendus 02.10.2019 Theatrumis.

[21] Esietendus 12.04.2019 Vene Teatri suures saalis.

[22] Koostöölavastus esietendus 18.01.2019 Vaba Lava Narva teatrikeskuses.

[23] Esietendus 16.02.2019 Eesti Draamateatri suures saalis.

[24] Esietendus 19.10.2019 Tallinna Linnateatri Taevalaval.

[25] Esietendus 26.10.2019 Eesti Draamateatri suures saalis. Lavastaja Hendrik Toompere jr.

[26] Esietendus 05.10.2019 Vanemuise Sadamateatris.

[27] Kinoteatri esietendus 09.12.2019 Tallinnas Sakala 3 teatrimajas.

[28] Esietendus 16.02.2019 Ugala väikses saalis.

[29] VAT Teatri esietendus 27.09.2019 Kumu auditooriumis. Lavastaja Aare Toikka.

[30] VAT Teatri esietendus 03.09.2019 Rahvusraamatukogu Tornisaalis. Lavastaja Katariina Unt.

[31] Esietendus 05.10.2019 Karlova Teatris.

[32] Esietendus 16.04.2016 Endla teatri Küünis.

[33] Esietendus 23.10.2019 Endla teatri suures saalis. Autorid ja lavastajad Henrik Kalmet, Paavo Piik ja Paul Piik.

[34] Esietendus 23.03.2019 Eesti Draamateatri suures saalis.

[35] Esietendus 09.11.2019 Endla teatri Küünis.

[36] Esietendus 29.03.2019 Eesti Draamateatri väikses saalis.

[37] Kertu Moppel pälvis 2020. aastal Ants Lauteri nimelise auhinna, millega tunnustatakse kümmekond aastat teatris tegutsenud loovisikuid.

[38] Vt ka Madli Pesti, Nukrad ja helged kummitused. – Sirp, 22.11.2019.

[39] Esietendus 07.06.2019.

[40] Esietendus 27.04.2019 Vanemuise Sadamateatris.

[41] Esietendus 04.05.2019 Endla teatri suures saalis.

[42] Esietendus 29.09.2019 NUKU teatri väikses saalis. Lavastaja Merja Pöyhönen.

[43] Esietendus 01.06.2018 Endla teatri suures saalis.

[44] Esietendus 04.10.2019 Rakvere Teatri suures saalis. Lavastaja Eili Neuhaus.

[45] Eesti Draamateatri ja Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikooli koostöölavastus esietendus 23.11.2019 Draamateatri suures saalis. Lavastaja Uku Uusberg.

[46] Esietendus 23.02.2019 Vanemuise suures saalis.

[47] Esietendus 13.06.2019. Lavastaja Airat Abušahmanov.

[48] Esietendus 13.07.2019. Lavastaja Madis Kalmet.

[49] Esietendus 21.09.2019 Tallinna Kammerteatris. Lavastaja Damir Salimsjanov.

[50] Esietendus 14.11.2019.

[51] Esietendus 22.03.2019 Ugala suures saalis.

[52] Lutsu Teatri esietendus 13.06.2019 Põlvamaal Lutsu külas. Lavastaja Siim Maaten.

[53] Esietendus 09.11.2019 Rakvere Teatri väikses saalis.

[54] Esietendus 21.09.2019 Vanemuise väikses majas.

[55] Esietendus 09.11.2019 Ugala suures saalis.

[56] Kelmi Teatri esietendus 24.01.2019 Kanuti gildi saalis.

[57] Kelmi Teatri esietendus 28.09.2019 Kanuti gildi saalis.

[58] Esietendus 22.11.2019 Tartu Uues Teatris.

[59] Esietendus 25.07.2019.

[60] Esietendus 02.03.2019. Lavastaja Raivo Trass.

[61]Loe lavastusest pikemalt: Madli Pesti, Kameeleonlik ajalugu. 1919. aasta Saaremaa mäss teatrilaval. – Sirp, 15.03.2019.

[62] Esietendus 04.06.2019. Lavastaja Peep Maasik.

[63] MTÜ Raadi Kultuurikoja esietendus 11.06.2019. Lavastaja Karl Laumets.

[64] MTÜ TikerKultuuri esietendus 11.04.2019 Eesti Rahva Muuseumi teatrisaalis. Lavastaja Karl Sakrits. Laval Mihkel Tikerpalu.

[65] Esietendus 05.06.2019 Pärnus Koidula muuseumi aias. Lavastaja ja teksti kaasautor Kaili Viidas. Lavastuse kunstnik Arthur Arula oli nomineeritud teatriauhinnale (sealhulgas ka kunstnikutööga Emajõe Suveteatri lavastusele "Kadri", esietendus 27.07.2019, lavastaja Andres Dvinjaninov).

[66] Esietendus 07.06.2019 Tartu Uues Teatris. Libreto Rein Veidemann ja Leelo Tungal, helilooja Alo Põldmäe, lavastaja Ivar Põllu, kunstnik Kristiina Põllu.

[67] Esietendus 16.11.2019 Vanemuise suures majas. Lavastaja Ain Mäeots.

[68] Esietendus 30.11.2019 Ugala väikses saalis.

[69] Esietendus 30.11.2019 Vanemuise väikses majas.

[70] Autorid Madis Kõiv ja Aivo Lõhmus. Esietendus 27.04.2019 Eesti Draamateatri suures saalis.

[71] ERMi Teatri esietendus 12.04.2019 Eesti Rahva Muuseumi teatrisaalis. 

[72] Esietendus 27.04.2019 Ugala väikses saalis.

[73] Esietendus 09.11.2019 Eesti Draamateatri väikses saalis.

[74] Vanemuise esietendus 27.06.2019 Tartus Kammivabriku sündmuskeskuses. 

[75] Esietendus 10.03.2019 Vaba Lava Narva teatrikeskuses.

[76] Esietendus 11.10.2019 Vaba Lava Tallinna teatrikeskuses.

[77] Ekspress Meedia lavastus esietendus 14.06.2019 Tallinnas Noblessneri valukojas.

[78] Esietendus 11.09.2019.

[79] Esietendus 18.09.2019.

[80] Ainuetendus 26.11.2019. Lavastaja Eva Koldits.

[81] Esietendus 21.02.2015 Teatris NO99. Jaak Prints pälvis monolavastuse esituse eest meespeaosatäitja aastaauhinna.

Toimetaja: Valner Valme

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: