Maria Kapajeva on rahvusvahelise kaliibriga kunstnik, kes sündinud Narvas, kuid õppinud fotograafiat Suurbritannia ülikoolides. Kapajeva resümee on muljetavaldav, hõlmates hulka isikunäitusi alates 2009. aastast, mitmeid auhindu, publikatsioone, aga ka õpetamistegevust. Lisaks kuuluvad tema tööd näituseasutuste kollektsioonidesse, näiteks Soome kaasaegse kunsti muuseumi Kiasma omasse. Kapajeva on üks näide neist Eesti päritolu kunstnikest, kelle loometegevus on olnud suunatud välismaisele kunstiareenile, seetõttu olles ehk vähem pildis siinsel kultuuriväljal ning jäänud kohalikule laiemale publikule pisut tundmatuks. Nüüd on aga käes kord tema isikunäitusel Kunstihoone galeriis.

Kapajeva on kaasaegsele kunstnikule iseloomulikult intermediaalne looja, tema materjaliks on nii foto, video, graafika, installatsioon kui ka tekstiil. Need on läbivad niidid ka äsja avatud Kunstihoone näitusel "Kui maailm õhku lendab, loodan lahkuda tantsides", mis on ühtlasi ka näituse keskse videoteose pealkiri. Kõigi näituse teoste autor on Kapajeva, kuid teda on abistanud mitmed osapooled. Näituse kureeris Kunstihoone kuraator Siim Preiman.

Lugedes Preimani kirjutatud eessõna, on tunda, et temaatiliselt sõnastatuna kaldub näitus mitme teema vahel, jäädes feminismi piiresse. Esile on tõstetud vananev ühiskond (eelkõige naiste vananemine), naiste nähtamatus ühiskonnas, soorollide jaotus, naiste lastetus, hirm keskea ees, inimese elu funktsioon jne. Seega konkreetset liini näituse kontseptsioon nagu ei määra, vaid on nimetatud, et tegu on Kapajeva uurimistöö järgmise etapiga. Seda võib näha mitmeti. Ehk sümpaatselt, kuna märgistab ühiskonnas aktuaalseid murekohti. Teisalt jälle laialivalguvalt, tegeledes teemadega, mil juba üksjagu kajastust. Samas on need probleemid siiani olemas ning Kapajeva käsitleb neid oma teostes tabavalt.  

Näituse trükist lugedes saab selgeks, et teoste ja kontseptsiooni kohale jõudmiseks ei piisa vaid näitusel ringi jalutamisest. Igal Kapajeva tööl on sügavam idee, mis puudutab ühiskonna valulisi või tähelepanu väärivaid punkte. Seega ei tööta teosed lihtsalt vaadeldava objektina, nende kontseptsioon ja tekstimaterjal on võrdväärne komponent lisaks kunstiteose visuaalsele poolele. Kapajeva kombineerib oma teostesse juurde laiemaid teadmisi kultuurist ja meediast, nii kasvatab näituse külastus vaataja teadmiste pagasit. Üheks näiteks on seesama videoteos "Kui maailm õhku lendab, loodan lahkuda tantsides", mis tsiteerib 2018. aasta USA filmi "Gloria Bell" nimitegelast. Lisaks on see austusavaldus feminist Emma Goldmanni lausutule. Kuna videoteos on peaaegu 45 minutit pikk ja suuresti koosneb ainult green-screen'i ees tantsijatest, siis saab pealkirjale ehitatud sisu olulisemaks, kui teos ise.

Kui soovi, saab näituse teostel näha seoseid maailmakuulsa moodsa kunsti loominguga. Näiteks on neoonikiri "Or Other" referents (või siis äärmiselt sarnane) tuntud kontseptuaalse kunstniku Joseph Kosuthi teosele, mille pealkiri on tõlkes "Viis sõna sinisel neoonil"[1]. Ainult, et erinevalt Kosuthist, on Kapajeva oma teosele külge pookinud ühiskonnakriitilise tõlgendusvõimaluse. Erinevates tehnikates orienteerumist tõestab Kapajeva tööga "Kuldaeg", mis koosneb kümnest kangast, mis seinal vertikaalselt ripuvad. Igaüks neist on kokku viidud pealkirjaga mõnest menufilmist, olgu selleks siis kas "Tuulest viidud", "Avatar" või "Star Wars". Tekstiilis tähistab üks sentimeeter kangast ühe minutiga nimetatud filmist ning need on tähistatud eri värvidega. Kapajeva on tõlkinud filmide sisu kangakeelde, kus roosa värv tähistab filmis kujutatud naistegelast, kelle vanus jääb alla 40, ning kuldne värv tähistab sellest vanemat tegelast. Kunstnik toob välja, et ühiskondlik norm eelistab peavoolumeedias ja meelelahutusvallas näha nooremaid naisi. "Kuldaja" teostus ja sõnum on kunstnikul tundlikult läbi komponeeritud, pakkudes tugevat kontseptsiooni, aga mõjudes ka esteetiliselt.

Näituse tugevaimaks tööks on videoteos "Kümme viisi, kuidas mitte muutuda nähtamatuks keskealiseks naiseks", mis haarab tähelepanu kohe galeriisse sisenedes. Ajendi selle teose loomiseks sai Kapajeva internetis leitavast artiklist "Kümme viisi, kuidas pärast 40. eluaastat mitte nähtamatuks muutuda", millest kunstniku jaoks tulenes, et artiklis on kirjutatud viga naiste endi kaela, kuna nad on liiga arad. Kunstnik ega kuraator pole tekstis viidet konkreetsele artiklile andnud, nii et püüdsin ise vastavat sisu leida. Väikese otsingu tulemusena hüppas ette aga hunnikus analoogsel teemal "nõuandekirjandust", mõnes on vanusepiir toodud lausa 35 juurde. Nende sisu on Kapajeva üldiselt õigesti kokku võtnud, et naine on nähtamatuses mingil määral ise süüdi ja peab end muutma. Kapajeva proovis ise artikli nõuandeid Poolas Gdanskis, kus viibis Laznia kaasaegse kunsti residentuuris. Ainult, et asjakohaselt, viis ta asja absurdini ning riietus neid kümmet trikki demonstreerides üleni rohelisse kostüümi, mis sümboliseerib nähtamatust, kuid paradoksaalselt muudab ta väga silmatorkavaks kui planeedivälise keha. Tegelane mängib läbi kümme situatsiooni, mille käigus ta nii-öelda katsetab neid trikke, mida artiklid soovitavad. Teiste seast torkas silma stseen, milles naine peab nähtamatuks olemise vältimiseks riietuma atraktiivselt. Rohelisel kangelasel on tükk tegu, et silmatorkav groteskne kostüüm selga saada, mis jätab vaatajale naljaka sketšiliku mulje. Riietusega seonduv välimusekultus defineerib väga meie ühiskonda ning on stereotüüpne arusaam, et naisi puudutab see rohkem kui mehi. Ühtpidi võib pidada riietusekultust kodanlikust kultuurist pärinevaks nähtuseks, teistpidi on jälle riietumine kuidagimoodi vastupidiselt või -seisvalt ka omaette statement, seega riideorjusest vabaks saada on päris võimatu.

Mõjus on stseen tänavaületamisest. Kõigepealt seisab roheline tegelaskuju, suured poekotid käes, oodates valgusfoori lubavat signaali. Ja kui see saabub, kõnnib ta kaamera suunas üle tee. Niivõrd tundub asi lihtne, aga peategelasele pakuvad lisa tavalised naissoost möödujad, kes on jäetud kaamerasse ilmselt paralleeliks, et illustreerida neid nii-öelda "nähtamatuid keskealisi" – naised ei ole peategelase järgi riietatud eriskummalisse kostüümi, küll aga tassivad nemadki käes poekompse. Need möödakõndijad pakuvad aga huvitava tähendusliku võrdluse rohelisele karakterile ning seega mängivad stseenis olulist osa, isegi siis, kui kunstniku plaan ei olnud neid kujutada kui nähtamatuid naisi.

Kolmandaks toon välja katke videost, kus roheline tegelane püüab sulanduda kohvikus meessoost isikute seltskonda ja saada selle osaks, vastates niiviisi soovitusele "Leia endale meessoost sõpru!"[2]. Kõigepealt saabub roheline kuju oma suurte ostukottidega kohvikusse ning siis liitub humoorikalt meestelauaga, kes lakkamatult vestlevad. Algul püüab ta saada sõna sekka, kuid stseeni jooksul muutub pigem seltskonna kuulavaks pooleks, kuna mehed ei aktsepteerinud teda kui võrdväärset liiget. Ühiskonna mustrid jäävad lühiajaliselt muutumatuks, isegi siis, kui kasutada nõuandeid naisteajakirjadest.

Videoteose teised seitse stseeni on samuti kenasti läbimängitud ja toovad esile olulisi stereotüüpseid situatsioone, kus naisel võib tekkida tunne, et ta ei ole täisväärtuslik. Või on esitatud neid hetki, mille osas inimesed üksteist kritiseerivad, üldjuhul ilma põhjuseta. Kõik stseenid on ühtses stiilis, lihtsad ning iroonilise alatooniga, kirjeldades pildiliselt jaburust, mille ühiskond ja meedia on vananemise (seda eelkõige naiste puhul) ümber tekitanud. Videot eksponeeritakse kõrvuti teosega "Sa muudad oma meelt", mille keskmes on heli, millest kuuleb erinevate intervjueeritud naiste lausekatkeid teemal, miks nad ei soovi lapsi saada. Ei tea, kas see on taotluslik, aga kahjuks mängivad selle installatsiooni ning video helid üksteisesest üle nii, et kohati on raske videole keskenduda. Galerii ei ole just suur ruum, aga mingi võimalus nende eraldamiseks võiks olla, et vaataja saaks kummalegi tööle vastavalt tähelepanu pöörata.

Näituse kirjelduses täheldatud teemad naiste stereotüüpsetest rollidest, naistele osutatud ootustest ning kogemustest saavad Kapajeva näituses märgistatud ja ühel või teisel viisil humoorikalt pildilisse keelde asetatud. Kapajevat võib pidada sotsiaalse kunsti loojaks, kuna tema enda sõnul tekib inspiratsioon inimeste jagatud lugudest, mida ta haagib oma loomingusse, et esile tõsta probleeme ja üldlevinud arusaamu, mis võiks teisiti olla.[3] Need teemad on üldiselt seotud naistega. Kohati võib tõmmata paralleele Flo Kasearu loominguga. Tegelikult on nii Kapajeva kui Kasearu, aga ka Laura Kuuse ning Ede Raadiku näitused hõlmatud ühte Kunstihoone projekti, mille eesmärk on keskenduda 21. sajandi feminismile ja analüüsida küsimusi, millega kaasaegsed naised tegelevad. Kapajeva võttis neist suure portsu käsitleda, mille tulemustega galeriis novembri alguseni igaüks tutvuda saab.

[1] Joseph Kosuth. Five Words in Blue Neon. 1965.
[2] Näiteks leiab analoogsed soovitused sellest artiklist: Susan Kim, 12 Ways Not To Become Invisible After 40. (21. I 2011)
[3] Intervjuu Maria Kapajevaga. – Leporello bookshop (Itaalia) (2020).