Enam kui kümne aasta pikkuse kunstilise uurimistöö tulemus käsitleb piiri geograafilise, kehalise ja emotsionaalse nähtusena. Näituse lähtekohaks on Narvataguse – kunstniku isa perekonna kunagine kodupaik, mis jääb täna Venemaa piirialale ja on pere jaoks ligipääsmatu. Fotode, videoteoste, installatsioonide ja tekstiilide kaudu uurib Kapajeva piiripealsust mitte fikseeritud kohana, vaid pideva üleminekuna.

Teostes põimuvad Narva jõgi, operatsioonijärgne keha, perekonnaarhiivid, kaduma hakkav keel ning katkestatud sidemed maastiku ja pärandiga. Ühes keskses teoses "Neli põlvkonda hiljem" loevad kunstniku sugulased 1947. aastal üles kirjutatud Narvataguse murdetekste – keelt, mis on muutunud osaliselt arusaamatuks isegi vene keelt kõnelevatele noorematele põlvkondadele.

Installatsioonides kasutatakse muu hulgas pere arhiivist pärit kaarte, isa päevikut, geneetiku joonistatud sugupuud ning kunstniku vanaema tekki. Mitmed teosed käsitlevad ka keha ja identiteedi voolavust, sidudes kväärperspektiivid ökoloogia ja piirimaastikega.

"Maria Kapajeva loomingus puudutab mind tema võime rääkida identiteedist ilma seda lihtsustamata. Tema töödes on korraga kohal nii haavatavus, ajalooline raskus kui ka väga isiklik selgus," ütles näituse kuraator Siim Preiman. "Näen iga päev, kuidas rahvuslus on kahjuks sageli midagi, mis lahutab, mitte ei liida."

Näitus "Ma olen piir" on Lasnamäe paviljonis avatud 18. augustini.