Arvustus. Viimased sündmused ({{contentCtrl.commentsTotal}})

"Viimased" Autor/allikas: Kaader filmist

Hasso Krull kirjutab Teater. Muusika. Kino oktoobrinumbris Veiko Õunpuu mängufilmist "Viimased".

"Viimased". Režissöör: Veiko Õunpuu. Stsenaristid: Heikki-Huttu Hiltunen, Eero Tammi ja Veiko Õunpuu. Operaator: Sten-Johan Lill. Helilooja: Sven Grünberg. ©Homeless Bob Production. Eesti – Soome – Holland. Esilinastus Eestis 25. IX 2020.

Mis toimub tegelikult? See küsimus on vaevanud paljusid. Tõsi küll, üht-teist võime näha ka oma silmaga, kuid nähtavate ilmingute taga liiguvad veel mingid tumedad jõud, mis jäävad meile tabamatuks. Kuigi tänapäeva ühiskond väidetavalt püüdleb "läbipaistvuse" poole, on ometi selge, et järjest rohkem olulisi asju toimub meie eest varjatult; paljud neist ei olegi palja silmaga nähtavad ja paljusid varjatakse sellepärast, et varjamatuna need ei saakski toimuda. Nähtamatuks jäämine on sageli sündmuse oluline osa — ja mõnikord selle kõige tähtsam osa, sest nähtavana ta ei olekski enam seesama sündmus. Kui me näeksime Maa atmosfääri soojenemist, õhku, vette ja toitu paisatavaid mürkaineid, kuuendat väljasuremislainet ja kogu elukeskkonna hävingut igal tasandil, jääks ainult kaks võimalust: kas panna kohe nöör kaela või püüda selle hävingu vastu midagi ette võtta, maksku mis maksab. Aga me ei näe seda. Me ei näe viimaseid sündmusi, millesse meie tsivilisatsioon nii tihkelt on mässitud.

Veiko Õunpuu filmid on algusest peale kujutanud nähtamatut sündmust. Visandlikul moel teeb seda juba "Tühirand" (2006), kus tegevus toimub seitsmekümnendatel aastatel, kummaliselt lagedaks jäänud minevikus; tegelaste armudraama on jantlik ja tähendusetu, kõik oluline näib sündivat kuskil mujal, aga kus — seda meile ei näidata. "Sügisball" (2007) viib mõttetu suhetepuntra ja erootilise virvarri äärmuseni, erinevad vaatepunktid rõhutavad tõsiasja, et lähestikku elavad inimesed puutuvad kokku ainult punktiirselt. Midagi toimub lakkamatult, aga kellelgi pole sellest ülevaadet; üksikud episoodid on osa suuremast sündmusest, mis ennast päriselt kätte ei anna, sest seda polegi kuskil tervikuna kohal. "Püha Tõnu kiusamine" (2009) on juba läbinisti allegooriline, kõik toimuv näib kuidagi seosetu ja juhuslik, aga viitab samal ajal jõuliselt mingile teisele tasandile toimuva enese sees — tegemist on immanentse allegooriaga, kus varjatud tähendust teispoolsusesse projitseerida ei saa. "Free Range" (2013) on vahest Õunpuu kõige problemaatilisem film, sest see on katse allegoorilist sisu ennast varjata, taandada sündmustik võimalikult lamedale realismile, millest kasvab viimaks välja üksainus suur küsimärk: mis siin õieti juhtus? Tõeline meistriteos on seevastu "Roukli" (2015), kus metafoorne ja metonüümiline tasand omavahel üllatavalt hästi läbi saavad: mõistukõne haakub siin täpselt filmi diegeetilise ilmaga, mõned kõige meeldejäävamad kaadrid (nt kruusateel liikuvad nartsudes jalad, sambla sees pagev nastik) sobivad ühtlasi nagu valatult sellesse fiktsionaalsesse õhustikku, milles filmi tegelased siplevad.

Kuidas liitub selle mustriga "Viimased"? Kas siin pole mitte toimunud teatav nihe, mis rõhuasetust muudab, suunates fookuse seniselt rajalt kõrvale? Mõnes mõttes nii ongi. Võiks öelda, et "Viimased" on film, kus äkitselt hakatakse näitama seda, mida Õunpuu üheski filmis veel pole näidanud. Pealtnäha marginaalses keskkonnas toimub realistlik draama, mille käigus ilmuvad nähtavale rämedad võimusuhted, näiliselt demokraatliku ühiskonna jäigad hierarhiad. Oma osa on siin kindlasti Heikki Huttu-Hiltuse tekstil, mis paistab just neile võimusuhetele keskenduvat. Võimu põhiomadus on, et oluline osa võimust toimib alati varjatult: nõnda väitis Michel Foucault, ja tänapäeval pole asi muutunud, pigem hoopis süvenenud. Võimu toimimist isikustab "Viimastes" kaevanduseomanik Kari (Tommi Korpela), kes on osav petis ja manipulaator: ta suudab sundida kaevurid tööle, mis on ammu muutunud mõttetuks ja ohtlikuks, saadab jalust ära Rupi (Pääru Oja) ja Lievose (Elmer Bäck), et kätte saada ihaldatud naist (Laura Birn), ning müüb teiste teadmata kaevanduse Hiina investoritele, peibutades samal ajal soodsate töökohtadega, mida ta luua ei mõtlegi. Karil on käsi sees ka juriidilises vallas: ta informeerib politseid, et see otsiks läbi Rupi ja Lievose auto, kust kõigi eelduste kohaselt peaks leitama amfetamiini, ning saavutab saami pealiku Oula maa sundvõõrandamise (mis on muidugi ebaseaduslik). Ometi on vaatajal tunne, et Kari on vaid väike tegija, protsessi kulg ei sõltu oluliselt temast — sest kus on petist vaja, seal ta leitakse, ja kus on vaja segadust, seal see tekitatakse.

Filmi kõige tõsisemad sündmused toimuvad seega kuskil mujal, meie näeme ainult võimutarvituse tagajärgi. Kuid see-eest näeme me neid tagajärgi täies jõus ja ilus. Sündmused on kaootilised, haralised ja ängistavad, siin põimub hulk erinevaid maailmanägemisi, mis on küll haledavõitu ja piiratud, aga lähevad üksteisest ikkagi jõuliselt lahku. Peaaegu kõik tegelased on omamoodi antikangelased, välja arvatud pealik Oula (Sulevi Peltola), kes lõpuni ei loobu oma maast ja vähestest alles jäänud põhjapõtradest. Peltola on üks Õunpuu lemmikuid, kes figureeris ka "Sügisballis" ja "Püha Tõnu kiusamises", aga "Viimastes" on talle antud ainukese tõelise kangelase roll. Oula moraalne üleolek kogu ümbritsevast sahmimisest mõjub jahmatavalt, peaaegu näkkulöövalt: ta on otsustanud jääda ja tal pole vajagi tunda võimutarvituse taustu, et mängu läbi näha. Oulale on truuks jäänud ka tema poeg Tatu (Samuli Edelmann), kes on koos isaga nende viimaste sündmuste kõige tähtsam tunnistaja. Tatu läheneb Karile nii, nagu petisele läheneda sobibki — raudtoru käes, tundmata vähimatki huvi tema tähtsate paberite vastu.

Kõik see paneb nüüd küsima, kas "Viimased" ikka tõepoolest on Õunpuu senisest fookusest eemale nihkunud? Kas ka siin pole peidus immanentne allegooria, viide teisele või kolmandalegi tasandile sündmuste eneste sees, mis vaevu tajutava, kuid võimsa hoovusena kogu filmi tegelikult kannab? Mõelgem hetkeks pimedatele kaevanduskäikudele maa all, kus tuleb liikuda põlvekõrguses vees ja kaevurilamp valgustab tumedaid seinu, mis sinakalt kiirgavad; seejärel vägevale tundrumaastikule, lumistele mäeharjadele ja üksikule püstkojale keset laia lagedat. Siis vagunelamutest kaevuriküla, kus Lievonen istub katusel ja rüüpab purgist õlut; kostab röögatusi, nähtavale ilmub purjus mees, ühes käes põhjapõdra pea, teises poolik viinapudel. Seejärel hämune baar, kõrvulukustav tümps, üksteisest üle karjuvad naised; ja õhtune kontsert, kus varingus viga saanud Kinnunen (Indrek Spungin) esitab monotoonse kitarrisaatega John Lennoni laulu "Working Class Hero". Filmi viimases kolmandikus muutub maastik üha tähtsamaks, inimesed kahanevad järjest pisemaks ja võimust võtab mingi telluurne lummus, õhuline ülevus ja pilvise silmapiiri ligipääsmatus. Sellele lisandub ktooniline paine, maa-alune maagia, mis on vaatajale tuttav filmi esimesest poolest. Kaamera on tasapisi liikunud järjest kõrgemale merepinnast, vaated on järjest avaramad, kuid inimestele pole enam jäänud kuigi palju radu, kust edasi minna.

Seega ei ole Õunpuu oma põhihäälestusest loobunud. Ta tahab ikka näidata nähtamatut sündmust, mille iseloom ajaga mõistagi veidi teiseneb. "Püha Tõnu kiusamine" oli allegooria üheksakümnendate aastate Eestist; "Roukli" kõneles 21. sajandi ennetavast sõjast, mis ise loob oma põhjuse. "Viimased" on läbinähtavalt tööstusliku tsivilisatsiooni hukkumise lugu: ta hukkub iseenese meeletu intensiivsuse tõttu, sest suunda muuta on võimatu ja kui keegi seda püüakski, tallataks ta maha nagu üksiklane, kes paaniliselt põgenevas rahvamurrus seisma jääda püüab. Filmi pealkiri on seega peadpööritavalt mitmetähenduslik: viimased kaevurid, viimased kaevanduskäigud, viimased põdrakarjused, viimased põhjapõdrad, viimased põgenejad. Ja viimased sündmused, millele järgneb see, mida vaevalt keegi nägema kiirustab, mida me ikka veel loodame lõputult edasi lükata.

Allikas: Teater. Muusika. Kino

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: