Arvustus. Rahvusvahelised mehed – kes nad olid? ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Välisministeerium
Välisministeerium Autor/allikas: Marko Mumm/välisministeerium

Raamat

Argo Ideon

"Rahvusvahelised mehed"

Hea Lugu

Arvatavasti ahvatleb pealkiri "Rahvusvahelised mehed" raamatut kätte haarama nii kirjanduse- kui välispoliitikahuvilist lugejat, rääkimata kunagisest välisministeeriumi töötajast. Kummatigi on Argo Ideoni dokumentaalraamatut Mihkel Muti teose "Rahvusvaheline mees" mõtteliseks järjeks nimetada ilmselge liialdus, kuna tegu on sootuks erinevate žanritega.  Ideon pole mitte osavalt fabuleeriv kirjanik, vaid oma arhiivile tuginev ajakirjanik, mistap sobinuks väljaande pealkirjaks ehk midagi enam sisule vastavamat nagu näiteks: "Olulisemaid välispoliitilisi saavutusi aastatel 1994-2014" või siis "Kantsler Indrek Tarandi aegse välisministeeriumi tormilised sündmused". Öeldu ei tähenda nagu ei võiks heatahtlik lugeja leida teosest mõndagi äratundmist väärivat, uudset või intrigeerivatki.

Rahvusvaheline välispoliitika  

Mihkel Muti mütoloogilis-groteskses romaanis, millele Argo Ideoni raamatu tutvustuses on viidatud, on peategelase Šefi ehk Rudolfo prototüübiks on Lennart Meri. Tema läheduses toimetavad autori alter ego Fabian koos teiste tegelastega nagu Paks, Koerapuu, Mats McDonalt jt, muuhulgas süüakse söögiseepi, mis ajas kõiki röhitsema. Eesti oli tarvis lülitada Maailma Skeemi ja selle nimel võetakse ette Missioon, kus Šeff demonstreerib rahvusvahelise mehe oskusi mängleval moel ja tantsu abil. Muide, ehkki Merist maalitud portree on esitatud igati lugupidavalt, pole Mutt romaani nime valikul - endale omaselt -  lõplikult vaba kergest irooniast. (Näiteks ilmus Mutil juba 1981. aastal kogumik "Mehed", kuhu on koondatud järgmised novellid: Raamatukogu-mees, Näitaja-mees, Hull mees ja Osav mees – siia ritta võiks tinglikult asetada Rahvusvahelise mehegi).

Ideoni välispoliitilise maiguga subjektiivne jutustus sisaldab dokumentaalset valikut ajajärgust, mis päädis Euroopa Liidu ja NATOga ühinemisega. Mõistagi ei tegutse selles loos väljamõeldud (kaudselt äratuntavate prototüüpidega) tegelased, vaid vägagi reaalsed ja konkreetsed inimesed. Nende seast võib läbivaks peategelaseks pidada meest, keda mainitakse sissejuhatuses järgmisel moel: "Mitmete põnevate sündmuste kirjeldamisel oli asendamatu endise kantsleri Indrek Tarandi kui kohalolnu ja pealtnägija toetus."

Kui otsida Ideoni käsitlusest põnevust, siis osutubki raamatu päästeingliks just Tarand, kuna nii mõnigi tema vahendatud lugu lisab kogu loole hädavajalikku vürtsi. Olgu selleks eksprompt telefonivestlus Nicholas Burnsiga, president Meri käsul videokasseti otsingud ÜRO peahoone keldrikorruste sügavikes New Yorkis või midagi muud. Vastasel juhul tulnuks lugejal enamasti piirduda varasemates ajaleheartiklites leiduvate kirjeldustega teadaolevatest sündmustest, mis pidevale välispoliitika jälgijale palju uut ei paku.

Autor on kasutanud mõnda tsitaati kogumikust "Teine tulemine II. Välisministeeriumi taasloomise lugu (Välisministeerium, 2008), mida soovitan huvilistel kindlasti lugeda, kuna kogumikus saavad kõige tuntumate "staaride" kõrval sõna ka erineva suhtumise, tausta ja ametikohaga välisteenistuse töötajad. Tarand ise ütleb seal kohe algul järgmist: "Leppisime Luigega kokku kahes põhimõttes. Esiteks, et mina tundlikul diplomaatiaväljal ei tegele ega hakkagi omandama liblikate keelt ja tantsusamme, kuigi mul oli selles alal kõrgem haridus ja rahvusvahelistes suhetes sertifikaat. Minu prioriteediks pidid jääma sideküsimused, majandamine, eelarved, ühesõnaga välisteenistuse organisatsiooni ebameeldiv osa."[1]

Tuleb konstateerida, et kuigi Tarand küll figureeris teinekord välisvisiitidel ja vestles sundimatult "liblikate keeles", pidas ta lõpuni kinni oma rollist üldise tagala ülesehitamisel, sellal kui enamik noori diplomaate kippus läbematult lääne poole, et mõnes "vana" Euroopa pealinnas asju osta ja pokaale kokku lüüa. Etteruttavalt võiks öelda, et selline tänamatu ja frustreeriv töö – kõiksugu rahaliste küsimuste ja personaalsete konfliktide lahendamine -  Tarandile viimaks saatuslikuks saigi, aga see oli tema valik.

Muidugi kogus kantsler endale vaenlasigi, on ta ju ise tunnistanud, et suhtumine "kellele ei meeldi, läheb ära" oli vältimatu juba selle pärast, et välisministeerium oli väga popp koht. Tööle soovijatest puudust ei tuntud".[2] Manöövritest Tarandi kohalt kangutamise kohta ja vallandamisest valitsuse poolt – ja see oli tõesti oluline pöördepunkt -- saab üsna põhjalikult lugeda Ideoni raamatu XVI peatükist.

Igatahes võib eeltoodud põhjustel toonast kantslerit vaid mööndustega tituleerida "rahvusvaheliseks meheks", selleks oli tol perioodil ilma kahtluseta kaks korda välisministri portfelli hoidnud Toomas Hendrik Ilves (novembrist 1996 kuni oktoobrini 1998 ja uuesti märtsist 1999 jaanuarini 2002). Seda nii ülimalt rahvusvahelise eluloolise tausta (Stockholm, New Jersey, Vancouver, München, Washington jne) kui sisulise tegevuse tõttu.

Meenutagem, et meie rahvusvahelised mehed tegelesid nimetatud perioodil mitte niivõrd rahvusvaheliste suhete peensustega, vaid ikkagi asise välispoliitikaga, s.t äsja taasiseseisvunud riigi pakiliste lahendamist nõudvate välispoliitiliste küsimustega - neid kahte asja tuleb selgesti eristada. (Nagu öeldud, Ideoni raamat just välispoliitikale tegemistele keskendubki, ma norin endiselt pealkirja kallal). Teisisõnu, meie mees- ja naisdiplomaatidel tuli harva ette rahvusvahelisi "tantse" uhketes saalides, vaid vaevati pead sellega, kuidas saada Venemaa (endine NSV Liit) vägesid välja Eesti territooriumilt. Sellega kaasnes üha intensiivsem integreerumine Euroopa Liidu ja NATO-ga. Seda läänesuunda hakkaski kultiveerima just Ilves ja kogu toonane meeskond, millest umbes poole moodustasid naised.  

Muide, kuna kodumaa tuli "mehele panna", siis oli just noortel ja atraktiivsetel naisametnikel oluliste NATO onude kantseldamisega käed- jalad tööd täis, püha eesmärgi nimel käis kõikmõeldav ja kohustuslik välispoliitiline flirt igal tasandil ja igas asendis. "Kõva töörabamine ühildati neil hedonistlikel aegadel alkoholitarbimise ja muu meelelahutusega, sest lihtsalt pidi olema fun!" [3]

Küllap on ka Ilvese hilisemad raevukad ärmatamise-kriitikud sunnitud nõustuma, et toona oli Toomas Hendrik – koos president Meriga -- ministrina absoluutselt õigel kohal, omas hulganisti populaarsust Eestis ja oli vilunud suhtleja välismaal. Seda ajal, mil vaadati, kas need idaeurooplased ikka oskavad olla ja noa-kahvliga süüa. Mäletame, et "Kikilipsumeest" häiris kõvasti, et Eestit kiputi nimetama endiseks NSV Liidu riigiks või postkommunistlikuks maaks, ta töötas selle nimel, et Eestit kutsutaks tulevaseks Euroopa Liidu liikmeks või uueks Põhjamaaks. Selleks oli muuhulgas vaja viisakalt välja kupatada kohalik OSCE missioon, kuna selle olemasolu viitas, nagu oleks meil probleeme demokratiseerimisega, kõlbamata seega Euroopa Liiduga liituma.

Leian, et paljuski Ilvese ja rea ministeeriumi töömesilaste (no ka ettevõtjate ja teiste tublide inimeste) jõupingutustest algas Eesti kui Euroopa Liidu paipoisi maine ja eduka IT- riigi kuvand. Rääkimata sellest, et toona moodustasid need kaks meest – Ilves ja Tarand – minu mäletamist mööda hästitöötava ja enamikke alluvaid inspireeriva tandemi. Ometi teeb Ideon Ilvesest juttu vaid möödaminnes, teda pole mainitud peatükkide sisukordadeski.

Nagu autor ise ütleb, on "raamatu fookus kaldu nende sündmuste poole, mida ise lähemalt nägin ja mida mul oli võimalus kajastada erinevate väljaannete jaoks, kus tollel perioodil ametis olin". Sellepärast unustab ta end pikemalt kirjeldama Venemaa majanduskriisi ja Viktor Tšernomõrdinit, sealset rublade defitsiiti ja toiduhindade taevasse kerkimist, millega meite meestel vähimatki pistmist polnud. Tänuväärselt üritab Ideon luua rohkem selgust Meri ja Jeltsiniga 1994. aasta juulilepetega seonduva ümber. Seegi ülesanne ei osutu lihtsaks, kuna – nagu autor ühes oma kolumnis tunnistab - eri inimeste mälestused olid nagu pusletehases toodetud praak – no ei haaku üldse! Eerik-Niiles Krossile ei meenu, et ta Mart Helmet seal näinud oleks. Jüri Kahnile ei tule meelde, et Kross oleks üldse Moskvas olnud. Ja nõnda edasi.

Mis oli meeste edu taga ja kuhu kadusid rahvusvahelised naised?

Millistest rahvusvahelisel rindel toimetavatest meestest me siis kuulda saame? Eestlastest lisaks eelmainituile pisut pikemalt veel Eerik-Niiles Krossist, Mart Laarist, Jüri Kahnist, Raul Mälgust, Mart Helmest, Siim Kallasest, samuti venelastest nagu Tšurkin, Kozõrev …rida olulisemaid diplomaate saavad sündmuste kontekstis lühidalt ära mainitud või tsiteeritud.  (Selles osas on raske järge pidada, sest kuigi teos on dokumentaalne, puudub seal hädavalik nimede register.) Meie meeste kohta me, erinevalt Tarandist, paraku midagi iseloomulikku või värvikat teada ei saa, kuigi materjali peaks jaguma küllaga – ma ei pea siinkohal silmas hiljaaegu taaskord avaldatud (Tarandi) lugu Mart Helme lahkumise kohta ministeeriumist aastal 2001.

Võtame raamatu kaanepildid, millest tagumine tundub iseäranis märgiline või tähenduslik. Sealt leiame kaks parimas eas elust lahkunud meest, Priit Kolbre ja Riho Laanemäe, mõlemad kuulusid Lennart Meri meeskonda juba 1990. aastast. Viimane oli muide aastaid üks välisteenistuse "ajudest", väga värvikas ja isegi skandaalne persoon, kellest raamatu lehekülgedel juttu ei ole. Igatahes jäi Riho Laanemäe suurimaks nähtavaks saavutusteks diplomaadina saatkondade rajamine Varssavis ja Prahas, mis polnud sugugi väike saavutus.

Toonane asekantsler, siis suursaadik Euroopa Liidu juures, seejärel Tarandi järel kantsleriks saanud Priit Kolbre, leiab äramärkimist vaid eurokõneluste kontekstis. Lugeja ei saa teada, et seda väärt meest, kes jääb mällu eriliselt härrasmeheliku, korrektse ja meeldiva inimesena,  tabas saatuslik terviserike, kuna Kolbre leiti 2006. aasta juunis Helsinki Vantaa lennuvälja parklast käivitatud mootoriga autost surnuna. Ta polnud ainus diplomaat, keda tabas äkksurm: kõik mehed ei osanud kuhjunud stressi välja elada, vaid hoidsid sügaval sisimas.

Võimalik, et teen liiga autorile, kes kuulunud diplomaatide ringi ega võinud teada, mida räägiti kabinettides ja koridorides, ja kes vaatles välisministeeriumi elu eemalt, pannes rõhu faktidele, mitte inimlikule faktorile. Ikkagi tahtnuks midagi kuulda ka tegelikust elust, sellest mis jäi n-ö fassaadi taha. Nagu viitasin, kaasnes edulugudega rohkesti pingeid, oli kurbust ja läbipõlemise traagikatki. Tõsi, saab lugeda sellest kuidas kolm suursaadikut (Clyde Kull, Arvo Alas, Tiit Matsulevitš) keeldusid – "reaalsustaju kaotanuna" – eelmise sajandi viimase kümnendi keskel asukohamaalt lahkumast, ent tegu on pigem algusaja kurioosumiga.

Vahemärkusena, alles käesoleval aastal lahvatas uus skandaal, kui uudistest oli lugeda, et kurnatud ja nurka surutud diplomaadid protestivad, olukord on pinev ja elektrit täis ja et välisministeeriumis pole kunagi varem niisuguseid sündmusi toimunud.[4] Kümne aasta eest olid aga kõrgemad välisministeeriumi ametnikud äärmiselt rahulolematud ministeeriumi juhtimisstiiliga, kuna "täielikult läbinähtamatu, põhjendamatu ja selgelt riiki kahjustav juhtimisstiil on nüüdseks täitnud terve hulga välispoliitika tippasjatundjate karika."[5]

Miski on ikka ja jälle mäda Islandi väljakul? 

Olen varemgi viidanud välisteenistuses vohavate intriigide rohkusele, mis sarnaneb teatrimaailmale, ja sellele, et ajaloolane Eero Medijainen on toonud oma raamatus "Saadiku saatus" (1997) hulgaliselt näiteid ennesõjaaegsete Eesti diplomaatide vahelistest konfliktidest, pealekaebamistest ja "ärapanemistest".[6] Pole midagi uut päikese all.

Kahtlemata saaks nii peamajas kui pealinnade tähtsamates saatkondades sel dekaadil toimunust värvikama seriaali kui Eesti panganduse kuldaegadest, vast huvitavamagi kui Herman Simmi tegevuse ainetel tehtud värske spioonipõnevik "Reetur". Tuleviku ajaloolastel ja stsenaariumikirjutajail läheb siiski raskeks, sest palju kasulikku taustamaterjali jäi omavahelistesse e-kirjadesse, mis ammu kustunud, pealegi ei taheta enam paljutki mäletada, nagu eelpool viidatud.  

"Rahvusvaheliste meeste" juurde tagasi tulles oleks kiusatus ajale vastavalt kiunatada, et ainult kõvadele meestele rõhumine ja nende tegude kirjeldamine on šovinistlik ja alavääristav ning ajast ja arust ning pealegi ebaõiglane. Tõsi, naised polnud vaadeldaval perioodil mitte kõrgeimatel positsioonidel, kui Kristiina Ojuland välja arvata, kuid määrasid paljutki.

Võtame kasvõi Riina Kionka, kes lööb kulpi raamatu kaanel Tarandi kõrval, õbluke ja kartmatu naine, kes muide kaitses 2002. aastal välisminister Kristiina Ojulandiga tülli läinud kantslerit. (Kionka pälvis viimaselt juba enne hüüdnime Nemecsek – selline tegelane leidub Ferenc Molnari raamatus "Pal-tänava poisid'', mis ilmus eesti keeles 1971; igatahes polnud USAs sündinud naine seda lapsena lugenud, aga tegi seda hiljem). Pärast hiilgavat karjääri teinud (Euroopa Ülemkogu presidendi Donald Tuski välispoliitikanõunik ja praegu Euroopa Liidu saadik Lõuna-Aafrika Vabariigis) ehitas muuhulgas üles poliitika planeerimise osakonna, ilma milleta ministeeriumi tegevus olnuks puudulik. Raamatus on siiski stiilinäitena ära toodud Kionka (mitte eriti) konfidentsiaalne kiri kolleegidele.

Oma eelneva väite õigustuseks naiste rollist mainin veel mõnda daami. Näiteks Rootsist tulnud Aino Lepik von Wirén, (" erudeeritud hea haridusega karmi tädi") pani paika juriidilise valdkonna teemad, sealhulgas töötas koos Mart Nuti ja Märt Piiskopiga välja välismaalaste seaduse. Praegu Eesti alaline esindaja NATO juures Kyllike Sillaste-Elling oli suuresti selle taga, et Brüssel sai Eestilt liitumisläbirääkimiste käigus korrektseid raporteid ja muid kõikvõimalikke "pabereid", mis olid tunduvalt paremad kui Läti ja Leedu omad.   

Meie nüüdne saadik Londonis Tiina Intelmann oli ülikeerulisel ajal, aastail 2003-2005, välisministeeriumi poliitika- ja pressiküsimuste asekantsleri mõjukal positsioonil. 

Ma ei hakka mainimagi, et kõik välispoliitilised saavutused olnuksid olemata ilma aastatepikkuse igapäevase rutiinse meeskonnatööta, mida tegid eri osakondade bürood, neid aga juhtisid järjest sagedamini tarmukad naisdiplomaadid. 

"Eesti hilisajaloos on vähe perioode, mis peidavad endas nii palju põnevat ja hoogsat, kui see kümnend, mis päädis Euroopa Liidu ja NATOga ühinemisega 2004. aasta kevadel. See polnud enam iseseisvuse taastamise aeg, üleminekuaeg oli läbi. Eesti riik oli juba olemas ja toimis.", nii on kirjas Argo Ideoni raamatu kaanetutvustuses ja sellega võib nõustuda. Ideon raamat pole aga välisministeeriumi lugu, mis alles ootab kirjutamist. See on ajakirjaniku lugu, kust mõnigi lugeja leiab äratundmist väärivat, ent toonaste emotsioonide ja kirgede vahendamisel jääb autori sulg paratamatult väetiks. Küll aga võib "Rahvusvahelise mehed" õhutada huvi Eesti lähiajaloo ja välispoliitika vastu üldisemalt ja paikneda gümnaasiumi astme soovitatava kirjanduse nimekirjas.

Lõpetuseks, kuna kogu raamatuga seonduv jutt on nii ehk naa keerelnud Indrek Tarandi persooni ümber, siis võiks tahtmise korral pajatada nii mõnegi pikantse loo. Selle asemel piirdun ühe nostalgilise mälestuskilluga. Umbes nõnda nagu sedastas mees ise oma hüvastijätukirjas 2002. aasta juulis välisministeeriumi töötajatele: "Need aastad näivad takkajärgi nagu ilus unenägu, kus tegelasteks haldjad, inglid ja teised sama kaliibriga tegelased" (mainides kirja lõpus ka tekkivat hirmu ja kahtluste õhkkonda ning kutsudes üles mängima fair play´d)

Ühel hommikul eelmise sajandi lõpus või selle sajandi algul jäin välisministeeriumisse tööle hiljaks, nagu ka üks teine lauaülem, Aivo Orav (praegu Eesti esinduse juht Brüsselis EL-i juures). Kui jõudsime liftiga üles 9. korrusele poliitikaosakonda, siis kohtasime oma üllatuseks kantslerit ennast, keda muidu kunagi nii vara näha polnud. Tema kõrval oli kantsleri kauge sugulane, salapärase taustaga Kalle Kuusik, haldusosakonna peadirektor. Endale sugugi mitte iseloomulikult oli kantsler võtnud nõuks vaadata, kas keegi ametliku tööaja alguseks, kella 8.30ks suvatseb tööle jõuda või mitte. Loomulikult polnud terves majas peale sekretäride veel kedagi. Kantsler viskas meile käigult: "Tere, tore, et saite aega läbi astuda!" ja jätkas Kuusiku saatel kontrollkäiku maja teises tiivas.

Meie Aivoga siirdusime oma kabinettidesse, enne seda aga vaatasime muiates teineteisele otsa ja kordasime nagu ühest suust: "Tore et saite aega läbi astuda".

Päev oli alanud humoorikalt, päev oli alanud rõõmsalt. 

 

Kuido Merits oli välisministeeriumi ametnik 1992-2013. 

 

[1] Teine tulemine II. Välisministeeriumi taasloomise lugu, Välisministeerium, 2008, lk. 402

[2] Teine tulemine II. Välisministeeriumi taasloomise lugu, Välisministeerium, 2008, lk. 407

[3] "Slummidiplomaatide" arvustus: pugemisest, fantaasiast ja välisminister Ilvesest,  Eesti Päevaleht, 22. september 2013 

[4] Ülestõus välisministeeriumis. Kurnatud ja nurka surutud diplomaadid protestivad, Eesti Päevaleht, 22. juuni 2020

[5] Mäss välisministeeriumis: tippametnikud hakkasid Paeti tagatoa türanniale vastu, Eesti Päevaleht, 22. oktoober 2010

[6] Kuido Merits: Diplomaat – sõnumitooja, salakuulaja või hoopis kirjanik? Delfi, 08. mai 2013/ KesKus Aprill 2013  

Toimetaja: Valner Valme

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: