Nähtavaks tegemise kunst. Intervjuu Maria Kapajevaga ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Maria Kapajeva
Maria Kapajeva Autor/allikas: Kairit Leibold

Merilin Talumaa ja Annika Toots intervjueerisid Müürilehes visuaalkunstnik Maria Kapajevat.

Maria Kapajeva on multidistsiplinaarne visuaalkunstnik, kes on käsitlenud oma loomingus isikliku ja kollektiivse ajaloo ning identiteedi küsimusi, "võõraks" olemist ja eelkõige naiste representatsiooni ühiskonnas. Kapajeva on pärit Narvast ning ta on tegelenud pikalt Kreenholmi pärandi mõtestamisega. Ta naasis just Londonist, kus ta elas viimased 14 aastat. Septembri keskpaigas avas ta Tallinna Kunstihoone galeriis isikunäituse "Kui maailm õhku lendab, loodan lahkuda tantsides".

Miks sa otsustasid tagasi Eestisse tulla?

Tegelikult ma ei tea, miks ma otsustasin tagasi tulla, ega ka seda, mis edasi hakkab saama, aga pärast kolme kuud Eestis olemist tundub see õige valik. Naasmise praktiline põhjus oli see, et mu korteri üürileandja palus mul keset eriolukorda välja kolida. Tööd ei olnud ja London on ilmselgelt väga kallis linn. See pani mind mõtlema, kus mul oleks sellisel ebakindlal ajal parem olla. Olin mõelnud Tallinnasse, aga ka Londonis kuhugi mujale kolimisele. Ma igatsesin Läänemerd – see on mu tõeline koduigatsus.

Kuidas mõjutas sinu sealset elu ja tagasipöördumisotsust Brexit?

Brexiti referendum ja sellega kaasnev on olnud mu viimase kümne Suurbritannias elatud aasta taustamuusika. Olen seadnud Londonis elamist kahtluse alla alates 2016. aastast, aga Brexit vaid kinnistas mõlgutusi tulevikust. London on küll suurepärane koht, aga kui soovid suuremat stuudiot ja mingitki vaba aega, siis need kaks soovi ei ühildu. Mul oli peaaegu déjá vu – selline nahaalune tunne. Nüüd olin sellest tundest palju teadlikum kui 1991. aastal Eestis. Siis tähendas see siin vene vähemuse hulka kuulumist – oled äkki välismaalane ja sind ei võeta omaks. Seos nende kahe sündmuse vahel oli märgiline, aga täiskasvanuna mõistsin ma seda muidugi tunduvalt paremini. See pani kohe küsima, mis on mu suhe selle olukorraga, kas ma tahan olla osa sellest. Brexiti-eelne idee elust mõnes Suurbritannia väikelinnas tundus uues reaalsuses peaaegu võimatu.

Sa oled maininud, et enda võõrana tundmisel on oluline roll ka keelel. Kuidas see muutus seoses Brexitiga?

Ma kasutan paratamatult inglise ja eesti keelt nagu välismaalane ning mingis ulatuses on seal alati aktsent sees. Keeleoskus seab piirid ka õppimisvõimele. See on küll isiklikult frustreeriv, aga Brexit lisas sinna teadlikkuse, et äratundmine, et olen võõras, jääb. Isegi kui mul oleks Briti pass, ei teeks see minust britti ega muudaks seda, kuidas kedagi nähakse britina.

Kuidas on pandeemia mõjutanud sinu kunstipraktikat ja otsust tulla Eestisse?

Kunst on olnud alati väga hapras positsioonis. Pandeemia ajal on olnud huvitav näha, kui vähe kultuuri tegelikult toetatakse. Me oleme alles selle kõige algfaasis ja olukord võib veel palju hullemaks minna. Kui jäin eriolukorra ajal võõraste inimestega korterisse kinni, siis hakkasin endalt küsima, mis kohta ma tahaksin pidada enda jaoks "kohalikuks", kuhu ma tahaksin panustada, kus ma saaksin pakkuda oma oskuseid ja teadmisi. Mõtlesin kohe Eesti peale, kust olen saanud kunstnikuna palju toetust. Ma arvan, et pandeemia on suur nihestus kunstipraktikates ja kogukondades, mis tegutsevad kunstiloogika põhjal. See on ka minu suurim mure. Kunstnikuna reisisin oma töö tõttu palju, korraldades õpitubasid, avades näitusi, viibides residentuurides. See kõik on seotud rahateenimise, aga ka nähtavuse, huvitavate vestluste ja koostöödega. Nüüd olen ma sellest täielikult ära lõigatud, ja kuigi me räägime jätkusuutlikkusest ning vähem reisimisest, siis kogu kunstimaailm on rajatud mobiilsusele ja suhtlusele – kui terve rahvusvaheline võrgustik ja koostöö ei toimi, siis kuidas kunstnikud ellu jäävad?

Mis tunne on tulla sellisest väga multikultuursest linnast nagu London Eestisse, mis on praegu tugevalt sissepoole suunatud rahvusriik, ka poliitilise olukorra mõttes?

Ilmselgelt olen ma sellest teadlik ning käsitlen seda ka oma uues teoses, mis on osa mu näitusest Tallinna Kunstihoone galeriis. Püüan teha kodaniku, kunstniku ja inimesena nii palju kui võimalik, et võimendada liberaalseid vaateid. Tarbetu oleks Briti ja Eesti valitsust hea ja halva skaalal võrrelda – nad on väga sarnased ja mõlemas riigis on seis ühtmoodi vilets. Kuid võib-olla on see ka võimalus midagi muuta. Minu jaoks oli Brexiti puhul suurim probleem see, et ma ei saanud referendumil hääletada ja oma häält kuuldavaks teha. Muidu ma olen alati hääletanud, nii Eestis kui ka Suurbritannias.

Septembris avasid Tallinna Kunstihoone galeriis näituse "Kui maailm õhku lendab, loodan ma lahkuda tantsides", kuid kolm sinu isikunäitust tühistati sel aastal pandeemia tõttu.

Jah, kolm näitust tühistati. Tallinna Kunstihoone näitust olime me aga kavandanud juba kaks aastat. See tegeleb sootemaatika ja naiste representatsiooniga ühiskonnas. Tänu kolimisele sain ma luua näitusele kõik uued teosed Eestis kohapeal, mis oli meeldiv väljakutse. Juhtus nii, et kõik loksus hästi paika, kuna näituse toimumise kuupäevad olid juba ammu planeeritud.

Avati Maria Kapajeva isikunäitus "Kui maailm õhku lendab, loodan lahkuda tantsides" Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR

Kuidas on Kunstihoone galerii näitus seotud sinu pikaajalise uurimisteema – naiste representatsiooniga?

Ma olen uurinud, mida tähendab olla keskealine naine, ja seda, kuidas naised pärast neljakümnendat eluaastat avalikkusest drastiliselt ära kaovad. Pärast neljakümnendat eluaastat toimub naiste avalikus kuvandis üleminek. Avalikkus lakkab nägemast neid potentsiaalsete emadena, kuigi tegemist on endiselt menopausieelse perioodiga. Siin on kõnekas Sigmund Freudi ema ja hoora kontseptsioon – kui sa ei sobitu ühega neist, siis rohkem valikuid sul pole. Isiklikust kogemusest mängis siin olulist rolli minu neljakümnendatesse eluaastatesse jõudmine, laste puudumine ning leppimine õigusega lapsi mitte tahta. Vähe on arutatud ja räägitud ning vähesed naised teavad, et ka siis on hästi, kui sul ei ole lapsi. Seoses sellega, kui sa ei täida emarolli, parafraseeriksin Eesti poliitikuid: "Kui ta on 27-aastane naine ja tal pole last, siis palun laske ta maha." Minu uurimistöös ei ole keskne minu enda kogemus, vaid ma olen intervjueerinud paljusid erineva kultuurilise taustaga naisi. Mõned minu uued teosed põhinevad nendel intervjuudel või on neist inspireeritud.

Nende teemadega suhestuvad ilmselgelt paljud naised. Neile avaldatakse survet saada emaks ja võimatu on sellest kuidagi pääseda.

Sheila Heti raamat "Emadus" (Motherhood, 2018) oli minu jaoks suureks inspiratsiooniks. Heti ütles, et naine vanuses 14–44 peab põhimõtteliselt suutma teha kõike: karjäär, pere, lapsed. Pärast 44. eluaastat on ta tupikus. Seega on naisel justkui saavutusteks 30 aastat ja siis on kõik. Ma saan varsti 44 ja suhestun selle teemaga väga tugevalt. Vanuse kontekstis lasub naistel palju suurem surve kui meestel. Kuna hoolitseme naistena ka bioloogiliselt laste eest, on see surve just meil.

Kas näitus "Kui maailm õhku lendab, loodan ma lahkuda tantsides" on sinu senise pikaajalise uurimistöö lõpptulemus?

Näitus ei esita minu senise uurimistöö lõpptulemust, vaid on pigem üks selle peatükkidest. Mind huvitab, kuidas rahvuslikult meelestatud parteid tegelevad järjepidevalt rahva taastootmise küsimusega. Nagu Ungaris: sulgeme piiri, kutsume naised tagasi, meil on vaja rohkelt ungarlasi, valgeid lapsi. Absoluutselt ignoreeritakse fakti, et planeedi rahvaarv kasvab igas sekundis. Meid ei ohusta liigina mitte väljasuremine, vaid ülerahvastumine. See on suuremas plaanis väga hirmutav.

Sinu näituse ja uute teoste vastukaja on kindlasti väga huvitav.

Minus tekitab natuke ärevust, kuidas mu uusi teoseid võidakse tajuda. Minu peamine motivatsioon on olnud olla aus. Mul ei ole lapsi ja mul läks aega, et seda endale öelda, aga niipea kui saad seda endale öelda, saad seda öelda ka maailmale. Keegi oleks võinud mulle 20-aastasena mainida, et mul on valikuvõimalus. Kuni oma kolmekümnendate eluaastate ja Suurbritanniasse kolimiseni ei kuulnud ma kunagi kedagi lausumas, et elu võib olla ka lastevaba; et ka see on üks valikuvõimalus. See surve tuleb väljastpoolt, kuid see muutub internaliseeritud kriitikaks. Ma ei tea ühtegi naist, kes ei mõtleks sellele küsimusele enam-vähem iga päev, kuni teedki lõpuks otsuse või jääd rasedaks. See on küllaltki frustreeriv.

Üks osa probleemist ongi tegelikult vähene teadlikkus ja välise surve internaliseerimine. Naisi saadab pidevalt tunne, et nad peavadki kõigega hakkama saama, iga valiku puhul jääb aga alles mingi osa, mis pälvib ühiskonna hukkamõistu.

Võib-olla seetõttu on uus näitus minu jaoks veelgi olulisem – ma tahaksin, et mul oleks veel valikuvõimalusi. Kui mitte ema, kui mitte seksuaalselt atraktiivne hoor, siis kas ma saan olla lihtsalt selline, nagu ma olen? Kas te saaksite lõpetada mu sildistamise? Naise jaoks on olemiseks vähe alternatiive. Sheila Heti puhul sümpatiseeribki mulle see, et ta räägib lastevabaduse ideedest, sellega seotud lingvistikast. Kui me räägime lastetusest, siis kohe oleks justkui midagi puudu. Ja su identiteet on ehitatud üles puudumisele. Kas oleks võimalik seda ka mõnel teisel moel konstrueerida? Sellega seostub ju automaatselt mingi negatiivne aspekt. See ei paku midagi enamat kui nende piiride laiendamist. Keegi ei suuda muidugi sellist revolutsiooni kohe ellu viia, see on võimatu, aga kuidagi peab sellele mõtlema hakkama.

Avati Maria Kapajeva isikunäitus "Kui maailm õhku lendab, loodan lahkuda tantsides" Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR

Sa oled töötanud varem Narva ajaloo ja kontekstiga – linnaga, kust sa pärit oled. Kas Narva, selle ajalugu ja inimesed on seotud ka Kunstihoone galerii näitusega?

Mõnes mõttes ma näen mingeid seoseid. Minu jaoks on olnud alati oluline anda naistele hääl. Kunstihoone näituse kallal töötades koostasin ma paralleelselt ka oma raamatut. 2017. aastal Narva näitust "Unistus on helge, veel ebaselge" avades teadsin kohe, et tahan, et see projekt oleks olemas raamatuna. Raamat on selle omamoodi kokkuvõte, mis aitas mul edasi liikuda, ja ma tundsin ka kohustust koostada see raamat just nende naiste jaoks Narvas. Tahtsin väga, et neil kõigil oleks selle raamatu eksemplar.

Kas raamat on Narva projekti viimane osa?

Raamat lõpetab osa, mida ma alustasin Narvas 2017. aastal. Tegime Narva kunstiresidentuuriga mõningaid plaane, mida edasi teha. Need on veel meie peades, aga ehk saame mingi osa tulevikus teoks teha. Ma ei usu, et ma Kreenholmi täielikult oma peast välja saan, see on minuga vist igavesti. See toob mind uuesti tagasikolimise juurde. Lennukis olles mõtlesin, kui tore oleks olla Eestis ja leida miski, mida saan teha, olles see, kes ma olen, mitte üritades olla keegi teine. Püüdmata tõestada, et olen tõeline eestlane. Olen sündinud siin, nii et see on minu riik, kuid Ida-Virumaalt pärit olemine ja vene keeles rääkimine on samuti osa minust. Aga näen ka seda, et olen naine ja elan läbi kõiki neid protsesse, mis on ka minu jaoks olulised. Püüan lihtsalt leida tasakaalu nende erinevate kogukondade ja teemadega töötamise vahel.

Sa oled algatanud ka mitmeid veebipõhiseid platvorme, nagu "Fast Forward: Women in Photography" ja "One Image Story". Milline on nende roll sinu praktikas ja mis on nende eesmärk?

"Fast Forward: Women in Photography" on uurimisprojekt, mida juhib professor Anna Fox ning kuhu kuulun ka mina. Korraldame projekti raames konverentse, töötubasid ja mentorlusprogramme naistele fototööstuses. Selle ühe osana toimetan ma Instagrami kontot womeninphoto, kuhu ma kutsun professionaale üle maailma oma töid näitama. Kui ma sotsiaalmeediaga alustasin, siis mind kütkestas, et Instagramis on noorem põlvkond. Tahtsin ka seal olla, et naistele nähtavust pakkuda. Siis sain aru, et see on hea koht ka uurijatele, kuraatoritele. Ma mõistsin, et see tundub väike asi – anda kellelegi nädal, et oma töid näidata –, kuid tegelikult võib olla just vastupidi, sest inimene saab juurde enesekindlust ja tagasisidet laiemalt publikult. Fotograafias on praegu rohkem naisi kui mehi, kuid kuidagi jõuavad just mehed tippu ja saavutavad suurema nähtavuse. womeninphoto on mõeldud fotograafidele parema nähtavuse tagamiseks. Enamik neist inimestest on oma teekonna alguses. Sageli on tegemist väga põnevate teostega ja mul on hea meel, et paljud tuntud kuraatorid jälgivad seda kontot.

Meie vestluse käigus on tulnud mitu korda jutuks, et sa soovid naistele nähtavust pakkuda. Miks see sinu jaoks nii oluline on?

Kui ma 14 aastat tagasi Suurbritanniasse jõudsin ja seal hariduse omandasin, siis mõistsin, et kõik lood, mille me oleme alateadlikult omastanud, lähtuvad meeste perspektiivist. Ma arvan, et lugude rääkimine on oluline – kui ma tean su lugu, siis ma ei saa sind vihata. Kui me näeme rohkem erinevaid vaatenurki ja kuulame rohkem erinevaid lugusid, siis seda suurem on maailmas empaatiavõime. Tekib vähem võimalusi, et meiega saaks manipuleerida, et tekitada meie vahel konflikte. Caroline Criado Perezi "Invisible Women: Exposing Data Bias in a World Designed for Men" on minu arvates üks 21. sajandi olulisimaid raamatuid – see räägib sellest, kuidas me kasvame vaikides üles meeste konstrueeritud ideedega ega sea neid kahtluse alla. Me oleme nendega kohanenud. Ma tahan näidata, et see ei ole ainus lähenemisviis, võib olla ka teistmoodi. Mustvalget maailma ei eksisteeri, me vajame kaasavat ühiskonda.

Annika Toots on EKA kunstiteaduse ja visuaalkultuuri instituudi doktorant ja ingliskeelse ajakirja Estonian Art toimetaja. Oma uurimistöös huvitub ta aja materialiseerimise ja maastiku representatsioonidega tegelevast kaasaegsest kunstist, keskendudes peamiselt fotograafiale. Tema pooleliolevate projektide hulka kuulub raamat "Your Time Is My Time" (koos Merilin Talumaaga), mis tegeleb nomaadluse, kuuluvuse ja kohalolu aspektidega noorema generatsiooni Balti kunstnike loomingus.

Merilin Talumaa on kunstikorraldaja ja kuraator, kes elab ja töötab Eestis ja Prantsusmaal. Tal on käsil projekt "Roots to Routes" – Marseille' ja Baltimaade kunstnike, kuraatorite ja organisatsioonide vaheline koostöö, mis on osa 13. Manifesta biennaali "Les Parallèles du Sud" programmist. Samuti koostab ta praegu raamatut "Your Time Is My Time" (koos Annika Tootsiga).

Maria Kapajeva isikunäitus "Kui maailm õhku lendab, loodan lahkuda tantsides" on Tallinna Kunstihoone galeriis avatud 8. novembrini 2020.

Toimetaja: Victoria Maripuu

Allikas: Müürileht

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: