"See film oli siiski sügavalt patriarhaalse ühiskonna naistest, kes toimetavad kuskilt teiste pilkudest varjus, ajavad oma hämaraid asju. Selline nagu ühiskonna allhoovus, kus mingid asjad toimuvad, on mingisugused inimsuhted, millest keegi teine ei tea," rääkis Jõgeva.

Ta tõdes, et eelkõige meeldis talle filmi teine pool, kus suhted juba selgemalt välja tulid ja tekkis lugu, mida oli võimalik jälgida.

"Mulle meeldis selle filmi puhul teatav ootamatus. Need pikad, mõnes mõttes venivad kaadrid olid nii selle filmi nõrkus kui ka tugevus. Aga mis puudutab üldse kunsti kajastamist selles filmis, siis mulle tundub, et väga paljude inimeste jaoks on oma olemuselt müstika, et keegi suudab maalida, joonistada äratuntavat portreed. Nii et väga palju on näidatud portree valmimist," rääkis Jõgeva ja lisas, et kuna tal on maalikunstniku haridus, siis tema selles oskuses müstikat ei näe.

Jõgeva sõnul on filmis ka palju ilusaid kaadreid, mida kohtab aga ka mitmetes teistes filmides ja millega enam filmitegijatel kuigi palju tähelepanu saada ei õnnestu.

"Selle konkreetse filmi puhul mul ei teki sellist tunnet, et maalilisuse või autentsusega on kuhugi tohutult kaugele mindud. Minu meelest on see tavaline ajalooline film," sõnas Jõgeva.