Keeletundlikku lugejat häirib ilmselt selle raamatu päälkiri. Hirmsasti tahaks "viieaastane" kokku kirjutada, ent autor keelab: "Olen viie aastane, mitte viie-. Isegi mitte viiene. Mind ei tohi kokku kirjutada – teistega, teiste saatuste ja aastatega." (lk 14) Eks üht-teist keelelist leiab raamatust veelgi, teadvuse voolu kirjapanemises on Raudam märkimisväärselt tugev ja võibolla seda enamgi kirjutab ta end hoopis ise teistega kokku.

Määratlus "antibiograafia" tekitab küsimusi. Võiks eeldada, et kui biograafia on elulugu, siis antibiograafia on tekst, milles omaelulisust täielikult välditakse. Teine variant on, et tegemist on küll biograafiaga, ent kellegi teise kui kirjutaja omaga. Juba eessõnas positsioneerib Raudam kõik oma lood elust sündinuina (lk 10), ehkki ei selgita kelle elust. Lugedes saab aga üsna kärmelt selgeks, et minajutustaja on siiski autor ise. Ega seda kusagil välja öeldud olegi – viidatakse küll teistele (Hannes Varblane, Linnart Mäll, Enn Rekkor, autori vanaisa August Roosileht jt), ent endale otsesõnu mitte. Jagub küllaldaselt päätükke, milles kirjeldatud isikud on laialdaselt tuntud ning sündmused dokumentaalselt kinnitatavad, ent ohtralt on neidki, mille tõepäras lugeja kahtlema jääb. Mängib Raudam mingit mängu või on kõik päriselt aset leidnud? Sündmustiku mõttes midagi fantastilist ju ei kirjeldata, aga teksti laad annab paiguti alust veidi kõhelda, enne kui kõike päris tõe pähe võtta.

Moonutus on muidugi võimalik ja ehk isegi teretulnud. Eessõnas (raamatus küll "Eellugu") viitab Raudam õige mitmele mälestuste ja mäletamise temaatikat käsitlevale teosele. Võibolla tuleneb antibiograafia määratluski sellest, et tegemist pole mitte allikmaterjalidel põhineval biograafiaga, vaid mälestuste põhjal fragmentaarselt kokku kirjutatud eluseikade kogumiga? Toomas Raudam ei kuulu just enimloetud eesti autorite hulka ega ole siinsel kirjandusmaastikul karjuvalt tooniandvad ka Marcel Proust või James Joyce, kaks suurt modernisti, keda ta oma töödes käsitlenud on. Vähemalt argivestlustesse nad harilikult ei puutu. Küll aga ei saa Raudami teada-tuntud Prousti-lembuse valguses jätta meenutamata madeleine'i koogikesi ning tahtmatut mälu. Tahtmatu mälestus on ehk seegi.

Raudamil muidugi teed ja koogikesi ei ole. Lapsepõlve, täpsemalt ühe konkreetse pildi juurde satub ta tagasi pääaegu iga päätüki alguses: "Olen viie aastane. Isa on kapi taga. Ema istub akna all ja koob." Tee ja madeleine'ide asemel on tal hoopis suhkurtõbi ja ehk see ta kogu aeg sinna viieaastase vanusesse tagasi põrgatabki, kord kahekümnendast eluaastast (lk 14), kord kuuekümne üheksandast (lk 57), kord oma pulmast (põuetaskus vutlar piiritusse uputatud süstlaga, lk 40), kord Tallinfilmis töötamise algusaegadest (lk 78). Kõik, kõik, kõik siirdub tagasi hetke, kus jutustaja oli viie aastane. On see söövitavalt mälestusväärne sündmus diabeedidiagnoos või lihtsalt pilt isast kapi taga, emast akna alla kudumas, me teada ei saa.

Ott Ojamaa on Prousti ja Joyce'i teoseid nimetanud "20. sajandi kõige raskemaks kirjanduseks".[1] Oma arvustuses Raudami raamatule "Saint-Prousti vastu" (mis juba ise laenab päälkirja Prousti "Contre Sainte-Beuve'ilt") on Kaarel Veskis õhku visanud mõtte, et Proust on suur osa Raudamist ning Prousti materjali süvenedes on Raudam tahtmatult käsitlenud ka iseennast. Meenutamist, täpsemalt mineviku taastamist, peab ta aga tervistkahjustavaks.[2] Sama raamatut arvustades on ka Tanel Lepsoo lisanud, et Proustil ja Raudamil on kõigest hoolimata ühine soov näha asju sügavamalt ning neid mõista.[3]

"Olen viie aastane" on samuti raske kirjandus, päätükkide ajaline hüplikkus ning paiguti uneline, mõnel üksikul puhul suisa seosetusele lähenev laad nõuavad lugejalt keskendumist. Võtame kasvõi järgneva näite.

"Ma ju tean küll, Stalini pärast sind ju kinni võeti ja maha lasti, vabandust, ellu jäeti, meie, sakslased, jätsime, meile meeldivad Kunstnikud Kes Ei Loobu Pintslist. Isegi mitte pärast surma. Pista pintslisse. Maitseb? No ma arvan ka, et maitseb. No on alles keel, lai nagu labidas. Imelik, et pintsel ei pruugi peenike olla, vaid vabalt lai. Bobbyl oli ka selline. Ta sai kohe aru, kes on elus, kes surnud. Pista oma pintsel nüüd suhu tagasi. Tsuhh, vuhh. Proua oli tõeline proua, arsti ees vabandas tüli tegemise eest. Kujutad endale ette." (lk 110)

Kui konteksti paigutatuna on selle lõigu sisu veel kuidagi mõistetav (päätükk, kust see pärit, räägib Raudami kunstnikust vanaisa elusaatusest), siis põgusal lehitsemisel mõjub see sõnasalatina, kõrgmodernistliku eksperimendina, mis aitab lugejal teost kirjandusväljal positsioneerida. Seda muidugi vaid seni, kuni piirdutakse lehitsemisega. Paul Valéryle viidates nendib Pierre Bayard, et võibolla on lehitsemine "raamatute omandamiseks kõige tõhusam viis, sest sellega respekteeritakse nende sügavamat olemust".[4] "Olen viie aastast" pääliskaudselt sirvides saab Raudami modernistlik eksperimentatsioon eriti selgeks, narratiiv on katkendlik ja hüplik, keelepruuk samuti, mängitakse mitmesuguste teemadega ning seejuures jääb lugeja siiski kahtlema, kas kõik päris nõnda oli nagu kirjeldatud. Tundub esmapilgul raju sõit, aga süvenenumal lugemisel on tegu malbe kulgemisega, sest tegelikult jutustab Raudam tõesti oma elulugu, ehkki katkendlikult ning üsna tugevamaitselises kastmes serveerituna. Kõik lihtsalt ringleb ümber episoodi, mille viieaastane Toomas läbi elas.

Kohati esitletakse sündmusi isegi teatava kiretusega. Ühes intervjuus on Raudam öelnud: "Kõik kirjanikud, kelle loomingus on nende endi elu väga tähtsal kohal – Proust, Nabokov, Kundera – on eranditult kõik eitanud otsest seost elu ja kirjanduse vahel. Seda teen ka mina."[5] Sestap ei maksa ehk imestadagi, et ühtviisi neutraalses laadis edastatakse nii kõne pidamist mälestustahvli avamisel, Tallinnfilmis töötamist kui abikaasa surma. Vahest on hoopis tegemist võttega, kuidas säästa end juba mainitud tervistkahjustavast mõjust, mille mineviku taasloomine kaasa toob? Biograafias, iseäranis autobiograafias oleks ju loogiline, et mõni kirjeldatud sündmus omab suuremat kaalu kui teine. Muidugi – raamatu lõpu sedastust ab ovo omnia võib samuti tõlgendada kõige ja kõigi olemusliku ühtsuse väljendusena, ent see on siinkohal veidi liialt metafüüsiline. Kindel on see, et "Olen viie aastane" räägib Toomas Raudami lähenemisest kirjutamisele vähemalt sama palju kui käsitletud ainesest ehk tema enda elust, see tuleb lihtsalt ridade vahelt välja lugeda.

Tegelikult on küsitav, kas "Olen viie aastane" üldse mingit märkimisväärset süvaanalüüsi taotleb. Ehk ongi tegemist pelga pildikesteseeriaga nagu mälestuste ja nende kirjutamise rolli käsitlev eessõna justkui taotleks. On ju märkimisväärne seegi, et suure osa raamatu päätükke võiks teistsugusesse järjekorda ümber tõsta ning sellest ei muutuks esmapilgul suurt midagi. Lõppu raamatul ei ole (nagu olla autorile öelnud ka Hannes Varblane). Midagi jääb lugejas siiski kripeldama, sest kui autori eeskujudeks või vähemasti mõjutajateks on säärased hiiglased nagu Joyce ja Proust, ei taha tavateadvus leppida mõttega, et lood võiks nõnda lihtsad olla. Seda enam, et Raudam ei tundu harilikult suure lihtsusetaotlejana.

Aga eks tuleb leppida selle kahevahelolekugagi.

1Ott Ojamaa, "Kümnenda muusa muresid II" [1970] – rmt. "Armastus seaduslikus abielus". Eesti mõttelugu 92. Tartu: Ilmamaa 2010, lk. 72–91; lk 86.
2Kaarel Veskis, "Saint-Raudami poolt kõneldes" – Postimees 23.01.2004.
3Tanel Lepsoo, "Raudamist ja Proustist, siin ja praegu" – Vikerkaar 7–8/2003, lk 166–170; lk 170.
4Pierre Bayard, "Kuidas rääkida raamatutest, mida me pole lugenud." Tallinn: SA Kultuurileht 2008, lk. 26.
5https://kkaktus.wordpress.com/2015/03/08/intervjuu-toomas-raudamiga/