*

Varasematel aegadel on pessimistlik filosoofia olnud pääasjalikult Mandri-Euroopa mõtlejate pärusmaa ning lisaks mitmele juba varem nimetatud filosoofile on pessimistlikku mõttelõnga vedanud ka hulk kirjanikke, nt Charles Baudelaire, Thomas Mann, Samuel Beckett, Giacomo Leopardi, Albert Camus jpt. Kultuuriliste jõujoonte muutumine on 21. sajandil aga toonud kaasa pessimistliku fookuse nihkumise ingliskeelsesse maailma, ennekõike USA-sse ning jämeda otsa on seejuures haaranud õuduskirjanikud. Ilmselt ei ole see viimane tõik juhus, sest USA kirjanduses on pessimistlikku alatooni juba Edgar Allan Poest pääle. Mõeldagu säält edasi kasvõi kogu tumeda romantismi voolule (lisaks Poele ka Nathaniel Hawthorne ja Herman Melville), aga ennekõike Howard Phillips Lovecraft,¹ kelle kosmitsismifilosoofia kohaselt ei saa välistada elu või universumi sügavamat mõtet, ent inimesed on seejuures täiesti ebaolulised ning nende soovidest, püüdlustest ja tegevusest ei sõltu absoluutselt mitte midagi.

*

Philipp Mainländeri "Lunastuse filosoofia" on ameerika kirjanikule Thomas Ligottile (snd 1953) suisa nõnda oluline, et ta on intervjuus väljendanud mõtet, et kuigi tema eluajal seda ilmselt inglise keelde ei tõlgita ja ta seda iialgi lugeda ei saa, tahaks ta, et selle eksemplar koos temaga maetaks. Õuduskirjanikuna just H.P. Lovecraft teoste mõju all alustanud Ligotti pälvis esmalt tähelepanu ilukirjanduslike töödega, ent suurte pessimistide hulka kerkis ta 2010. aastal ilmunud raamatuga "Vandenõu inimkonna vastu" (Conspiracy Against the Human Race). Ehkki juba varem oma juttudes sarnaseid ideid väljendanud, viis Ligotti "Vandenõus" oma sügavsünge filosoofia selgelt väljendatud täiuseni, kõneldes elust, kus "... ainus, mida saame teha, on oodata, et kõdused varjud meid hüüaks, kui nad meie jaoks valmis on. Kui see juhtub, ei jää enam kedagi, kellel oleks vaja midagi, mis ei oleks absoluutselt kasutu."

Võib nentida, et kui lugeja peaks tahtma valida ühe pessimismialase teose, mille abil viia end kurssi suurte mõtlejatega, kelle filosoofia tuumaks on elu trööstitus ja mõttetus, siis võiks selleks olla just "Vandenõu inimkonna vastu". Lisaks oma isikliku filosoofia avamisele käsitleb Ligotti selles põhjalikult ka Peter Wessel Zapffe "Viimset messiat" ega jäta eritlemata ka Ciorani, Nietzsche ja Schopenhaueri ideid, rääkimata veel hulgast väiksematest tegijatest, kellest laiem avalikkus ehk vähe kuulnud on. Vähemalt ühe arvustaja hinnangul on Schopenhauer selle raamatu kõrval "kogu päeva kestev vahetund ning kõigile jagatav jäätis".²

Ligotti ise on oma maailmavaate tonaalsust seostanud poolakast vanaemaga (kas võiks siin mõelda ka rumeenlasele Cioranile? ehk on idaeuroopalikus elutunnetuses midagi olemuslikult pessimistlikku?), kelle kaudu olevat ta saanud ligi "teistsugusele maailmale". Samuti on ta korduvalt tõdenud, et on suure osa oma elust veetnud ärevuse ning naudinguvõimetuse (anhedoonia) all kannatades. Erinevalt nt Cioranist, kes nägi nii ontoloogilise kui argise kannatuse sees vähemalt põhimõttelisi võimalusi sellelt tähelepanu kõrvale pöörata,³ või Peter Wessel Zapffest, kes pakkus välja toimetulekumehhanisme,⁴ võtab Ligotti vaid seisukoha, et me elame maailmas, mis on kuritegelikult kasutu, ja nendib, et ükski filosoof pole veel iialgu andnud rahuldavat vastust küsimusele miks midagi üldse olemas olema peaks, kuigi terve hulk on mõelnud metafüüsilise paratamatuse üle, ehk teemal miks miski üldse olemas on.

*

Eugene Thacker (sünniaeg teadmata) ei ole õuduskirjanik, küll aga luuletaja ning aforist kõige paremas pessimistlikus traditsioonis. Tema stiil on üldiselt terav, märkitabav ja lüüriline: "Keegi, kes kurvastab iga kord, kui mõistab, et maa on jälle ümber pööranud."⁵ "Pika päeva järel heidan pikali, et magada. Minu kõrval ütleb P möödaminnes: "Parim asi ühe päeva juures on, et see lõppeb ...". "Pessimismi jaoks pole paremat puhku kui optimism."⁶

Thacker alustas oma akadeemilist ja kirjanduslikku karjääri tegelikult tehnoloogiafilosoofina, keskendudes biotehnoloogia küsimustele. Enam on ta küll tuntust kogunud oma "Filosoofia õuduse" (Horror of Philosophy)⁷ sarja poolest, milles eritleb kõikvõimalikke teemasid alates eksistentsist ja lõpetades õuduskirjandusega. Ta on väljendanud mõtet, et filosoofia ja õuduskirjandus käsitlevad tegelikult samu teemasid ja küsivad maailmapildi ja selle mõistmise kohta. Thackeri esmane mõjutaja on Emil Cioran, kelle raamatute ingliskeelsete tõlgetele on ta eessõnad kirjutanud, ent erinevalt nt Ligottist, kes on teistelt mõtlejatelt laenanud ainest või kasutanud neid oma ideede toetusmaterjaliks, on Thacker üle võtnud ka klassikalistele pessimistidele-nihilistidele omase aforistliku stiili. Tema teostele on omane mõningane hüplikkus ning laiahaardelisus, ühe teema juures ei püsi ta pikalt ning konkreetset filosoofilist süsteemi ei ehita, pigem kulgeb mõtete loomulikus voolus. "Filosoofia õuduse" eripäraks on peetud ka populaarfilosoofilist potentsiaali, sest Thacker ei eelda oma lugejailt sügavaid filosoofialaseid teadmisi.

Samas on Thackerile omane ka lovecraftilik seisukoht inimkonna tähtsusetusest, näiteks ei seosta ta keskkonnaprobleeme ja nende senist lahendamatust mitte teaduse saamatusega, vaid ükskõiksusega, mida maailm tunneb inimkonna püüdluste vastu teda kontrollida või juhtida.⁸ Ta on positsioneerinud end üsna selgelt klassikalise humanistliku traditsiooni vastu ning kaitseb jõuliselt arusaama, et inimene ei ole maailma naba, ning oma Infinite Resignationis nendib ka korduvalt, et filosoofid ei peakski ehk üldse midagi kirja panema, vaid vaikima.

Sest mis tolku sellest jutukusest ülepää on?

*

Kolmas ingliskeelne filosoof, kes selgeid pessimistlikke ja antinatalistlike vaateid aktiivselt väljendab, on lõunaafriklane David Benatar, kes erinevalt teistest läheneb eksistentsi mõistlikkuse (ja seeläbi ka laste soetamise) küsimusele analüütiliselt. Benatari vaates valitseb inimkannatuse ning naudingu vahel asümmeetria, sest kui kannatus on halb ja nauding hea, siis mitte eksisteerides puudub kanatus – mis on hea – ning puudub ka nauding, ent selle puudumine pole halb vaid neutraalne. Seega, Pascali kihlveo laadses mängus kaalub mitteeksisteerimine eksisteerimise igatahes üle, sest selle tagajärjel sünnib vähem halba.

Oma põhiteoses "Better Never to Have Been"⁹ nendib Benatar lisaks, et kui keegi üritabki sellele skeemile vastu vaielda ning väita, et elus pole nii palju kannatust, et see naudingu üles kaaluks, siis tõenäoliselt ei saa teda uskuda, sest inimesed kipuvad elukvaliteedi hindamisel olema ebaadekvaatsed, sest kalduvad loomult optimismi, kohanevad olemasolevate oludega ning vaatavad end teistega võrreldes mööda kannatust valmistavatest tõsiasjadest, mis kõiki ühtmoodi mõjutavad. Kõigel sellel on tema arvates ennekõike märkimisväärsed implikatsioonid järglaste soetamise küsimusele. Veendunud antinatalistina keskendub Benatar suuresti just sellele küsimusele. Ka Zapffe, Cioran, Schopenhauer, Mainländer, Ligotti ja Thacker ei pidanud järglaste soetamist mõistlikuks, ent nende töödes on olulisemal kohal igaühe individuaalne ja inimkonna kollektiivne kannatus, mitte niivõrd veel sündimata põlvede saatus.¹⁰ Kuna meil on inimestena moraalne kohustus kannatust vältida, siis järeldub sellest loogiliselt, et moraalne on sigimisest hoiduda, sest ainult nõnda saab kannatust vältida.

*

Pessimism on kõikjal meie ümber ning tähistab tegelikult palju enamat kui vaid negatiivset hoiakut, veel vähem tähistab see sõnaga ometi sageli seostatavat kommet asjade üle vinguda. Lisaks filosoofilisele (eksistentsiaalsele) pessimismile leiab sarnaseid jooni sageli ka kultuuriloolises mõttes ning (tänapäeval üha enam) keskkonnafilosoofias. Ja siis on veel poliitiline pessimism ja tehnoloogiline skeptitsism ja ...

¹ Lovecrafti pessimismi võiks hästi väljendada ka järgnev tsitaat: "Elu on jõledus ja meie teadmiste tagaplaanilt piiluvad kuratlikud vihjed tõdedele, mis teevad ta vahel tuhat korda koledamaks." ("Kadunud Arthur Jermyni ja tema perekonnaga seotud seigad", tlk. Priit Kenkmann)
² https://www.popmatters.com/conspiracy-against-human-race-ligotti-2612380910.html?rebelltitem=3#rebelltitem3
³ Märkimisväärseks võiks pidada üht vanapõlve intervjuud, milles Cioran nendib muuhulgas, et üks nähtus, mis võib elule teatud hetkedel mõningast talutavust ning helgustki anda, on armastus.
⁴ Zapffe sõnul on olemas neli peamist meetodit, kuidas oma ülearenenud teadvust mõttetus maailmas rahustada: isolatsioon ehk häirivate mõtete ignoreerimine; ankurdamine ehk tähelepanu täielik fookustamine nt Jumalale, riigile, moraalile või mõnele muule abstraktsele kontseptsioonile; tähelepanu kõrvalejuhtumine, et teadvusel polekski lakkamatu muljetevoolu sees aega suurte küsimustega tegeleda; ning sublimatsioon, kus kogu ramm suunatakse positiivsete eesmärkide, nt kunstiline või kirjanduslik tegevus teostamisele.
⁵ https://www.plinth.us/issue02/thacker.html
⁶ Infinite Resignation. Repeater Books 2018.
⁷ In the Dust of This Planet. Zero Books 2011. Starry Speculative Corpse. Zero Books 2015. Tentacles Longer Than Night. Zero Books 2015.
⁸ Loe täispikka intervjuud aadressil https://032c.com/monstrous-thoughts-philosopher-eugene-thacker-on-the-new-golden-age-of-horror.
⁹ Better Never to Have Been. Oxford University Press 2006.
¹⁰ Ehkki vähemalt Cioran nendib oma "Sündimise ebaõnnes", et on "süüdi kõigis pattudes peale isaduse", osutades seeläbi isiklikule vastutusele järgnevate põlvede ees.