Tüüpilise rööprähkleja kombel jätkus Jean Baudrillard'il sõnu paljude eluvaldkondade kommenteerimiseks ning tema vanapõlve rünnak kaasaegse kunsti vastu võiks olla üks kestvalt kõneandvamaid, ent on paraku praeguseks suuresti oma aktuaalsuse minetanud. Seda tõenäoliselt mitte seepärast, et väljendatud mõtted oleks praeguseks kuidagi aegunud või ammendunud, vaid pigem seepärast, et on tavadiskursuses muutunud peaaegu iseenesestmõistetavaks.

Leo Luks, kelle arvustuse pealkiri "Unustada Baudrillard" (Sirp 09.10.2020) võtab efektselt kokku tema seisukoha, sedastab, et "võib oletada, et konservatiivsete õilishingede käes saanuks teosest "purkisittujate" vastane relv", kuid " praegu ei tekita kogumik meie mail enam mingeid turbulentse, vaid jääb kunstiteooria huviliste siseasjaks". Teise väitega võib ilmselt nõus olla, sest aeg, mil spetsiifiliselt kunstiteoreetiline käsitlus võiks laiemad masse kõnetada, on ilmselt läbi, nimetatud huvilised on praeguseks ilmselt aga Baudrillard'i esseedega juba kursis, kuivõrd suur osa neist on ilmunud juba mitukümmend aastat tagasi. Mis aga Luksi esimesse väitesse puutub, siis ei ole ilmselt saladus, et kaasaegset kunsti peab purki sittumiseks ka märkimisväärne hulk tavalisi inimesi, kes ennast kuidagi "konservatiivse õilishingena" ei määratle.

Arusaam, et praegusel ajal on kunst kõik, mida kunstiks nimetatakse, on ühiskonnas üsnagi levinud ning selle tulemusena ületab n-ö klassikalise kunsti tajutav väärtus moodsa ja kaasaaegse kunsti oma mäekõrguselt. Tõsiasi on küll seegi, et kõige kallimalt müüdud maalide edetabeli esikahekümnest leiab suisa neliteist 20. sajandist pärit teost, millest seitsme autorit võib pidada isegi rõhutatult kaasaegse kunsti esindajateks (2x Willem de Kooning, 2x Jackson Pollock, Mark Rothko, Roy Lichtenstein, Francis Bacon), mida võiks pidada veidi ebaproportsionaalseks.

Tõsi, osalt on see ebaproportsionaalsus kahtlemata seotud 20. sajandil tegutsenud kunstnike tööde parema kättesaadavusega (suured meistrid on tõenäolisemalt kusagil galeriis luku ja riivi taga), näitab see siiski vähemalt mõnevõrra ka kunstiäri prioriteetide asetust. Ei maksa unustada, et ka elavate autorite näiliselt mittemidagiütlevate tööde eest makstakse aeg-ajalt ulmelisi summasid – nõnda on näiteks Jasper Johnsi maali "Lipp" (mis kujutab USA lippu) 1958. aasta versioon müüdud 110 miljoni USA dollari eest ning Jeff Koonsi oranž õhupallikoera skulptuur rohkem kui 58 miljoni dollari eest.

Ja siin peitubki ehk konks. Johnsi "Lipp" on taustalooga teos, mis kujutab lõppeks siiski vaid Ameerika Ühendriikide lippu. Jeff Koons on aga korduvalt väljendanud, et tema töödes pole mitte mingit varjatud mõtet, st tohutu terasest õhupallikoer on lihtsalt tohutu terasest õhupallikoer. Kunsti mõtte üle võiks arutleda lõputult, ent paratamatult peab nentima, et olukord, kus kunstina serveeritakse objekte, mis a) ei kanna mingit tähendust; b) ei jäädvusta midagi, mida poleks juba jäädvustatud; c) ei paku esteetiliselt midagi uut, tekitab küsimuse, kas nende "kunstilisus" seisnebki vaid selles, et neile omistatakse kunstiline funktsioon?

Iseäranis Koonsile mõeldes võiks tsiteerida Baudrillard'i: "Selles on ka kogu tänapäevase kunsti kahepalgelisus: taotleda tühisust, mõttetust, nonsenssi, püüelda tühisust, samas kui juba ollaksegi tühine." ("Kunsti vandenõu", lk 54) Tõepoolest, väljaspool tõsiste kunstihuviliste ringkondi tekitavad õhupallikoera või isegi Pollocki-taoliste tööde nägemine harva sügavamat hingeliigutust. Isegi kui neid mõtestatakse kunsti ja mitte purkisittumisena, järgneb sagedamini pearaputus või põlastav norsatus.

Ehkki see on utreering, võib siiski öelda, et massid kogunevad siiski Louvre'isse "La Giocondat" vaatama, mitte Pompidou keskusse (ehkki sinnagi jõuavad igal aastal miljonid) Roy Lichtensteini poppkunstilisi modulaarmaale uudistama. Kas selle põhjus on üheülbalised ja mõõdukalt konservatiivsed kunstialased teadmised või hoopis klassikalise kunsti määratult suurem mõju Õhtumaa kultuuri tervikule, ei ole võimalik öelda.

Igatahes on aga selge, et Baudrillard osutab tegelikult tõsisele probleemile ning selleks on kaasaegse kunstimaailma sissepoole pööratus, mis on ajapikku tinginud keskmise kultuuritarbija ja kunstiga tegelejate lahkukasvamise ning viimaste seas aina enam leviva ringis üksteisele õlale patsutamise kultuuri tekke.

Olgu öeldud, et siinkohal ei ole ole "kaasaaegne kunstimaailm" mingi abstraktne katustermin kogu kaasaegse kunsti kohta, vaid ennekõike mõeldud kirjeldama just nimelt postmodernismist mõjutatud kaasaegset kunsti, mis tavapärases keelepruugis küll sageli siiski "moodsaks kunstiks" muutub. Selle alguseks võib dateerida 20. sajandi keskpaika ning selle üks keskseid elemente näib olevat kunstiteose tähenduse ja põhimõttelise olemusega manipuleerimine taustsüsteemis, kus igasugune objekt võib olla taies, kui nõnda vaid otsustatakse, kus kontseptsioon on olulisem kui lõpptulemus või selle saavutamise protsess. Ja kuivõrd klassikaline lähenemine kunstile on võimetu seda oma raamidesse mahutama, jõutaksegi selleni, et hindamise võimalus kaob. Baudrillard'i sõnadega: "See kunsti ja paranoia kokkumäng muudab võimatuks igasuguse kriitilise hinnangu, nii et alles jääb vaid tühisuse sõbralik, tingimata seltskondlik jagamine." ("Kunsti vandenõu", lk 65–66)

Sestap võib nõus olla ka Baudrillard'i sedastusega, et "Moodsa kunsti seiklus on läbi. Kaasaegne kunst on ainult omaenese kaasaegne. Ta ei küündi enam endast üle ei mineviku ega tuleviku suunal. Tema ainus reaalsus on ta toimimine reaalajas ja segunemine selle reaalsusega. Miski ei erista seda tehnoloogia, reklaami, meedia või digimaailma toimingutest." ("Kunst ... omaenese kaasaaegne", lk 141). Leo Luks süüdistab Baudrillard'i küll monoloogilisuses ning seda foonil, kus "prantsuse filosoofia suisa kubiseb kunstist", ent võibolla ongi monoloogilisus kõige adekvaatsem viis reageerida üsnagi monoloogilisele nähtusele, millel pealegi oma eraldiseisvat olemist enam peaaegu polegi. Ehk pole "Kunsti vandenõu" ja sellega seotud esseede-artiklite näol tegemist mitte niivõrd kunstikäsitlusega kuivõrd jõulise arvamusavalduse ja seisukohavõtuga? Üleskutsed unustada Baudrillard on aga kohatud, kuivõrd kuitahes nõrgaks ka tema argumentatsiooni pidada, osutus olemasolevale probleemile on asjakohane ja reljeefselt väljendatud, isegi kui mõningates detailides ebaveenev.

Lõpetuseks võiks aga anda mõned soovitused väljaandjale – ehkki väikse kollase raamatukese välimus on kahtlemata efektne, jätab kaantevaheline soovida. Teoreetilise käsitluse väljaandmisel mõjuks oluliselt soliidsemalt lihtsam, veidi konkreetsem kujundus. Ja jumal küll, see plokki joondamata tekst muudab lugemise ikka parasjagu tüütuks. Jääb segaseks, kas nimiessee esitamine ebamõistlikult suures kirjas ja piltide taustal taotleb sellele kaalu juurde andmist või on lihtsalt seletamatu kunstiline võte. Lugejasõbralikkusele see igatahes juurde ei anna.