Rauno Alliksaar. Anorgaanilise aine eksistentsiaalne rahu ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Emil Cioran
Emil Cioran Autor/allikas: Wikipedia

Pessimismi kool: märkmeid sihitusest ja lootusetusest. Rauno Alliksaar tutvustab pessimistlikke filosoofe Peter Wessel Zapffet, Philipp Mainländerit ja Emil Cioranit.

Ja Jeesus vastas talle: "Rebastel on urud ja taeva lindudel pesad, aga Inimese Pojal ei ole, kuhu ta oma pea võiks panna."
-- Matteuse 8:20

"Ainult pisarais võin vaadata, millest inimene on tehtud, mida inimene teeb, mis inimesest saab. Tehtud on mullast, sigitatud süüs, sünnitatud piinaks. Ta teeb kurja, mida ei tohi, inetust, mis on kohatu, tühisust, mis on kõlbmatu. Saab tuleroaks, ussi kõhutäiteks, mädahunnikuks. [---] Õnnelikud on need, kes surevad enne, kui ilmavalgust näevad, tundes surma enne, kui saavad teada, mis on elu. [---] Kui suur on äng, mis surelikku ahistab, ja mure, mis närib! Ärevus rõhub, hirm kohutab, värin paneb võbisema, õud ajab taga, valu närib, kurbus ajab segaseks, segasus kurvastab!" (tlk. Marju Lepajõe)[1]

Nõnda kirjutab Lotario dei Segni, hilisem paavst Innocentius III (1160–1216) oma traktaadis "Inimolu viletsusest". Olgu teispoolsusega, kuidas on, siinpoolsest kannatusest ei päästa mitte miski. Ja see kannatus ei pea isegi olema füüsiline. Hoolimata sellest, mis eesmärgil elu puudumist või lõppemist taotletakse, olgu paradiis või olematus, elu on sellest hoolimata häda ja vaev. Seega, kust tuleb kannatus ja kuhu kaob rahu?

 *

Oleme harjunud rääkima Schopenhauerist ja Cioranist, Kogujast ja nihilistist Nietzschest, ent jätame sageli kahe silma vahele tema, kes alustas algusest. Peter Wessel Zapffe (1899–1990) alustab oma "Viimset messiat"[2] järgnevalt:

"Ammumöödunud ajal ärkas mees ühel ööl üles ja nägi ennast.

Ta nägi, et on ilmalaotuse all alasti, kodutu omaenese kehas. Kõik asjad lagunesid ta uuriva mõtte ees ning tema pääs rullus lahti ime ime järel, õudus õuduse järel.

Siis ärkas ka naine ja ütles, et on aeg minna ja tappa. Ja mees haaras oma vibu ja noole, hinge ja käe abielu viljad, ning läks välja tähise taeva alla. Aga siis, kui loomad saabusid joogikohta, kus ta neid juba vanast harjumusest ootas, ei tundnud ta oma veres enam tiigri hüpet, vaid suurt ülistuslaulu kannatusvendlusele kõige elava vahel.

Sel päeval ei tulnud ta saagiga koju ning kui nad ta järgmise noorkuu ajal leidsid, istus ta surnult joogikoha ääres."

*

Zapffe ei ole loomulikult esimene suur pessimist ega jää ilmselt viimaseks, ehkki meie aja sundoptimism on laastav. Küll aga on tema see, kes ei seo pessimistlikku hoiakut ja elu mõttetuse/mõttekuse küsimust mitte abstraktse "olemise" või mingi filosoofilise "seisundiga", vaid püüab leida sellele seletust. Ja leiabki.

Inimene on nimelt täiesti lootusetu juhtum, sest ta on ülearenenud. Zapffe võrdleb inimest muinasaegsete hirvedega, keda arvatakse olevat välja surnud seetõttu, et nende evolutsiooni käigus aina võimsamaks ja raskemaks muutunud sarved osutusid ühel hetkel kandjaile takistuseks ning viisid seeläbi hukkasaamiseni. Inimene on samasugune väärareng, absurdsus, rüvedus, bioloogiline paradoks, milles väljendub elu ennasthävitavus. Inimene otsib vastuseid suurtele küsimustele ja nõuab taga õigust, sest ta on selleks võimeline. Suur loodus on tema arengus pannud mängu kõik, andes talle enneolematu vaimse võimekuse, ent jätnud ta sellega üksi. Ja oma suures üksinduses peab inimene oma uudishimuliku ja nõudliku meelega tulema toime maailmas, mis ei ole tema vaimsete püüdluste jaoks loodud.

Loodus ei vasta säärastele küsimustele, sest need ei ole bioloogilise elu seisukohalt lihtsalt olulised. Aga inimene ometigi küsib, tema võime seda teha on karjuvas vastuolus kogu ülejäänud loodusega. Seega maksab inimene oma võimete eest lõppematu rahulolematuse ja ahistusega ränka hinda. Tuletagem siinkohal meelde, et teadaolevalt on vaid üks muu loom ealeski midagi küsinud.[3] Zapffe nendib – ja õigusega – et inimene on söönud hää ja kurja tundmise puust ning selle eest paradiisist välja aetud.

*

Mida selle teadmisega pääle hakata? Kui meie eksistentsiaalsete püüdluste bioloogiline mõttetus teravalt selgeks saab, tuleb pöörduda filosoofia poole, et näha, kas seda teed mööda on võimalik olemist kuidagi vähem valulikuks mõelda. Ent mis tähtsust on mõningal valulikkusel suure tühjusega võrreldes?

Kannatuste merega silmitsi seistes jõudis Schopenhauer järeldusele, et kõiges on süüdi elutahe, mis tõukab aina edasi ja edasi tegutsema, ehkki pääsu võib pakkuda mõistus, mis seda tahet mõnel puhul vaigistada suudab. Schopenhaueri järgija Philipp Mainländer (tegelikult Philipp Batz, 1841–1876) pöörab aga kõik pää pääle ning kirjeldab maailma surmatahtest läbi imbununa, ületades sellega võrratult frankfurtlase pessimismi. Tema nägemuses sai maailm alguse jumalast, kellel oli vaid üks soov – surra. Seda sai ta paraku teha vaid end tükkidena ainelisse universumisse aheldades ning sestap on kõigesse siin ilmas kätketud ihalus mitteolemise järgi ja maailma juhib hoopis lõputu surmatahe. Ajapikku peaks inimkondki seega esmalt paljunemise lõpetama ning seejärel endale otsa pääle tegema.

Mainländer ise nõnda toimiski ning poos end 34-aastaselt üles. Selleks kasutas ta muuseas oma trükisooja pääteose "Lunastuse filosoofia" (Philosophie der Erlösung) köidete virna. Mainländeri filosoofia on tõenäoliselt üks süngemaid, mis eales kirja pandud. Sellal kui mitmed teised pessimistid on vähemasti argielus näinud helgemaid hetki või väärtuslikke momente, mis võiks kasvõi silmapilguks kaaluda üles eksistentsiaalse tühjuse, märgib Mainländeri kõiksust läbiva surmatungi idee täielikku ja igikestvat maailmapõlgust. Kui meie maailmas ei ole mitte midagi ihaldusväärset, sest ülim eesmärk on mitteolemine, siis ei saa mitte miski maine kuidagi kasulik olla. Nihilistlikult põhiseisukohalt on siiski üsna kergesti võimalik kaitsta egoistlikult motiveeritud tegevusi, kui need on kuidagi indiviidile vajalikud. Mainländeri käsitluses on aga tõeliselt vajalik vaid see, mis surmatungi järgimisele lähemale viib, olgu selleks eneseeitus ja askeetlus või aktiivmeetodid iseenda likvideerimisel.

Mainländeri kaasaegne ja Schopenhaueri järgija Julius Bahnsen (1830–1881) surmatahet ei näe, kuid tema vaade on vähemalt samavõrd sünge. Mõistus ilma tahteta on võimetu ning tahte kustutamist ei saa tahta, sest see oleks lahendamatu vastuolu. Mõistus võib tulla lagedale millega tahes, ent satub paratamatusse konflikti irratsionaalse tahtega, ent välja lülitada ei saa kumbagi, mistap pole ka inimesel sellest ahelast iialgi pääsu.

*

Me oleme mõistetud alatiselt ning lõppematult kannatama, seejuures ilma vähimagi võimaluseta seda kuidagi mõtestada. Lihtsustatult võiks öelda, et pessimistid armastavad rota fortunae, saatuseratta ideed. Varem või hiljem litsutakse ka see, kes ajuti on ratta tipus ja sestap teistest kõrgemal, ratta alla. Ükskõik, kust alustada või mida teha, ühtmoodi viljatu on see kõigi jaoks.

*

Oluline on siiski eristada pessimismi ning maailmapõlgust. Klassikaline maailmapõlgus (contemptus mundi) on tuntud juba antiikajast, olulisem aga siiski hilisemas kristlikus traditsioonis. Maailmapõlgus on neis tähendanud askeesi ja kontemplatsiooni, viisi, kuidas anda kannatusterohkele ja tühja-tähja pääle kuluvale maisele elule mingi tähendus. Pessimistid, need tõsised, ei näe aga viisi, kuidas eksistentsile põhimõttelist tähendust anda. Isegi ajutised helgushetked on vaid üksikud sähvatused päratult sünges ja pimedas laotuses. Kui rumeenlane Cioran (1911–1995) kirjutab, et on ühe jalaga paradiisis nagu teised on ühe jalaga hauas ("Vihikud", 26. juuni 1957[4]), siis ei mõtle ta seda, et on jõudnud mingisuguse hämmastava selguseni, vaid ainult seda, et on mõistmise läbi jõudnud lähemale mitteolemisele.

Kui nii mõnigi teine filosoof on piirdunud eelkõige olemise tähenduse küsimusega, siis Emil Ciorani jaoks on märkimisväärselt oluline ka igapäevase kannatuse väljendamine: "Mida kauem elad, seda vähem näib, nagu oleks elamisest mingit kasu olnud." ("Sündimise ebaõnnest", 1973[5]).

Ciorani rõhutatult pessimistlik vaade nii eksistentsile kui inimelule tõi talle kirjandusliku tegevusega küll edu ("Iga raamat on edasilükatud enesetapp," ütleb Ciorani, ehkki enesetapp on tema käsitluses väärikas tegu), ent samas kaasa ka inimsuhete lagunemise. Samuti nihilistide hulka arvatud Samuel Beckett, kes oli varemalt Cioraniga tihedalt lävinud ja talle isegi raha laenanud, lakkas temaga suhtlemast, sest pidas Ciorani maailmavaadet liialt negatiivseks. Tõenäoliselt oli põhjus vähemalt osaliselt Becketti poliitilises aktiveerumises sellal, kui Cioran oma noorpõlve pattude tõttu ("Rumeenia muutmine"!) igasugusest ühiskondlikult aktiivsest tegevusest hoidus. Prantsuse avalikkus, mida ta pingsalt vältis, suhtus temasse aga vähemalt osaliselt kerge muigega, pidades teda samuti veidi liialt süngemeelseks. Optimistlikule 20. sajandile oli sedavõrd sünge ja samal ajal elegantselt veenev aforist siiski liiast.

*

Elu kirjeldamatult sünge ja sihituna näinud Ciorani ja Zapffe elulistele tõsiasjadele pilku heites võib näha, et iroonilisesl kombel elas esimene neist 84- ja teine 91-aastaseks. Eks väljendub selleski eksistentsi õelus ja kannatuste valmistamise potentsiaal.

Kus on kannatuse piirid? Cioran ütleb, et "piirkurbust ei ole". 1949. aastal sündinud saksa kirjandusteadlane ja kirjanik Ulrich Horstmann on oma raamatus "Elajas" (Das Untier) aga esitanud teooria, mille kohaselt on inimkonna ülim eesmärk iseenda hävitamine, liiv, mida tuul läbi kolpade tühjade silmakoobaste puhub (durch die Augenhöhlen unter das Schädeldach geblasene, rieselnde Sand). Lõplik rahu saabub siis, kui oleme jõudnud tagasi anorgaanilisele tasandile. Vajadusel saab selleks kasutada tuumarelvi. Kannatusfilosoofia pole kusagile kadunud. On veel teejuhte, kes inimkonda olemasolu mõttetuse mõistmise teel juhiks.

1 Terviktekst on leitav "Keskaja kirjanduse antoloogias" (Varrak 2013).
2 Ehkki "Viimne messias" on Zapffe tuntuim ja tõlgituim tekst, on tegu vaid lühendusega pikemast traktaadist "Om det tragiske" ("Traagikast"). Siiski sisaldab "Viimne messiaski" Zapffe mõtte olulisimat osa, st nii käsitlust eksistentsi mõttetusest kui sellest, miks see meid ahistab, kui ka "arstimeid paanika vastu", ehk meetodeid, mille abil inimesed elu mõttetusega toime tulevad.
3 See loom oli märkimisväärset kognitiivset võimekust näidanud papagoi Alex, kes küsis kord, mis värvi ta on. Isegi inimahvid, kellest nii mõnelegi on õpetatud viipekeelt, pole siiani suutnud küsimusi esitada, ehkki neile on selleks vajalikud tööriistad antud.
4 Ciorani 1997. aastal ilmunud "Vihikud" (Cahiers 1957–1972) on koostatud mõtlejast maha jäänud kirjatükkide, mis tema rohketesse teostesse ei mahtunud, põhjal. Ciorani elukaaslase Simone Boué koostatud mahukas köide sisaldab hulgaliselt säravaid aforisme, aga ka päevakajalisi mõtteid kaasaaegse kultuuri kohta, nt 05.jaanuaril 1960: "Albert Camus hukkus autoõnnetuses. Ta suri hetkel, kui kogu maailm ja võibolla ka ta ise teadsid, et tal pole enam midagi öelda ja elades võiks ta vaid oma ebaproportsionaalsest, teotavast, isegi naeruväärsest hiilgusest ilma jääda. Tohutu lein, kui sain eile õhtul kl 11 Montparnasse'is tema surmast teada. Suurepärane vähetähtis kirjanik, kes oli ometi suur, sest oli prii vulgaarsusest, hoolimata kõigist austusavaldustest, mis talle osaks langesid."
5 Eesti keeles Tõnu Õnnepalu tõlkes, Varrak 2012.

Toimetaja: Marju Bakhoff

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: