Kreutzwaldi muinasjutu töötlusena on "Puulased ja tohtlased" kahtlemata üks õige eestilik teos, sest ükskõik, milline viimase allikas ka poleks, on tegu selgesti folklooristunud materjaliga, mida vaadatakse igakülgselt kodumaisena (kuigi kui originaalsed need kratijutud siis ikka on). Toredasti ilusasse köitesse pakitud ja ohtrate illustratsioonidega täiendatud novell tegelikult kord varem juba ilmunud – nimelt 2018. aastal Kreutzwaldi-aineliste ulmejuttude kogus "Vinguv jalaluu".

Sellest hoolimata on autor ja kirjastus otsustanud selle uuesti välja anda. Omaette küsimus on, miks seda tarvis teha oli? Autori juubeli puhul võinuks ju kirjastada ka midagi uut või hoopistükkis anda uuesti välja midagi vanemat, olgu kasvõi ilusas kinkeköites. Samas on siiski mõistetav, miks terava poliitilise alltekstiga jutuke praegu asjakohane näib.

Õigupoolest on tegemist üsna napi lookesega, kus klassikaline muinasjutt on paigutatud laulva revolutsiooni ajastusse. Oma hinge Saatanale müümisega puhtutakse hing sisse puulastele ja tohtlastele, kes siis ajapikku eesti rahva hulka sulavad ning keda minajutustaja meeleheitlikult taga hakkab ajama, et need rüvedused enne hävitada, kui nad – jumal hoidku! – viimati veel eestlastega segunevad. Puust nagu nad on, ei söö, ei maga, igatepidi teistsugused kuigi väliselt justnagu harilikud linalakad. Sest noh, sellised nad ju on, "Poevad inimlaste ligi, kriibivad oma pikkad küüntega, võrgutavad ja ahvatlevad, lõpuks poevad sängi – ja siis? Kas suruvad oksad läbi aju? Või hullem veel, paarituvadki inimestega ja sünnitavad jõledaid segaverelisi värdjaid. Lõpuks on terve maailm sääraseid täis ja inimestel on aeg välja surra." (lk 53)

Ega's midagi, tuleb haarata akutrell ja asuda sellega läbi katsuma kõiki, kes kahtlased tunduvad. Ehk pudeneb mõnest saepuru.

Lihtne oleks seda lugu lugeda mustvalge poliitilise allegooriana – meie poliitilisel maastikul tegutsevad jõud, mis kahtlustavad "võõraid" – põrgusigidikke, elajaid (lk 35), ebardeid (lk 37), värdjaid (lk 46), lurjuseid (lk 50) – sajas surmapatus ning eesti rahva hulka infiltreerumises.

Ei tahaks aga Kivirähka nii lihtsaks pidada, sest "Puulasi ja tohtlasi" võib vabalt lugeda ka teistsuguse mõistukõnena, mõistujutuna, mis väljendab üha laiemalt maad võtvat suhtumist, mida kohtab kõikjal meie ümber. Tõesti, praegusel ajal tsuskavad puuriga üksteisele p*rsse kõik, kel vähegi võimalik – konservatiivid liberaalidele ja liberaalid konservatiividele, lihasööjad taimetoitlastele ja taimetoitlased lihasööjatele, kosmopoliidid rahvuslastele ja rahvuslased kosmopoliitidele, autoinimesed jalgrattureile ja jalgratturid autoinimestele, metsafirmad metsakaitsjaile ja metsakaitsjad metsafirmadele jne.

Õigupoolest kõik kõigile, säälhulgas oma mõttekaaslastele, isegi kui "Nad on ju nii toredad. Alati abivalmis, püüdlikud. Eesti asi on neil sügaval südames." Ükskõik, kui tore keegi ka poleks, kui ta kipub kusagil nokka vähegi lahti tegema ja sellega mingit tähelepanu pälvib, hiilib keegi nurga tagant puuriga, et järgi kontrollida, kas kusagilt ehk midagi kompromiteerivat ei leia. Puuritakse, sest noh, tõenäoliselt küll mitte, aga mine tea, ehk pudeneb temast saepuru.

Minajutustaja aina süvenev paranoia ja kalduvus näha tonte kõikjal väljendab kenasti taasiseseisvunud Eestis veel praegugi üsna valulikult kulgevat protsessi, mille käigus ühetaolisust taotlenud riigikorra võimu alt väljunud sootsium elab läbi oma loomulikku mitmekesistumist. Aeg, mil Eesti ühiskonnal või pigem eesti rahval olid ennekõike ühised huvid ja sihid, on läbi. Kui Balti ketis võis enda kõrval igasuguseid puulasi ja tohtlasi taluda, sest oldi väljas ühise suure asja eest, siis nüüd, mil kadunud on ühine arusaam vaenlasest ning sellest, mille poole tulevikus püüelda, hakkavad igasugused puupääd tasapisi närvidele käima ja isegi loogika, et ehkki nemad "on tehtud puust nagu kapp või laud", oleme meie samamoodi tehtud, ainult "kontidest ja lihast nagu Kiievi kotlet" (lk 30), ei lohuta, sest meie oleme ikkagi etemad, sest noh, mine tea, ehk pudeneb neist ikkagi saepuru.

See kõik on täiesti loomulik ning ükskõik kui väga me ka ei tahaks ette kujutada, et oleme ligi kolmekümne aastaga suutnud maha jätta kogu Nõukogude ajal kogunenud taaga, ei maksa nõnda siiski arvata. Lakkamatu kisklemine teemal, kes on "õige" ja kes "vale" ei anna siiski mingeid viljakaid tulemusi ning seda võiks Kiviräha lugemisel ka silmas pidada. Minajutustaja satub kinnisesse asutusse pärast seda, kui on püüdnud oma miniakandidaadil jalga otsast saagida, sest temast ju kindlasti pudeneb saepuru. Nõndamoodi jagatakse praegusel ajal silte juba enne inimesega põhjalikumat tutvumist – sotside valija on vastik kommar, metsakaitsja rõve ökoinimene, Objektiivi lugeja nõme nats jne. Ajapikku võõrandab see aga erinevaid ühiskonnagruppe üksteisest veelgi enam ning lõppeks istuvad kõik oma isikliku tõe hullarites ning ootavad, et keegi neile rahustavalt põlvele patsutaks, vahune ila suunurgast tilkumas.

Sestap võikski Kiviräha teose põhjal anda vaid ühe tagasihoidliku soovituse - ärge torgake naabrile puuriga p*rsse. Vähemalt mitte enne, et kui olete ta ära kuulanud.