Läheneva pühakutepäeva puhul käis Klassikaraadio saates "Delta" külas Niguliste muuseumi direktor Tarmo Saaret, kes rääkis põhjalikumalt Rode altarist.

Niguliste kiriku peaaltar ehk Rode altar avatakse kõigest kolm korda aastas — pühakutepäeval ja kahel nigulapäeval. "Sellel pühakul tähistatakse nii talvist kui kevadist nigulapäeva. Üks on tema surmapäev, 6. detsember, ja teine on kevadine nigulapäev, mil pühitseti tema maised jäänused, 9. mail," rääkis Saaret.

"Kuivõrd tegemist on niivõrd vana ja väärtusliku kunstiteosega, siis selle igapäevane liigutamine ei tuleks kõne allagi," ütles Saaret ja väitis, et tegemist on Põhja-Euroopa ühe kõige suurema ja paremini säilinud hiliskeskaegse kunstiteosega.

Kuigi meistrite või kaasalöönud abiliste arvu Rode töökojas ei oska Saaret täpselt öelda, on ta kindel, et tegemist oli suure töökojaga, sest sealt telliti palju suuremõõtmelisi kunstiteoseid erinevatesse tänapäeva Euroopa linnadesse.

"Meil on õnneks säilinud Niguliste kiriku keskaegne arveraamat, kus on täpselt kirjas selle teose valmimise aeg ehk pisut alla nelja aasta. See näitab, et töö valmimisel pidi kaasa lööma väga palju abilisi. Meister Rode kavandi alusel, mille ta tegi ilmselt vastavalt tellija soovile, töötasid puutöömeistrid, skulptorid, maalikunstnikud ja muud abilised, kes aitasid materjale ette valmistada," rääkis Saaret mahukast tööst. "Suuresti maalisid altari Rode õpilased või assistendid, lõplik viimistlus on aga alati meistri tehtud."

"Toonane meister oli kindlasti ettevõtja. Töökoda tegeles tellimuste vastuvõtmisega ja nende vahendamistega, meie mõistes ka kunsti müügiga. See oli selles mõttes suur äriettevõte," iseloomustas Saaret toonaseid töökodasid.

Niguliste kiriku arveraamatu põhjal on teada ka altari valmimise täpne aeg ja summa — 1250 Riia hõbemarka. "See oli üüratu summa! Selle raha eest oleks toona olnud võimalik ehitada mitu mitmekordset kõrget kivimaja või siis ehitada tohutu suure laeva," tõi Saaret võrdluseks. Teos telliti spetsiaalselt Rode töökojast Niguliste kirikule.

Niguliste kirik purustati II maailmasõjas, ometi on Rode altar täna kirikus omal kohal. "See imeline pääsemine toimus vahetult enne sõda või sõja ajal," rääkis Saaret. "Mõned kuud enne märtsipommitamist jõuti see teos ära pakkida ja Tallinast välja viia. Sõjakoledused elas ta üle Järlepa mõisas ning oli üks vähestest objektidest lisaks "Surmatantsule", mis jõuti kirikust päästa. Paljusid asju, mis moodustasid Niguliste kiriku uhke sisustuse, on kahjuks võimalik vaadata ainult ajaloolistelt fotodelt."

Altar pääses ka 1982. aasta tulekahjust, sest toodi Niguliste kirikusse tagasi alles 1984. aastal. Enne seda oli altar osaliselt konservaatori käe all puhastamisel ning osaliselt hoiul Oleviste kiriku kooriruumis. "Õnneks sai Niguliste selles mõttes tulekahjust minimaalselt kahjustada, sest kunstiteoseid ei olnud veel sees ning imekombel pääses ka sinna tellitud orel," rääkis Saaret õnnelikust õnnetusest.

"Surmatants" sai hiljuti ette kaitsva klaasseina, ent altari ette sellist plaanis panna ei ole. "Niguliste kirik on ehitatud muuseumiks ning seega on tagatud kõik museaalile vajalikud klimaatilised tingimused — ühtlane temperatuur, niiskus jne. Selliste hinnaliste kunstiteoste puhul on oluline ka turvalisus, mis on samuti tagatud. Nigulistes on kõik kunstiteosed hästi hoitud," rääkis Saaret ning kinnitas, et säilitamise küsimus on väga oluline.