Sellega, et eesti keel võiks olla vabam, võib Sarapuu sõnul peaaegu nõus olla.

"Asi on selles, et meie keel on seepärast vaba, sest me oleme vabad inimesed ja keel saab areneda niimoodi nagu ta areneb. Me ei pea mõtlema piirangute ja karistuste peale, vaid igaüks saab tõesti rääkida nii nagu ta tahab."

Kui keegi räägibki valesti, soovitab ta tegutseda eesti vanasõna järgi: kus häda näed laita, seal mine ja aita. "Alati ei ole abi ka vastu võetud ja on ära ehmatatud. Aga mõnikord on tõesti vaja aidata, et teha tekst suupärasemaks, täpsemaks või selgemaks," sõnas ta "Vikerhommikus".

Sarapuu meelest on suurim mure see, et tekstid on mõnikord üles ehitatud nii keeruliseks, et lugeja ei hooma teksti põhisisu. Koolikeskkonnas on teinekord tema sõnul probleem ka see, kui kooli tulevad ka täiesti kõnetud lapsed, kes tuleb alles kõnelema õpetada.

"Selle artikli taustal võib öelda, et anname ka neile kolmesõnalistele lausetele eluõiguse," sõnas Sarapuu.

Kirjakeelt tuleb tema sõnul au sees hoida ja kui see kirjakeel jõuab avalikkuseni, tuleb järgida, et see oleks üheselt mõistetav ja selge. "Põhimure tekib just sellest, et lugeja ei pruugi aru saada, mida talle tahetakse öelda."

Sarapuu märkis, et kuigi õpilastega oleks selle artikli üle väga põnev arutada, tuleb ette kujutada olukorda, kus väikese koolijütsi ette tuleb õpetaja, kes ütleb, et ühte asja võib kirjutada neljal eri viisil.

Loe, millest käib jutt: "Keeleteadlased: eesti keel on vaba, aga võiks olla veel vabam"

 "Mäletate ju isegi, et kui läksite koolist koju ja ütlesite emale, et "õpetaja ütles nii". Õpetajal on õigus, ja kui õpetaja hakkab hämama, siis tuleks ju kõik variandid ära õpetada ja alles siis hakata vaatama, mida sina kasutad ja mida tema."

Sarapuu jätkas, et tuleb vaadata, milline õpetus on eakohane. "Vähehaaval, aga gümnaasiumis võiks küll arutleda selle artikli üle, et kui vaba võib üks gümnasist [keelekasutuses] olla. Kahjuks on koolis on hindamine. Õpetajad peavad panema hindeid, kuigi nad sageli ei tahaks panna."

Ta ise loodab, et kõik eesti keele kõnelejad on natuke konservatiivid. "Meie keel on ühe pisikese rahvakillu keel ja me ei saa seda võrrelda suurte maailmakeeltega. Meie keel on rahvuslik väärtus ja meis on tegelikult hirm keelt kaotada. Hirm kaotada ära selle keele nüansid."

Seetõttu on tema sõnul ka see konservatiivsus mõistetav. "Ma väga loodan, et kõikide ainete õpetajad on ka keelegurmaanid, sest on nauding rääkida ilmekat head keelt, mida muu maailm ei oska."

Sarapuu sõnas, et mõtles ka selle peale, miks see artikkel ilmus just praegu. "Kas see artikkel ilmub praegu mingi kindla tähendusega? Ma loodan, et see ei ole nii. Ma arvan, et see on artikkel ühele targale ja kriitilisele lugejale," sõnas Sarapuu.