Keeleteadlased: eesti keel on vaba, aga võiks olla veel vabam ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Objektiivselt võttes ei ole vale ega vigast keelt olemas, kui keele kõige olulisem funktsioon – suhtlusfunktsioon – on täidetud.
Objektiivselt võttes ei ole vale ega vigast keelt olemas, kui keele kõige olulisem funktsioon – suhtlusfunktsioon – on täidetud. Autor/allikas: ERR

Kirjakeel on eestlastele olnud ajaloolistel põhjustel sümboolse tähendusega ja tolerants keelenormi kõrvalekallete suhtes väike. Samas tuleb asjatundjate sõnul teadvustada, et tegelikult pole vale ja vigast eesti keelt olemas, sest keel kujuneb kõnelejate, mitte normide järgi. Eesti keel võiks nende hinnangul normingutest isegi vabam olla.

Kirjakeel kui aamen kirikus

Eesti keel, nagu iga teinegi elus keel maailmas, on ennekõike kõneldud keel ja alles seejärel kirjutatud keel. Kõne omandatakse loomulikult ja varem, kirjakeelt pigem õpetatakse koolis kui omandatakse loomulikult.

Tartu Ülikooli tänapäeva eesti keele professor Liina Lindström rääkis, et eesti kirjakeelt hakati eriti suure hooga arendama pärast Eesti iseseisvumist 1918. aastal.

"Selle peamine eesmärk oli teha eesti keelest tõeline kultuurkeel, millel oleks sõnavara ka abstraktsetest asjadest, kunstist ja teadusest kirjutamiseks ning rääkimiseks."

Kultuurkeele loomise tuhinas loodi hulgaliselt uusi sõnu; eriti tuntud on siin tema sõnul Johannes Aaviku ja Johannes Voldemar Veski tegevus. Väga oluliseks peeti ka eesti keelest saksa mõjude väljarookimist.

"Eesti kultuurkeele ideaaliga ei sobitunud kuidagi vähem haritud elanikkonna keelekasutus, kes kasutasid kodukeelena hoopis mõnda kohalikku keelevarianti ehk murret," selgitas Lindström.

Kogu koolihariduses oli kirjakeele norm ideaal, mille poole pürgiti, ning väga palju tegeldi tema sõnul sellega, et murdejooned koolilaste kirjutistes ja vahel ka kõnekeelest välja rookida.

"Murde kõneleja sai sageli külge väheharitud või rumala inimese sildi. Sama retoorika on Eestis sisuliselt jätkunud läbi nõukogude aja tänaseni – kirjakeel on püha, muu on paha, varieerumine, släng vms on paha."

Vale ja vigast keelt pole olemas

Murdejoonte väljarookimise tulemusena on Lindströmi sõnul Eestis kohalikud murded sisuliselt välja surnud. "Lapsed saavad jätkuvalt sõnumi, et see, kuidas nemad oma keeletunnetusele põhinevalt kirjutavad või räägivad, on kuidagi vale."

Ta tõi näiteks, et "pliita" või "pluuse" on justkui harimata inimese sõnad ning "autosi" on täiesti vale, kuid ometi on need olnud teatud piirkonna tavalised sõnad-sõnavormid ja normeerimise kiuste kasutusel praegugi.

"Objektiivselt võttes ei saa need olla valed. Kui mingi keelend emakeelse kõneleja keelesüsteemi paigutub, siis ta ongi selle süsteemi osa, s.t ei saa väita, et see on vale või vigane."

Ka keele kõige olulisem funktsioon – suhtlusfunktsioon – ei ole Lindströmi hinnangul häiritud, sest me saame neist suurepäraselt aru. "See, kuidas me eesti keeles kirjutame, on ühiskondlik kokkulepe. Kirjakeele normid-normingud ei ole jumalast antud ega seadusesse raiutud, vaid meie oma teha."

Ta lisas, et õnneks on viimastel aastakümnetel liikumine olnud pigem normide-normingute liberaliseerimise suunas, ent tema arvates mitte piisavalt. "Ei ole ühtegi objektiivset põhjust, miks "järele" on kuidagi parem kui "järgi" – ja ometi lapsed koolist selle teadmisega saabuvad."

Eesti Keele Instituudi teadlane Peeter Päll märkis samuti, et keel on kokkulepe, mida inimesed vabatahtlikult järgivad. Kui nad ei taha, ei pea nad tingimata kirjakeele normingut järgima.

"Keelenorm ei ole juriidiline norm. Keegi ei hakka neid karistama. Minu jaoks oleks ummiktee hakata inimesi keelenormi rikkumise eest karistama."

Vigast keelt kui sellist ei ole keeleteaduse mõttes ka olemas, märkis Päll. "Saame rääkida normingu kõrvalekaldest, aga viga on rohkem kooliõpetuse mõiste." Samas tõdes ta, et kirjakeel on eestlastele sümboolse väärtusega.

"Kui kirjakeelt ei järgita, siis tundub meile, et tullakse keele kallale. Aga samas on vabas ühiskonnas loomulik, et inimesed võivad sellest kõrvale kalduda."

Ilukirjandus on Pälli sõnul näiteks alati olnud sellist sorti tekst, kus keelenorminguid väga piinlikult ei järgita. Mõned tajuvad ahistamisena sedagi, kui toimetaja nende tekstidesse komasid paneb.

Teoreetiliselt on Pälli sõnul karistus siiski ühes olukorras keeleseaduse alusel võimalik. Kui riigiametnik rikub teadlikult kirjakeele normi, on teda võimalik trahvida. Samas ei tea ta Eesti ajast ühtegi juhust, kui see oleks toimunud.

Eestis ei ole keelekorraldus kunagi olnud riiklik valdkond. Päll usub, et ühiskond ei oleks selleks ka valmis, et riik kirjutaks ette, mida keeles peab tegema.

"Keelekorraldus on ikkagi teaduslik tegevus. Seal esineb vaieldavusi ja eksimusi ning õnneks ei ole see riikliku sunni alla sattunud."

Päll ei muretseks samas seepärast, et asjaolu, et keelekasutus on vaba, annaks inimestele õiguse eirata märkusi nende keele kohta. Ühiskonnas on siiski olemas ootused ja kehtib ka teatud subjektiivne ühiskondlik norm.

"Aga mis asi on norm, selle üle võib lõputult arutleda. Kui öeldakse, et näomaski kandmine on sotsiaalne norm, siis mida see tähendab? See on sama hea küsimus, et kui ma normi ei järgi, siis mis minuga tehakse."

Normingud olgu vabamad

Lindströmi sõnul on sageli valeks kuulutatud juhuslikud sõnad-nähtused ilma sisulise põhjenduseta, lihtsalt seepärast, et need on mõnele keelekorraldajale silma torganud.

"Me vajame liberaalsemat kirjakeele käsitlust. Samas oleme me kõik kirjakeele normi koolis õppinud ning sageli teeme järeldusi inimese tõsiseltvõetavuse üle selle põhjal, kui hästi nad selle normi või normingu on omandanud ning kui hästi nad kirjutavad."

Suure ja väikese algustähe küsimustes on tema hinnangul samuti palju ülereguleerimist ning inimesed tegelikult ei taju nende reeglite vastu eksimist veana. Ka ei ole mõtet teha detailseid sõnatasandil normeeringuid, nagu "järgi" või "järele".

Kui aga inimesed ei taju reeglite vastu eksimist veana, tähendab see Lindströmi sõnul seda, et suur osa inimesi ei ole normi päriselt kunagi ära õppinud või see polegi õpitav.

"Võiksime võtta palju vabamalt ja lubada palju enam varieerumist – mitte midagi hullu sellest ei juhtu, eesti keel jääb püsima."

Eesti keele tulevikust ja arengusuundadest rääkides sõnas ta, et tegelikus elus varieerumine suureneb, sest eesti keele kasutajad on üha erinevama taustaga – kes on õppinud välismaal, kes on pärit muukeelsest perest, kes veedab oma päevi hoopis muukeelses keskkonnas.

"Seega on kirjakeele normi liberaliseerimine paratamatu. Ei ole mõistlik nimetada poolt elanikkonda lollideks selle põhjal, et nad neid kohati väga detailseks aetud norminguid ei suuda või ei taha järgida. Primaarne võiks olla sisu, mida inimene öelda tahab."

Päll sõnas, et normingute järgimine on ennekõike kultuuritraditsioon. Inimene annab sellega teada, et ta on saanud keeleharidust.


Kas tead, mida neist peaks kirjutama suure tähega: peipsi siig, paapua hõimud, setu sussid, võru keel, võru murre, euroopa naarits, aspergeri sündroom, läti rahvalaulud, rakvere raibe? Spikker.


Norme on kahte liiki. Ühed on loomulikus keeles endas olemas, ilma et neid keegi sõnastaks ja mida inimesed järgivad üldiselt vabatahtlikult. Teised on kokkulepped, kuidas teatud keeleküsimused tuleb lahendada, ja neid on tavaks nimetada norminguteks.

"Ideaalis ei tohiks need kaht liiki normid üksteisega vastuolus olla. Kui tegelik keel hakkab muutuma niisuguseks, et norminguid enam ei järgita, siis on paratamatu, et normingud vaadatakse üle."

Üks kriteerium on Pälli sõnul see, et kui isegi keeleharitud inimesed ei suuda teatud normingut järgida, siis on selge, et see on kunstlik ja ka ülejäänud ühiskonnaliikmed ei ole suutelised seda järgima.

Selleks vaatavad nad keelekorpuseid. "Me ei tee ainult Google'i-otsinguid, vaid olemas on spetsiaalsed keelekorpused, mis sisaldavad asjalikke ja mitteasjalikke tekste. Sealt on võimalik näha, kas selline keelevorm esineb neutraalses vormis ja kes on selle kasutajad."

Kui inimesed tunnetavad mõnda sõna juba normaalse keele osana, siis see on Pälli sõnul üks põhjusi, miks võiks seda ka sõnastikes arvestada. Keelesoovitused rajanevadki tänapäeval üha enam keele kirjeldusel. "Me üritame kirjeldada seda, kuidas keel tegelikult funktsioneerib."

Inglise keele mõju paratamatu

Pälli sõnul ei saa üle ega ümber, et eesti keel on ajalooliselt kujunenud saksa keele ja Nõukogude ajal ka vene keele mõjuväljas. Nüüd aga võtavad inimesed asju üle inglise keelest, mis tekitab paratamatult ka segadust ja tülinat.

Inglise keeles on sõnade loogika vahel teistsugune. Hea näide on see, et eesti keeles on saksa ja vene keele põhjal kujunenud tähendused sõnadele "tehnika" ja "tehnoloogia". Inglise keeles on need asja kõvasti lihtsustades peaaegu vastupidised, tõi Päll välja.

"See, mis on eesti keeles olnud "tehnika", on inglise keeles technology. See, mis on eesti keeles olnud "tehnoloogia", see on inglise keeles lähedane sõna technique tähendusele ehk oskus midagi teha."

Seetõttu tuleb eesti keele instituudil aeg-ajalt sõnade tähendused üle vaadata, sest uuemal ajal tuleb ette just tähenduste laenamisi inglise keelest. Näiteks "dekaad", mis on eesti keeles tavaliselt tähistanud kümnepäevakut, aga inglise keeles tähendab aastakümmet.

"See tähendus on eesti keelde paratamatult juurde tulnud. Ühiskond on selle omaks võtnud ja me ei hakka ju vastuvoolu ujuma," sõnas Päll. "Kui ta segadust ei tekita ega ähvarda kuidagi keele struktuuri või muud nähtust, siis ei ole põhjust temaga pikalt sõdida."

Inglise keele pealetungist rääkides märkisid nii Päll kui ka Lindström, et globaliseeruvas maailmas on inglise keele mõjud kõikjal ja see pole ainult eesti keele mure.

"Inglise keele mõjud on ennekõike noorte omavahelises suhtluses ning pigem sõnavaras, mis ongi keele kõige kiiremini muutuv osa. Grammatikat mõjutab inglise keel üsna vähe," sõnas Lindström.

Pälli sõnul annab talle lootust see, et Eesti inimesed valdavalt eeldavad, et iga uue mõistega kaasneb ka korralik eestikeelne sõna. "See ei ole vaikimisi eeldus, et kohe hakkame inglise sõna kasutama."

Samas jääb väga paljudele ingliskeelsetele sõnadele eestikeelne vaste leidmata. "Me kirjutame nad kursiivis tsitaatsõnadena ja saame ka hakkama. Kõike me ei jõuagi eestistada." Selliseid sõnu on palju näiteks arvuti- ja IT-valdkonnas, kus sõnavara ning mõistestik on väga kiiresti arenenud.

"Oleme eeskätt püüdnud leida vasteid igapäevastele olulistele mõistetele, mis vajavad eesti keeles kindlasti väljendamist. See, mis läheb väga erialaseks, võib jääda ka võõrapärasemaks," märkis Päll.

Lindströmi sõnul ei ole vaja seni, kuni eesti keel püsib prestiižsena ning selle kasutamine on riigi tasandil toetatud nagu praegu, selle pärast liigselt muretseda.

"Mure tekib pigem siis, kui keele loomulik ülekanne vanemalt lastele saab katkestatud – nagu on juhtunud lõunaeesti keelega. Seniks tolereerigem, et räägime-kirjutame kõik veidi erinevalt ning sõltuvalt olukorrast või keskkonnast," sõnas ta.

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: