Eesti Kaasaegse Kunsti Arenduskeskuse direktor ja Kai kunstikeskuse programmijuht Karin Laansoo on Ameerika Ühendriikide kodanik ning oma hääle andnud juba oktoobris posti teel.

"Me oleme dramaatilise valimisvõitluse lõpusirgel ja ma arvan, et teisipäeva öösel Ameerika kindlasti ei maga," rääkis Laansoo. "Kogu Ameerika hoiab hinge kinni kuni valimistulemuste selgumiseni, kas selleks läheb nädal, kaks või kauem, koos tsiviilrahutustega või ilma."

Laansoo valis enda jaoks ainuvõimaliku kandidaadi ehk Bideni. "Ma loodan, et temast saab see mõistuse hääl, kes toob selle lõhestunud riigi ja rahva kokku."

"Valimiskampaania oli nii tormiline, et seda ei olnud võimalik ilma väikse alkoholita vaadata," tõdes Karin Laansoo. Ta kommenteeris, et demokraadid ja vabariiklased erinevad vaadetes kõigele: samasooliste abieludest ja abordiõigusest militaarkulude ja maksudeni välja. Tema sõnul pole Ameerikale aga olnud iial varem nii tähtis see, kuidas nad paistavad maailmale.

"Kuna on ka pandeemia, majanduskriis ja poliitiline kriis, siis need valimised on ameeriklastele elu ja surma küsimus," nentis kunstiteadlane. Seetõttu on valimiskastide juures tehtud juba ka rekordtulemus: seekord hääletavad ka muidu apaatsemad noored.

Ameerikas on aga kummaline presidendivalimise süsteem, kus enamushäältest ei piisa. Lõplik sõna on valijameestel. Ühe häälena läheb kirja nii California osariigi kui Wyomingi tulemused, kus valijate arvud erinevalt kardinaalselt. Seega on suuremad osariigid alaesindatud ja pisemad üleesindatud.

Ameeriklastele on nende poliitiline kuuluvus ülimalt tähtis ning eraldusjooned liiguvad ka läbi perede, lisaks sellele, et rannikulinnad on liberaalsemad ning riigi süda on konservatiivsem. Poliitised vaidlused võivad puhkeda tänupühalauas ja kalkunid lennata vastu seina.

Laansoo pidi Ameerika kodanikuks hakkama, kuna Trumpi võimu ajal muutus residendistaatus ebakindlaks ning kodanikuõigusteta muutus reisimine Eesti ja USA vahel keeruliseks. Ühendriikide kodakondsuse taotlemise kasuks aitas aga otsustada ka just nimelt võimalus osaleda presidendivalimistel.

"Mind hirmutab viimase nelja aasta stsenaariumi jätkumine Ameerikas," sõnas Laansoo, keda viis New Yorki 2006. aastal Ameerika abikaasa. Maha jäid töö, kodu ja sõbrad.

New Yorki kirjeldas Karin Laansoo vaimustava ja uimastavana. Isiklikult oli ta valmis tegema ka mitteerialast tööd, ent tal õnnestus hakata Ameerikas tutvustama Eesti kunsti. "Newyorklastele tundub nende linn maailma kõige olulisem linn ja seda suurushulluse haigust olen isegi põdenud," tunnistas Laansoo.

Tänavu tabas New Yorki üks teine haigus ning eriti šokeerisid külmutusautod laipadega. "Praegu New York toibub vaikselt, aga Broadwayl on tuled kustu, paljudel äridel luugid kinni ning paljud inimesed on linnast ära kolinud ja ei plaanigi tagasi tulla," iseloomustas Laansoo olukorda. "See on uskumatu, kui põlvili surus pandeemia ühe maailmalinna."

Kas kunstil on jõudu polaarsusi ühendada, küsis saatejuht Joonas Hellerma. "Kindlasti on," vastas kunstiteadlane. "Kunstil on kogukondi ühendav võim. Esteetika ja poliitilised üleskutsed ei välista teineteist. Mida ma ise tajusin suvel Kai keskuses Kris Lemsalu ja Kyp Malone'i näitusel, et inimesed tulid sinna õnnelikena, nad otsivadki mingit pelgupaika selles keerulises aastas."

Kultuurisoovitus: "Ma tervitaksin kõiki 18. novembril Kai kunstikeskuses, kui toimub performansifestivali Performa telemaraton."