Arvustus. See üks kord, kui võiksin vabalt ka lätlane olla ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Kirjanik Vahur Afanasjev saates
Kirjanik Vahur Afanasjev saates "OP". Autor/allikas: Merily Malkus / ERR

Ahistamine ja ökoliikumine, tühistamiskultuur ja suunamudijate silmakirjalikkus, idaeurooplase edu ja äng – Vahur Afanasjevi uue romaani kaante vahele mahub kõik see ja palju muud, kirjutab Heili Sepp Sirbis.

Vahur Afanasjev, Õitsengu äärel. Illustreerinud Toomas Kuusing, kujundanud Külli Tammes. Vemsa, 2020. 448 lk.

"Õitsengu äärel" on apokalüptiline ulmepõnevik, mille keskmes on üliedukas ja ropprikas kosmopoliitiline läti-eesti pere. Aastail 2028-2029 ähvardab inimkonna jätkuvat kestmist kokkupõrke kursil asteroid ja kriisi lahendamise võtmepositsioonil on 50. eluaasta piiri ületanud lätlanna, MIT hariduse ja superkangelase hingega maailma targim Laimdota ehk Dotty. Tema teismeline tütar Elisa on vähemalt sama särav ja nutikas. Koos nende kahe naisega on teatud sorti üleminekuperioodi sattunud ka perekonna tähtis meesliige, maailmakuulus kunstnik ja uhke beetaisane Aivar, ehe GEP ses intrigeerivas Balti koosluses. Peale globaalse ja kõigi isikliku katastroofi tuleb perel leida lahendus ka Dotty isa ja vanaisaga seotud matemaatilisele müsteeriumile.

Tempo tõuseb, nagu põnevikule kohane, kuid jääb sellegipoolest mõõdukaks. Põhjuseks võib olla see, et kogu teekond kulgeb tihedas ruumis, kus nii-öelda infotakistus on keskmisest suurem. Teisisõnu: see raamat pole asjatult paks. Selles on lihtsalt ilmatu palju kirjas. Nimetada teost põnevikuks ongi tegelikult kitsendav, sest peale riigipiiride saavad seal ületatud ka žanripiirid. Siin on piisavalt roman à clef' elemente, et ahvatleda lugejat hakkima oma aega internetis surfamisega, kontrollimaks, kus algab kunst ja lõpeb reaalsus ning kas ta on ikka kõik autori nõksud läbi näinud ja "lihavõttemunad" üles leidnud. Minuga just nii juhtus. Tagantjärele tarkus ütleb, et õigem olnuks ehk lugeda romaani n-ö valge lehe printsiibil, sest tõdegem: Lõuna-Aafrika tehnohiiu Bash Ventersi või bosnia päritolu mõtteliidri Zikret Tahirovići karakteri muukimine ei anna tõsikindlat vastust küsimusele, kuidas käituksid tegelikult Elon Musk või Slavoj Žižek, tundes kuklas maailmalõpu kuuma hingust.

Ahistamine, ökoliikumine, ühismeedia mõjuisikute moraalne silmakirjalikkus, tühistamiskultuur jms – see tuttav kraam on kõik ka romaanis, kõrvuti tervenisti fiktiivsete tegelaste ja sündmustega. Küsimustele, mis on lõhnafon, kes on aastal 2028 USA või Prantsusmaa president, mis juhtub Briti peaministriga, kuhu viivad Vladimir Putini iluopid või milline jälg jääb koroonast, saab iga lugeja vastuse juba romaanist. Muljetavaldav osa tüübi­galeriist on varustatud kolmemõõtmelise isiksuse ja veenva arenguga. Siin on abiks ka Toomas Kuusingu tegelasi portreteerivad illustratsioonid, mis pole lihtsalt koos tekstiga ära trükitud, vaid täiendavad seda. Psühholoogiliselt sügavaim tegelane on vahest Elisa, kellele keskendudes võib teost pidada ka arenguromaaniks.

Tegevus toimub kõikjal maailmas. Tummise teksti taga paistab olevat autori põhjalik uurimistöö, mille lopsakad viljad raskuvad nii madalale, et vahepeal peab lugeja päris koogutama. Teine põhjus, miks lugemisprotsess pani pea pisut pööritama, puudutab keelt. Nii nagu mõnd tänapäeva romaani lugedes on sageli tunne, et see on kirjutatud peatse ekraniseerimise lootuses, tabasin end seda teksti lugedes korduvalt mõttelt, et see on kirjutatud inglise keelde tõlkimiseks (mis iseenesest olekski õigustatud). Kuna tegelased räägivad omavahel valdavalt inglise keeles (lugejale vahendatakse see muidugi eestikeelse dialoogina, kuigi on ka tõlkimata fraase), siis aimub nende keelekasutuses inglise keele toortõlget meenutavaid sõnu, kõnekujundeid ja idioome ning inglise keelele omast süntaksit.

Mõnigi asi mõjus ladusamalt, kui selle peas jooksvalt inglise keelde ümber panin. Nii sujus lugemine kohe paremini, kui asendasin sõnad "mammakoinija" ja "kuramuse" sõnadega "mutherfucker" ja "bloody" (eriti näiteks lauses "Te kuradima ei usu", mis eesti keeles ei kõla kuigi loomulikult).

Väga palju on keelelist huumorit, mille puhul loeb peale ingliskeelse vaste teadmise ka selle kõlapilt. Tunnistan, et pidin mitu korda endamisi kordama Valts von Kase provokatiivse näituse pealkirja "Ass. Jew. Fish", kuni lõpuks mõistsin, milles on point. Mis inglise keelt valdavale lugejale on nauditav lingvistiline flirt, võib mõnele teisele tabamatuks jääda. Sellest on muidugi kahju, sest keeleline sünergia (ei oska seda paremini nimetada) on üks selle romaani peamisi võlusid. Mulle näib, et sellega vastab autor üksiti küsimusele, kuidas kirjutada emakeelset romaani kaasaegsest piirideülesest maailmast, milles eestlasena osaledes on inglise keele gravitatsioonivälja võimatu eirata.

Keel ja kultuur(id) on romaanis olulised teemad ka muudel põhjustel, mis haakusid minu puhul ootamatult hästi mu viimaste aastate lugemuse trendiga. Nimelt olen lugenud palju afropolitaanset proosat, kus Aafrika päritolu autorid, kes elavad vähemalt osalt läänemaailmas, on pannud ka oma tegelased pendeldama päritolumaa/-kultuuri ja lääne vahel.

Nigeeria päritolu kirjanik Helon Habila on kasutanud mõiste "afropolitan" selgitamiseks metafoorina puud, mille juured on Aafrikas, kuid oksad elavad teise kontinendi päikesest. Lugedes meenus see kujund mulle korduvalt, kuid Aafrika asemel oli Ida-Euroopa. Kui jätta Lõuna-Aafrika rikkurid kõrvale, on lõviosa tegelastest-maailmakodanikest pärit just siit: Eestist ja Lätist, aga ka Poolast, Ukrainast ja Bosniast (Tahirovići prototüüp on seejuures teatavasti Sloveeniast).

Paralleel afropolitaansusega on veel ilmsem, kui meenutada, et mõlemat hargmaisust iseloomustab postkoloniaalne taust ja pingne vastandumine suundadel meie/teised, lääs/mittelääs, jõukad/vaesed, eliit/matsid jne. Romaani idaeurooplastest tegelased, kelle minevikus mängib ühel või teisel kujul rolli punaimpeeriumi lagunemine, teavad, mis tunne oli käia 1990ndail ja 2000ndate alguses idaeurooplasena lääneriikides. Dotty loos on mitmed tuttavad märksõnad: kullakaevajast idaeuroopa pruudi stigma, pidev vajadus rõhutada "Ma ei ole Venemaalt" jne. Kunstnik Valts von Kase mängib teadlikult metsiku idaeurooplase kuvandile ("Eesti primitiiv Valts von Kase, Ida-Euroopa primaat," tituleerib ta end), mida võib ehk käsitleda teatud mõttes enesekoloniseerimisena. "Kui Läänes on nõnda kombeks, kõlbab siis Idas teistmoodi teha?" küsib endalt (ilmselt irooniliselt) Zikret.

Instinktiivne valmidus tõestada, et ei olda teise järgu inimene, kuigi pärit Ida-Euroopast, on ilmselt suure osa NSVLis sündinud eestlaste kogemuspagasis endiselt kasutuskõlblikuna olemas – ja see toob Dotty loo nahale lähedale. Seejuures, nagu Dottyl, on meilgi põhjust meenutada, et alles mõni põlv tagasi olid me esivanemad pärisorjad. Kõik see (aga muidugi ka metsapeatused, korilus­traditsioon, jaanipäev, peiekombed jne) aitab mõista, miks ei tee kiuslikuks, et peategelane on "kuradima" lätlane, mitte eestlane. Olgem ausad, üleilmses plaanis (ja see on sedapuhku mõõtkava) pole suurt vahet: üks pole teisest halvem, mõlemal viis varvast pöia otsas. Ja tulevikupõlvkonna esindaja Elisa, kes võiks olla praegu umbes kümneaastane, veabki romaani suures laias ilmas väärikalt välja mõlema väikekeele ja kultuuri kandja kange rolli.

Kes on suur, kes väike, kes parem, kes viletsam, kes ülal, kes all, kes tõmbab niite ja keda kasutatakse ära ning kuidas jaotub selle kõige juures üksikisiku ja ühiskonna/massi vastutus – need vastandused on tegelikult kogu selle põneva loo kandepind. Seejuures on märgiline, et jõudnud toiduahela tippu, on Dottyst, kelle veremälus on veel esiema hirm kupja ees, ja tema perest saanud omakorda terve müriaadi koduabiliste peremehed. Rõhutatult kosmopoliitiline romaan on muide väga valge: kui jätta kõrvale episoodilised hiinlased, on kõik muude rasside esindajad kas nimetud, Dotty pere allaheitlikud palgalised või mõlemat korraga. Eesti lugejat see vaevalt morjendab, aga oleks huvitav teada, kas mõni arvustaja reageerib raamatu inglise keelde tõlkimise korral nimetet aspektile, mis takistaks romaani arvamist woke-tekstide* kilda. Oleks huvitav teada sedagi, kas Aivari ja tema tailannast teenija kohta käivas lauses "Pidulikus kleidis Mayuree seisab truult kõrval, särades eredalt uhkusest peremehe edu üle" antaks sõnale "peremees" tõlkevaste "master" või teeseldaks, et originaalis mõeldi klassineutraalsemat sõna "tööandja" või "ülemus". Kuigi autor on ropp­rikka, kuid siiski armastusväärse tõusikpere suhtes soojalt muigav, pole päris selge, millised hoiakud on omistatavad talle ja millised tegelastele.

Nõnda siis viib see postkoloniaalne, postfertiilne, postsotsialistlik, postpostmodernne romaan meid tiirutades päris kaugele. Kui nii paljudest postidest mööda minna, siis on üsna paratamatu, et lõpuks jõutakse tagasi algusesse. Mõneti läheb nii ka selle romaaniga. Tegu on kena tervikuga, mille puhul ei mõju häirivalt, et mõned kõrvalliinid jäävad ehk tuulde lendlema nagu armsa läti neiu patsist vallandunud juuksekarvad. Miks mitte ise edasi mõelda. Kas peab siis kirjanik kogu töö lugeja eest ära tegema? Ja mõelda on oi kui palju! Paksu köitesse mahub hulk nauditavaid lauseid ja neisse on omakorda pakendatud tabavaid mõtteid, mida võiks tsiteerima jäädagi. Näiteks: "Me sõime sovettide suhkrut, aga see ei muutnud me verd". Nõustume, sest mõte on ju väärikas. Hoopis huvitavam on aga üritada romaanilabürindi läbimise järel vastata küsimusele: kuidas on meile mõjunud hiljem tarbitud suhkur? Karjamaalt marjamaale murdnud Balti paar, keda teenijanna kõnetab "Ma'" ja "Sir" ning kelle ellu kuulub "loendamatu hulk euroopalikke hüvesid", sh perereisid "sõbralikku Taisse, kus valitseb turvaline sõjaväehunta", meenutab psühholoogilisest sügavusest hoolimata mõisahärra konjakit nautivat toapoissi Intsu Kiviräha "Rehepapis", kui mitte lausa sulast Jaani samast romaanist. Jaani kombel võib ka selle loo lõpus küsida: "Peremeest oli ta peksnud, Luiset keppinud, seepi söönud. Kõik tema unistused olid täitunud. Mis veel?"

Võib hoopis juhtuda, et mis tahes eksistentsiaalsetest või ühiskonnakriitilistest mõttejadadest kindlamini lähevad ajalukku (või vähemalt näoraamatu enesetutvustusse või miks ka mitte kellegi hauakivile) sellised lööklaused nagu "Päästa maailm! Päästa mu kass!" või "Minu võsa, minu puugid". Kui aga peaksin valima romaani paljudest lausetest paar, mis võtaksid teose kokku ja oleksid ka tekstinäitena esinduslikud, saaks tulemus järgmine: "Õhk lõhnab lõkete ja mere järele. See on rahutuse lõhn", "Kes kord superkangelase kostüümi selga paneb, ei heida seda kunagi päriselt seljast".

Sellega ongi kõik öeldud.

* Otsetõlkes "virgunud", afroameeriklaste slängist pärit termin viitab sotsiaalse ja rassilise õigluse probleemide teadvustamisele.

Toimetaja: Merit Maarits

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: