Merle Karusoo Panso raamatust: olen peaaegu kindel, et Panso poleks kaarte sel kujul avaldanud ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Lavastaja ja Voldemar Panso õpilane Merle Karusoo andis hiljuti välja raamatu "Panso 100. Nii palju kui andsid koerale. Mina, mu õpetaja ja teised tegelased".

Karusoo sõnul oli ta raamatu Pansole võlgu. "Koerapidajad ütlevad koera kohta, et nii palju kui andsid koerale, nii palju saad koeralt tagasi. Aga nii palju, kui sa andsid lavastajana näitlejale või õpetajana õpilasele, ei saa sa iial tagasi. Selles mõttes me oleme ju kõik võlgu," rääkis Karusoo kultuurisaates "OP".

Raamatus on avaldatud ka perfokaardid, kus Panso on kirjutanud, et ta on justkui üksi jäetud ja solvunud.

"Ma olen enam-vähem kindel, et Panso ise ei oleks neid kaarte sellisel kujul avaldanud. Mul endal on ka see küsimus olnud nii selle töö käigus kui nüüd ka tagantjärele, kui ma tean, et raamat kohe-kohe lugejani jõuab, et neil võib tekkida sama küsimus, et kas Panso oleks ise tahtnud, et neid kaarte avalikustatakse – just seda sama poolt, seda murtud mehe poolt, seda kibestunud mehe poolt," rääkis Karusoo ja lisas Panso hoidis need märkmed alles ja sirvis neid oma elu viimase kahe aasta jooksul üsna tihti.

"Ma arvan seda, et mõnede märkmete puhul tahtis ta ise vormida need teemad kirjanduseks, sest ta põdes natuke seda ka, et ta ei saanud kirjutada nii palju, kui ta oleks tahtnud. Teiselt poolt siis oma doktoritööks – "Töö ja talent lavastaja loomingus". Need põrked, mis tal olid Draamateatris ja mis tal olid näitlejatega, kunagiste lemmikutega – ta oleks seda kasutanud oma doktoritöös, muidugi nimesid nimetamata," sõnas Karusoo.

Raamatus leiab kajastust ka Panso tundis suur mure teatrikooli ja lavakunstikateedri pärast.

"Kui lõpetasid esimesed näitlejad vene ajal, kõrgharitud näitlejad siin Eestis, siis teatris ei tahtnud neid hästi vastu võtta, sest nad olid teistsugused. Neil olid tänu oma õpingutele teistsugused ootused, teistsugused nõudmised. Lavastaja, kes ei ole teinud seda kooli läbi, ei saa rahuldada näitlejat, kes on selle kooli läbi teinud. Sellepärast oli – Panso kirjutab ise ka sellest – üsna tihti nii, et ei tahetud teatritesse võtta neid inimesi, kes olid lavakooli lõpetanud, aga võeti neid inimesi, kel lavakoolist näiteks paluti lahkuda. Nendega oli kergem, nemad vastasid rohkem nendele nõudmistele," rääkis Karusoo.

Ta lisas, et Karusoo oleks tänapäeval teistsugune, kui ta toona oli, ent teatrit mõõdaks ta ikka ilmselt samamoodi, jagades selle esimese- ja teisejärguliseks.

"See tähendab, et kas nendel, kes teatrit teevad, on midagi öelda oma publikule ja kas see, mis lavalt tuleb, kõnetab inimesi saalis," rääkis Karusoo.

Tulevikus loodab Karusoo tutvuda ka Panso märkmetega tema enda lavakooli ajast.

Toimetaja: Victoria Maripuu

Allikas: "OP"

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: