Lembit Peterson: Panso õpetas eristama näivat sellest, mis on – nii elus kui ka teatris ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Voldemar Panso
Voldemar Panso

Lavastaja ja teatripedagoog Lembit Peterson kirjutab Voldemar Panso 100. sünniaastapäeva puhul, mida pansolikku ta endas ja oma tööalases käekirjas pärast kõiki neid aastaid Panso viimase, 7. lennu õpilasena veel näeb.

Panso ja tema taasavatud Eesti teatrialase kõrghariduse koolist – Tallinna riikliku konservatooriumi lavakunstikateedrist (praegu suuresti tuntud Panso kooli nime all) – sain kaasa huvi süsteemsemale lähenemisele teatrikunstile, oskuste baasi tulevaseks tööks kutselises teatris. Need teemad, mida Panso käsitles, osutused, mida ta tegi elu ja teatrielu kohta, olid suunda osutavad.

 

Asjade tähenduse otsimine ja leidmine elus ja lavakunstis.

 

Pealisülesanne. Mille nimel. Praegu meeldib mulle isegi mõelda: kelle nimel.

 

Kirjandusliku alusmaterjali – dramaturgia analüüs ja süntees lavastuseks.

 

Lavamaailmade loomise ja lava elama panemise kunst.

 

Huvi inimese vaimse ja hingelise elu avastamise vastu.

 

Asjade ja nähtuste paradoksaalsus ja kummalisus.

 

Huumor kui hinge tarkus.

 

Naerev, aga ka nuttev mask.

 

Kõige selle ilmutamine näitemängudes antud olukordade avamise, sündmuste ja tegevuste, tegelaskujude ja asjade/nähtuste suhete toime kaudu – elavas etenduses koos publikuga.

 

Tundides ja proovides kuuldu ja kogetu on kahtlemata mõjutanud kogu minu (ja ma arvan, et kõigi Panso juures õppinute) loomingulist elu.

 

Mõned (kiired) meenutused.

 

Praegu, võib-olla eriti seoses Eduard Vilde "Tabamata ime" lavastusprotsessiga meenub tema ühes koolitunnis (töötasime Oscar Wilde'i "Dorian Gray portree" kallal) tsiteeritud lause Evangeeliumist: "Mis kasu on inimesel sellest, kui ta võidab kogu maailma, aga oma hingele kahju teeb". Ja see paus, mis pärast selle lause ütlemist meie stuudiumis "kandis".

 

Veel: ärge vahetage oma talenti peenrahaks ...

 

Ka "kolm vaalaskala" – tuju, tempo ja diktsioon.

 

Kindlasti ka see, et otsida ja leida päikest igas lavastuses. Igas rollis.

 

Õppida elama lootuses ka siis, kui elu näib väljapääsuta.

 

Püüda eristada NÄIVAT sellest, mis ON. Püüda eristada seda, mis NÄIB, sellest mis ON.

 

Elus ja teatrimängus.

 

Nende kummalises põimingus.

Toimetaja: Merit Maarits

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: