Arvustus. Nähtamatu naine roosas Chaneli kostüümis

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Ester Urbala. Autor/allikas: Külli Mägi

Ester Urbala

"Jumalik märk"

Pilgrim 2020

144 lk

Ester Urbala debüütnovellikogu keskmes on 43-aastane ökonomist Karin, kes on kogumiku iga loo peategelane. Läbiv peategelane, aga ka korduvad motiivid ning süžee kandumine ühest loost teise rõhutavad kogumiku terviklikkust, isegi romaanilikkust.

Karin on keskealine, lasteta ja vallaline, n-ö ühiskondlikult nähtamatu naine. Nähtamatu naise teema tõstatas minu jaoks sel sügisel Maria Kapajeva näitusega "Kui maailm õhku lendab, loodan lahkuda tantsides", ent taolisele nähtusele on viidatud muidugi varemgi. Näiteks inglisekeelses inforuumis nimetatakse seda lausa nähtamatu naise sündroomiks (invisible woman syndrome). See on sotsiaalne nähtus, kus 40. eluaastatesse jõudnud naine muutub ühiskondlikult nähtamatuks. Vanemad naised kaovad avalikkusest – nad kaotavad osatähtsust televisioonis ja filmides, neist vaadatakse üle töökohtadel ja mujal avalikus ruumis.

Karin kui nähtamatu naine ei paista välimuse poolest millegagi silma. Ta ei kasuta meiki, tema riided on ilmetud ja täpselt ühesugused. Ebaproportsionaalselt palju rõhutatakse teoses tema keha ebatäiuslikkust. Karin tunneb, et mehed ei pane teda tähele. Nähtamatu naisena tegutseb Karin ka virtuaalselt jälgi jätmata, ei tegutse kommetaariumides, sotsiaalmeedias ega mujal.

Lühijutus "Netoväärtus" tuleb küsitleja hindama Karini sotsiaalset netoväärtust: "Vaadake, analüüsi teeme selleks, et teada, kui kulutõhus te pikemas plaanis ühiskonnale olete. /.../ Käsitleme teid kollektiivi, mitte indiviidina. Aluseks võeti vanus, töökogemus ja napp sotsiaalsus." (lk 43) Karini-taolised naised moodustavad seega omaette, n-ö madala sotsiaalse netoväärtusega inimeste grupi.

Minu jaoks tegi aga teose nauditavaks just Karini tegelaskuju, keda on läbivalt kujutatud muretu, lepliku ja isegi lapselikuna. Näiteks, kui kellegagi metsa seenele sõita ei ole, võib ju tellida "seeneretke professionaaliga". Kuigi teos on alatoonililt pisut nukker, domineerib selle üle Karini (vähemalt näiliselt) eluterve olemine ning tihti üllatab naine oma südikusega. Karin lihtsalt pole ahastaja-tüüpi, vaid põgeneb maailmaga leppimiseks unelmatesse ja fantaasiatesse. Karin Tubli, nagu nimigi ütleb, püüab olla tubli nii tööl, arsti juures kui ka seenemetsas.

Alvar Loog kirjutas Beti Alveri kirjanduspreemia nominente iseloomustades, et terviklikkusest hoolimata Urbala novellikogus "romaanižanri kvaliteedikriteeriumitele vastavat sisulist sügavust ei leia".1 Muidu võiks selle väitega ju isegi nõus olla, ent kogumiku viimase looga jõutakse tuumaka pöördekohani, see mõjub teiste lugude taustal intrigeerivalt ning lisab tervikule sügavust. Erinevalt teistest juttudest on kogumiku nimilugu "Jumalik märk" kirjutatud esimeses isikus ning muutunud ka Karin ise – ta teeb täieliku kannapöörde.

Maria Kapajeva näitusel viidati internetis liikuvatele soovitustele, mida teha, et mitte muutuda pärast 40. eluaastat nähtamatuks naiseks, nende hulgas näiteks soovitused atraktiivsemalt riietuda, enne kodust väljumist vähemalt 30 sekundit meikimisele kulutada jne. Nii mõndagi neist Karin "Jumalikus märgis" ka teeb. Ta lööb end üles – värvib huuled ja paneb pruuni villase kleidi asemel selga roosa narmastega firmakostüümi, vahetab argise tööelu lotomängimise vastu ning kavatseb ilmtingimata silma paista.

Teose nimilugu paneb mõtlema, kas Karin, seni muretu ja leplik, viimases loos murdub või hoopis tõstab mässu? Kas Karin Tubli lööb end üles, et olla ühiskonna ootustele vastav või vastupidi, keeldub olemast kniksu tegev tubli tüdruk? Karin ise jõuab oma uudse käitumise peale vaadates järeldusele: "Ma olen messias üksikutele ja töötavatele naistele" (lk 140) ning osalt sõnastab sealsamas ära, kellele on mõeldud tema kirjutatav raamat – täies elujõus, heas toonuses naistele, kes veel pikka aega ühiskonnale väärtust toodavad ehk "temasugustele naistele".

Tervikuna on jutukogu Karini enda nägu – pealtnäha lihtne, optimistlik ja siiras, ent aimatavalt on selle kõige taga mingisugune paine. Seejuures on huvitav, kuidas võiks Kariniga suhestuda 40. eluaastatele lähenev raamatu naisautor ise? Kas kajastuvad läbi Karini rohkem autori hirmud nähtamatuks naiseks muutumise ees või kriitika välist ületähtsustava ühiskonna suhtes? Raamatu stiili iseloomustab aga Karin ise: "Ma oleksin eluline, sest ka realism võib olla maagiline, kui seda hästi teha. Looksin ehk isegi uue žanri – seisundinovell või seisundi-novela." (lk 141).

1 Alvar Loog, "Kes kirjutas aasta parima ilukirjandusliku debüütraamatu?" – Postimees, 22.11.2020

Toimetaja: Merit Maarits

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: