Arvustus. Mässumeelne pianist Marcin Masecki

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Marcin Masecki Autor/allikas: Sven Tupits

Puhas klassikaline muusika on Jazzkaarel pigem harv nähtus, kuid kui seda esineb, on see eksperimentaalsele festivalile omaselt siiski vimkaga. Chopini "Nokturnid" Jõulujazzil polnud selles osas erand, kirjutab Kaisa Potisepp.

Arvatavasti on pea iga klassikalist muusikat õppinud noor tundnud mingil hetkel soovi sellest näiliselt jäikade piiridega maailmast välja murda ja avastada teiste žanrite piirimaid. Hinnatud Poola pianist ja helilooja Marcin Masecki esindab seda avastamishimu suurepäraselt. Tema lai ampluaa ja tuntud klassikaliste palade uudne tõlgendamisoskus teeb temast kaasaegse pianisti, kes ei tahagi hästi žanripiiridesse ära mahtuda.

Ta seikleb, avastab ja laseb kõigel seguneda. Temast õhkus teatud mässumeelsust juba siis, kui ta lavale astus ja pianistile omase uhke ülikonna asemel tagasihoidlikku igapäevarõivast kandis. Väike nüanss, mis ütleb publikule – võib-olla olen ma kohe muutmas seda, kuidas sa klassikalist muusikat näed ja kuulad. 

Masecki võttis 19. sajandi klaveripoeedi Frederic Chopini nokturnid ja tegi need enda omaks. Olnud noore klaveriõpilasena harjutanud Chopini pähekulumiseni, õppis ta nokturne mängima kuulmise, mitte noodi järgi. See andis talle ruumi mängeldes uidata kaugemale klassikalise muusika piiridest ja põigata ka näiteks jazzi eksperimentaalsetele maadele. Kuid ta ei läinud kunagi liiga kaugele, vaid jättis oskuslikult alles selle, mis Chopini nokturnidele omane.

Chopini loomingus on esikohal meloodia. Nagu Masecki seda kirjeldas – klaver, mis laulab. Need laulvad meloodiad viivad kuulaja rännakule nii muusikalises mõttes, aga ka inimese arengut jälgivas võtmes. Chopin kirjutas oma nokturnid 19 aasta jooksul, kasvades 20-aastasest noormehest pea 40-aastaseks küpseks heliloojaks. Me kõik teame, et kahe dekaadi jooksul muutub inimene palju, aga kuidas kõlab see muusikasse panduna? Ilus oli tõdeda, et kuigi nüansid, tempo ja meloodiad muutuvad, jääb tuum samaks. Nagu muusika, nõnda elu. 

Masecki on artist, kes läheb muusikasse sisse, kuid ei unusta sealjuures publikut. Lisaks meisterlikule klaverimänguoskusele oli imetabane tema vaba suhtlus publikuga ning siiras soov jutustada, seletada  ja õpetada. Panna inimesi mõistma tema enda ning ka Chopini lugu, tema loomingut ja pärandit. Vaid mõne minutiga suutis ta tuua klaverimuusika ja Chopini lähemale neile, kelle jaoks võib-olla mõlemad olid siiani kaugeks jäänud. 

Paistab, et Masecki on mõistnud, et klassikalise muusika kontseptsioon võib paljusid kuulajaid hirmutada. Selle kohal ripub justkui stigma, et see on keeruline žanr ning mitte igaüks pole loodud seda mõistma ja nautima. Mis seal salata, ka jazzi kohta võib sarnaseid mõtteid kuulda. Seda tänuväärsemad on artistid, kes nendele uskumustele vastupidist tõestavad ning ka Jazzkaar, kes neid muusikuid ikka ja jälle külla kutsub. Marcin Masecki viis oma mässumeelsusega kuulajad muinasjutulisele rännakule läbi žanrite ja näitas, et muusikal pole piire. 

Pianist ja helilooja Marcin Masecki esitas Chopini nokturne jazzilikus võtmes Jõulujazzi raames 6. detsembril Kumu auditooriumis. 

Toimetaja: Kaspar Viilup

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: