Kõrvu kostab merekohin, karge ja rahutu. Kusagil peksavad lained vastu kaldapealseid kive ja loovad võluvat kakofooniat, inimesed aga vaikivad. Askur (Rait Õunapuu) ja tema naine (Ilo-Ann Saarepera) istuvad lava eri otstes ega näita kavatsustki suud paotada. Andres Noormetsa uuslavastus "Valged põdrad" kehtestab oma eriskummalise atmosfääri niiviisi esimesest minutist peale. Ruum mattub salapärasesse ärevusse, midagi hakkab hinge kriipima – ja nii peaaegu lõpuni välja.

Eks vihjab juba Noormetsa lavastuse pealkirigi mingile põhjamaisele salapärale: haruldased valged põdrad seostuvad üleloomuliku ja nõiduslikuga, mõne uskumuse järgi elavad neis lausa esivanemate hinged. Ometi andis näitekirjanik Piret Jaaks tekstile esialgu hoopis teise pealkirja, nimelt "Siirderiitujad". Kuigi Jaaksi keeltväänav pealkiri ei anna suurt aimu loo atmosfäärist, kirjeldab ta sisu väga täpselt.

"Siirderiitujatega" viitab Jaaks tegelastele, kelle sotsiaalne staatus loo käigus muutub, kes siirduvad uude seisundisse. Kui antropoloog Arnold van Gennep eristas siirderiitustes kolme etappi – irrutus-, vahe- ja ühendusfaas¹ –, siis kõik need astmed on jälgitavad ka Jaaksi loos ja Noormetsa lavastuses.

"Valged põdrad" algab Askuri ja tema naise kolimisega linnast maale, teisisõnu irdumisega tuttavlikust maailmast. Aeglane kohanemine kalurikülas, kus nimetatakse linnainimesi otsesõnu lolliks, tähistab omakorda riituse liminaalset faasi. Askur ja tema naine on selles etapis võõrad nii linna kui ka küla jaoks, evimata tugevat sidet kummagi kogukonnaga. Lavastuse finaal viitab aga ühendusele, mis vähemalt ühel uustulnukal oma elupaigaga tekib.

Lõviosa lavastusest kulub just liminaalse faasi läbimängimisele. Ka Andres Noormetsa stsenograafia paistab sellele keskenduvat, sest minimalistlikul laval ilutsevad vaid saepuruplaadist seinad ja pingid. Ühe ruumi (või eseme) eluteel kujutab too materjal sageli vaheetappi: helepruunid saepurupinnad pole siis mõeldud üksinda kestma, vaid peituvad peagi viimistluse alla. Kui aga ei peitu, jäävad nad interjööris vähemasti märgistama soikujäänud püüdlust muutuse poole, igikestvat üleminekut.

Oma vahepealse olekuga ei anna saepuruplaadid ka maaelule trafaretseid hinnanguid. Noormetsa lavakujundus ei ürita külaelu romantiseerida ega kolestada. Tänu pleksiklaasist aknale, mis asetseb ühe saepuruseina keskel, kerkib esile hoopis eraldatus. Klaasi taha jäävad nii õnnelikud pidutsejad kui ka emotsionaalsed vägivallatsejad, ent eeslaval domineerib apaatia, tühjus ja vaikus. Samamoodi kostab muusika alatihti kuskilt kaugusest, otsekui elataks elu ja tuntaks tundeid mujal, aga mitte loo peategelase, Askuri naise kehas ja vaimus.

Ilo-Ann Saarepera kehastatud naist iseloomustabki eemalolu iseendast: ta on unustanud oma nime ja identiteedi, uppudes põhjatusse musta auku enda hinges. Saarepera mäng on teadlikult tuhm ja tasane, tema repliigid kõlavad kui õrnad virvendused lõpmatul vaikusemerel. Uustulnukate kodutalu nimest kujuneb sestap omamoodi metafoor naise seisundile. Kividepea tallu elama asunud naine on elus jõudnud kivide peale ehk karile, kust enam üksi minema ei pääse.

Nõnda ilmub loosse ka maagiline valge põder (Peeter Jürgens). Otsekui teejuht aitab ta naisel liminaalset faasi ületada ja siirderiituse lõpuni viia. Saarepera veekalkvel silmad asenduvad kindla pilguga, suunurgad kerkivad varasemast kõrgemale. Must auk on naise hinges kokku tõmmanud. Naise uus energia ei jää kogukonnale seejuures sugugi märkamatuks, temast kiirgub lõpuks kohalolu ja isikupära. Külavanem Heldurile (Tanel Ingi) tuleb isegi pähe naise nime küsida – see on Anna. "Ega enne omaks ei saa, kui nime ei tea!" lisab mees naljatledes.

Tõepoolest, nimeküsimine annab selgelt märku riituse ühendusfaasi jõudmisest. Pole ka tähtsusetu, et küsimuse esitab just külavanem kui kogu külarahva eestkõneleja. Saades omaks külavanemale, saab Anna omaks külarahvale.

Tanel Ingi mängib selle eestkõneleja rolli muide väga karakteerselt välja. Tema tragist külavanemast kujuneb äreva õhustiku keskel üks kentsakas huumorikiir, kelle impulsiivsete maneeride tagant piilub ometi sügav põhi. Kord prahvatab ta ootamatu otsekohesusega välja loo oma naise surmast, ent siis tõmbub jälle tasapisi endasse, pöörab pilgu maha ja nokib saepurust põrandat.

Surma lähedus on Helduri elutunnetust kahtlemata mõjutanud: eriti ärasaatmise stseen joonistab välja tema suurt lugupidamist siirderiituste vastu. Lahkunu teel teispoolsusesse haarab külavanem ka tingliku rajanäitaja rolli, tuues kuuldavale puhtsüdamliku itku. Nii ei tulegi üllatusena, et just külavanem on Anna siirderiituselegi alateadlikult abiks.

Ehkki Piret Jaaksi kirjutatud süžee kulgeb mööda igati loogilist kaart, pole "Valged põdrad" eriti lihtne vaatamine. Noormetsa lavastuse atmosfäär teeb rahutuks, vaikuse ülemvõim mõjub esiotsa kummastavalt ja üle selja võib joosta paar judinat. Häirivast tajukogemusest saabki "Valgete põtrade" pärisosa, mis töötab ometi teose teenistuses, lubamata vaatajal liiga mugavaks muutuda. Eelmainitust ei tasu (potentsiaalsel) vaatajal muidugi heituda, sest lavastuse säärane mõjujõud pole muud kui märk hingega tehtud teatrist.

¹ Hea ülevaate van Gennepi teooriast annab Mirt Kruusmaa artikkel "Siirderiitused postindustriaalses maailmas" (Sirp, 25.09.2020). https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c9-sotsiaalia/siirderiitused-postindustriaalses-maailmas/