Kadri Tali: professionaali ei saa lavale ja amatööri ei saa lavalt alla

Foto: Kairit Leibold/ERR

"Helikaja" saate vestlusringis küsisid saatejuhid Miina Pärn ja Lisete Velt ekspertidelt, kuidas kujunevad muusikute esinemistasud, kas raha on klassikalises muusikas või popmuusikas ja kas üks sümfoonia on kallim või odavam kui kolmeminutiline raadiohitt.

Vestlusringis osalesid muusik ja Eesti autorite ühingu juhatuse esimees Vaiko Eplik, üritusturundaja Aivar Kuusk, helilooja ja heliloojate liidu esimees Märt-Matis Lill, muusik, mänedžer ja Eesti fonogrammitootjate ühingu juhatuse liige Danel Pandre ja Põhjamaade sümfooniaorkestri mänedžer Kadri Tali.

Alustame viktoriiniküsimusega – mis te arvate, kes on maailma enim teeniv muusik aastal 2020?

Vaiko Eplik: Kõige esimesena pakuksin võib-olla iseennast.

Märt-Matis Lill: Mina pakun Andrew Lloyd Webber'it. Olen seda statistikat natuke jälginud ja minu meelest on ta seal pikka aega number üks olnud.

Danel Pandre: Ma tean ühte kindlat fakti, et Eestis ta raudselt ei resideeru.

Forbes'i andmetel on 2020. aastal maailma enim teeniv muusik Kanye West. Juunikuu seisuga ulatus tema teenistus 241 miljoni dollarini. Tõsi, tegemist on väga mitmekülgse inimesega, kes hiljuti kandideeris ka USA presidendivalimistel ning tasub mainida, et olgugi, et ka muusikaedetabelites läheb tal hästi, pärineb lõviosa Kanye Westi tänavusest sissetulekust muusikavälisest tegevusest – nimelt tema ketsibrändi müügist. Mida aga teha siis, kui CV-s ei seisa – räppar, laulja, muusikaprodutsent ja moedisainer. Millised on eesti muusiku võimalused endale leib lauale tuua?

Vaiko Eplik: Kui on võimalik oma tööd teha, siis iga endast lugupidav muusik – ja nii mõnigi, kes endast lugu ei pea – teeb ikkagi oma tööd, esineb ja tegeleb muusikaga. Pigem on probleem selles, et olukord on praegu nii etteaimamatu, et see töötegemine on väga keeruline.

Ausalt öeldes tunnen praegu kasvõi ise, et tahaks mängida, tahaks inimestega kokku saada ja tahaks oma muusikat esitada. Sest seda saab viimasel ajal teha väga harva ja nendest päevadest, mis varem olid tööpäevad, on kujunemas tõelised pidupäevad. Kui ärkad hommikul üles ja tead, et sul on õhtul võimalik kohtuda oma publikuga, siis tahaks juba lipsustatuna hommikust süüa.

Tean oma tutvusringkonnas juhtumeid, kus inimesed on juba kevadel kaotanud oma ettevõtted ja nii mõnigi tuttav muusik on täiendanud end ehituse vallas, tegeleb näiteks mikrobetoneerimise või selliste asjadega. On selline aeg nagu on, tuleb endal hinge sees hoida ja olla tänulik selle eest, kui üldse oma tööd teha saab.

Räägime esinemistasudest. Kuidas kujunevad esinemistasud kontsertide puhul ja kuidas muudel üritustel. Mida üks artist küsida võib ja kas kõike võib küsida?

Aivar Kuusk: Õige hind on täpselt see, mida klient on valmis kinni maksma. Hästi huvitav on vaadata sel aastal artistide hinnakujundamise poliitikat. Sündmused hakkasid uuesti pihta juuni–juulis ja üks märksõna on paindlikkus. Loomulikult ei tähenda see, et kui artist maksis 2000 eurot, peab ta ennast nüüd 300 euroga müüma, aga klient on selles osas oluliselt tundlikumaks läinud. Nii nagu 2008. aasta lõpp ja 2009. aasta majanduskriis oli meie sektorile hea, sest fookus läks uuesti paika.

2006.-2008. aastal klienti enam lõpuni ei huvitanud, mida sa teed, sest kõik muudkui tellisid, kõik muudkui korraldasid, kõik käisid kuskil. Aga fookus läks minu jaoks natuke kõikuma. Praegune olukord aitab ka fookust täpsemaks saada. Aeg on raske, klientide eelarved väiksemad, aga neil artistidel, kes on paindlikud, ikkagi on tööd.

Vaiko Eplik, kas sinul on välja kujunenud oma tariif, mida sa küsid kui esinema lähed?

Vaiko Eplik: Ma pigem ütleksin, et mul on erinevad tariifid. Need on ka pidevas korrelatsioonis valitseva olukorraga turul. Pahatihti, kui ma esinen näiteks avalikul üritusel, kus on publik, kes teab, et nad tulevad mind kuulama, siis on see hind üks ja tavaliselt väiksem kui näiteks siis, kui ma pean nii-öelda celebrity-vormis tegema avaliku etteaste kellegi kodus.

See on midagi väga eksklusiivset ja samamoodi, mis puudutab üritusturundust, siis see tasu on selle võrra suurem – kui sa just ei usalda väga korraldajat. Need on sellised üritused, kus sa ei taha olla vale inimene vales kohas. Ja juhul. kui see juhtub, siis sa tahad, et see tasu oleks selline, mis aitaks sind oma repertuaariga lõpule saada.

Me oleme rääkinud interpreetide vaatenurgast, aga räägime ka heliloojatest. Helilooja töö näiteks klassikalises kompositsioonis on palju pikem protsess, mis selliselt muutustele reageerida ei saa. Kas heliloojatel on ka olemas oma tariifid?

Märt-Matis Lill: Ma arvan, et see sõltub ikkagi üksikutest heliloojatest. Eesti on üldiselt selline riik, kus ei ole väga selget ja ühtset teadmist, kuidas me hinda kujundame. Soome heliloojatel on nende heliloojate liidu kodulehel soovituslikud miinimumtariifid. Ma arvan, et on väga hea ikkagi hoida mingisugust miinimumtaset.

Mulle üldse tundub, et Eestis on kultuurivaldkonnas võib-olla näitlejad ühed vähesed, kes on suutnud enda jaoks väga selgelt läbi mõelda, mis on see absoluutne miinimum, millega endast lugupidav professionaal on nõus üldse välja minema. See kõik on läbirääkimiste küsimus, mis teeb kõrvalt vaadates just noorte heliloojate olukorra tihti üsna keeruliseks, sest on soov, et sind esitataks, mida juhtub tegelikult väga harva. Heliloojad peavad reeglina tegelema millegi muuga. Eestis on sisuliselt ainult kaks vabakutselist heliloojat. Nii et võimalus üldse midagi teha, on nii suur ja seda on väga lihtne ära kasutada.

Väike pilk minevikku. Nõukogude ajal ostis heliloojate liit loomingut takti kaupa ehk luges taktide arv.

Märt-Matis Lill: Olen ka seda kuulnud. Ma ise ei ole nüüd nii pika elukogemusega, et oskaksin seda otse kommenteerida, aga nii olevat olnud. Ega ka tänapäeval peetakse minutite kaupa umbkaudset arvestust. Kasvõi sellepärast, et ka kontserdikorraldajatel on mingisugune ettekujutus, kas nad tahavad viieminutilist või tervet kontserti täitvat teost. Aga nõukogude ajal kadunud Eino Tamberg, kellel oli väga soe ja samas terav huumorimeel, ütles, et mõnele heliloojale peaks küll maksma selle eest, et ta ei kirjutaks või kirjutaks vähem.

Vaiko Eplik: See on ilmselt loomulik olukord, et kui nõukogude ajal olid tariifid liiga kindlalt paika pandud, siis võib-olla tekkiski selliseid kurioosume. Tänapäeval on hea, kui näitlejate liidu eeskujul on paigas miinimumtariifid, aga seda ülemist piiri minu meelest kehtestada ei tohiks.

Teema ei ole aktuaalne mitte ainult heliloojate hulgas. Mulle meenub kohe üks Betti Alveri luulekogu, kus eestiaegses versioonis on read palju pikemad, aga nõukogudeaegses antoloogias poole lühemad, sest maksti rea kaupa.

Tavainimene ei kujuta ette, kui palju maksab üks sümfoonia. Kui palju ta maksab?

Märt-Matis Lill: Sõltub sellest, kes seda sümfooniat kirjutab. Kui seda kirjutab Erkki-Sven Tüür, on see kindlasti üks suurusjärk ja kui kirjutab mõni noorem äsja konservatooriumist tulnud helilooja, siis on see tõenäoliselt kordades väiksem summa, mille ta lõpuks kätte saab.

On see summa täiesti teises suurusjärgus kui näiteks ühel kolmeminutilisel, aga väga edukal raadiohitil?

Märt-Matis Lill: Nüüd me peame rääkima sellest, et raadiohittidel toob põhitulu minu arusaamist mööda järelturg. Heliloojad saavad selle summa reeglina ette kätte, nii et selles mõttes on raske võrrelda. See loogika on niivõrd teine.

Sümfoonia kirjutamine on meeletult töömahukas ettevõtmine. Selle peale võib rahulikult minna aasta. Gustav Mahleril oli umbes selline rütm. Kui mõelda kõrgelt kvalifitseeritud professionaali aastatöö peale, siis te võite mõelda mingile elualale, mida te teate – palju seal palka saadakse ja mis seal aasta peale võrdväärne võiks olla.

Kuidas sünnib üks suurepärane raadiohitt?

Vaiko Eplik: Esiteks, ma ei usu, et keegi väga tänapäeval raadiohiti tellib. Miks ta peaks seda tegema ja selle eest suure summa maksma, et see lugu mängiks raadios ja seesama autor sealt autoritasusid teeniks? Ma arvan, et neid juhtumeid on üsna vähe. Pigem võiks rääkida sellest, kui keegi kirjutab laulu mõnele reklaamile või muusika mõnele filmile. Seda tuleb rohkem ette.

Mis puudutab sümfoonia teemat, siis minu jaoks on palju huvitavam kui see, mis üks sümfoonia maksab – et, kes peaks selle tellima? Meil Eestis pole sellist metseenlust välja kujunenud. Meil polnud kunagi oma aadlit ja puudub selline traditsioon, kus keegi tellib heliloojalt teose. Kahjuks puudub ka äriringkondades tava tellida oma ettevõtte juubeli tähistamiseks suurvormiline teos.

Aivar Kuusk: Eelmisel nädalal tegin ühe Eesti firma jõulupeo – 25 inimest. Ja kirjutasime jõulupeo käigus inimestega ise sümfoonia. Minu väide oli see, et kui sa annad inimesele noodipaberi, kustukummi ja pliiatsi, siis inimene saab kirjutada või joonistada sinna kauneid mumme nii palju kui ta tahab. Ja kui mummud on ilusti paberi peal, siis on võimalik seda ju interpreteerida.

Tegime toreda koostöö Vambola Kriguliga, kes on suurepärane löökpillimängija. Alguses tegi ta pooletunnise sissejuhatuse, et kuidas läbi aastatuhandete muusikat on üldse talletatud – alates gregoriaani munkadest ja lõpetades itaalia avangardistidega, kes keerasid noodijooned spiraali. Poole tunniga tekkis 25 unikaalset paberilehte, kus iga inimene kirjutas enda sümfoonia. Eesti keeles – kirjutas mumme. Muusikud töötasid need taiesed läbi ja tunni aja pärast oli 25 unikaalset maailmaesiettekannet. See oli ülijabur, naljakas ja tore, sest nad tegid seda suure pühendumusega. See oli äge kogemus!

Kadri Tali: Mina olen väga seda meelt, et kõik need kogemused, mis aitavad muusikat kui meelelist kõrvailu inimesteni tuua, on igati teretulnud – aga see on täiesti teine asi, mille eest meie kui professionaalid seisame. Olgem ausad, millega me eristame amatööri professionaalist? Professionaali ei saa lavale ja amatööri ei saa lavalt alla.

Teeme nii, et sa mängid hokit, ajaviiteks. Mitte kunagi ei kahtlusta sa, et hokistaar saab liiga palju palka. Aga kui sa laulad kooris, siis sa ikka arvad, et Vaiko Eplik võiks saada vähem kontserditasu. Me peame mõtlema, miks meie info muusika koha pealt on teine kui tippspordi puhul. See on tegelikult kommunikatsiooni küsimus ja see on ka vale kommunikatsioon, kui me tahame midagi massidesse viia ja ajame segamini amatöörluse ja professionaalsuse. Need on tegelikult nagu heinavanker ja kosmoserakett.

Toimetaja: Kaspar Viilup

Allikas: "Helikaja"

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: