2020. aasta oli tihti reisivale fotograafile raske, sest oli keeruline tegevuseta kodumaal istuda ja sunniviisiliselt puhata. Homme avatav installatsioon on Kikkase reaktsiooni peegedus sellele ajale. "See oli puhas reaktsiooniline käitumine sellel kõige hullemal ja karmimal keeluajal kevadel, kus ma tõesti vajasin täielikku põgenemist ja läksin metsa seda skulptuuri ehitama. Ma ei kuulanud muusikat, välistasin igasugused kontakti," meenutas ta. "See aeg oli lihtsalt nii veider ja ühe inimese elu lõikes oli see lihtsalt niivõrd võimas. See oli väga jõuline kogemus ja tahtis välja pääseda, seetõttu hakkasin oma teost ka looma."

Suurem huvi kunsti vastu on Kikkasel alati suur olnud. Ta nentis, et tema tavapärane meedium, foto on õhkõrn ja kaduv, eriti tänapäeval, kus foto võib eksisteerida arvutis mittefüüsilisel kuju. "Seega luua midagi, millel on ruumiline mõte, on olnud väga tervistav."

Installatsioon koosneb videost, kuuest fotost ja hävimisele määratud skulptuuriobjektist. Kikkas palju ette öelda ei taha. "Ma annan kaks vihjet. Esimene vihje on see, et kui me räägime skulptuurist, siis skulptuur sai multimeedia installatsiooniks sellisel moel, et see skulptuur pidi ka hävinema," rääkis Kikkas ja selgitas, et metatasandil pidi seesama ängistus, mis skulptuuri tegema pani, hiljem ka hävinguga kaduma. "Teine vihje on see, et see on puhas ühe tunde installatsioon. Igaüks seda vaadates või kogedes valib selle tundespektrumi ise. Aga see ongi loodud puhtalt selleks, et ma pakun midagi välja ja iga vaataja enda sees konverteerib selle mingiks tundepaletiks. Nii lihtne see ongi."

Veebruarikuus on Kikkaselt oodata veel ühte näitust, sedapuhku Arvo Pärdi keskuses. "See on asi, mida ma väga ootan, sest Arvo Pärt ja tema muusika on konkreetselt selle projekti inspiratsioon ja nüüd see projekt jõuab koju."