Just tibukollane kasvuhoone oli ühe teatri küsitlusele vastanute unistus. Üle 120 vastuse kogunud küsitlus näitas, kui kirjud ja erinevad on inimeste unistused, mis teeb lavastajale ainult head meelt.

Lavastaja Reimo Sagor märkis, et praegusel ajal on tugevalt tunda realismi propageerivaid ja kahe jalaga maa peal, kaine mõistuse asju ja seda, et kõike peab tegema mingi eesmärgi jaoks.

"Unistamine loob pinna veidratele fantaasialendudele. Sada aastat tagasi keegi fantaseeris, et tahaks kuule minna, ja lõpuks selleni jõuti. Suurt, veidrat ja üle piiride fantaseerimist ning unistamist on vaja," lisas ta.

"Me oleme termini "unistamine" otsas nii pikalt, mitmeid kuid istunud ja oleme jõudnud selleni, et kas tänapäeva maailmas inimesed unistavad, millest unistavad ja kas oleme unistamist enda jaoks kaotamas. See on minu jaoks ka oluliseks saanud, et kui palju ma ise julgen võtta aega, et ulmelda kusagil ringi," sõnas näitleja Jaanu Tepomees.

Unistamisteemat lahkavad laval neli meest -- Reimo Sagor, Jaanus Tepomees, Veiko Porkanen ning Jaanus Nuutre. Protsessi käigus lõid nad teksti, mille sidus kokku dramaturg Oliver Issak. Lavastuses ei ole publiku ja näitlejate vahel uhket eesriiet, vaid trupp suhtleb publikuga juba alates teatrimajja astumisest.

Sagor tunnistas, et kontakti loomine publikuga on see, mille peale ta alati justkui mängib. "See on see, mida ma otsin teatrisaalist nii näitleja kui ka publikuna, et kuidas leida see võimalikult autentne siiras aus puhas kontakt kõikide nende inimestega, kes täna just siia ruumi on sattunud."

Unistamine on selle kontakti loomiseks väga hea aluspind, usub ta.