Arvustus. Musid, kallid, õhupallid! ({{contentCtrl.commentsTotal}})

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Rakvere teatris jõuab publiku ette Peeter Raudsepa lavastatud komöödia "Oi, Johnny" Autor/allikas: Kalev Lilleorg

Uus raamat
Rakvere teatri "Oi, Johnny"
Autor Ray Cooney
Tõlkija Triin Tael
Lavastaja Peeter Raudsepp
Mängivad Anneli Rahkema, Ülle Lichtfeldt, Margus Grosnõi, Märten Matsu, Madis Mäeorg, Tarmo Tagamets ja Eduard Salmistu.
Esietendus 16. jaanuaril 2021 Rakvere teatri suures saalis
Arvustus ilmus Sirbis.

Eks see sõltu teatrist, selle suurusest ja asukohast, samuti sellest, kui pikalt plaane tehakse, ent nii või teisiti koguneb vähemalt kord aastas rühm otsustusõigusega ja vastutavaid isikuid, et panna kokku teatri järgmise hooaja repertuaar. Loominguline juht või peanäitejuht on seal mõistagi juhtoinas, ent selliseid otsuseid langetatakse enamasti rühmatööna. Suuremates repertuaariteatrites on olude ja harjumuse sunnil asjalood loksunud paika nii, et mängukavva kuulub regulaarselt mõni klassikalavastus, läbi ei saa lastelavastuseta, üht-teist kohustuslikku on veel, paremal juhul ka mõni keerulisem ja avangardsem kunsttükk, ning kindlasti ei tohi puududa menukas komöödia.

Komöödia, mis toob saalid täis, tagab teatri müügi- ja turundustöötajatele rahuliku öise une, on teatrikassa täitmiseks hädavajalik ning tähtsusetu ei ole ka publiku hulk, mis niiviisi hoogsalt koguneb ja mida saab kultuuriministeeriumis tegevustoetuse taotlemisel tugeva argumendina tarvitada. Repertuaari valides tuleb seda kõike hoolega silmas pidada. Sügisel Sirbi intervjuus kõlanud küsimusele, kui palju saab Rakvere teatri loominguline juht Peeter Raudsepp lubada lavastaja Raudsepale vabu käsi lavastamiseks materjale valida ning kui palju tuleb tal teatri repertuaarivajadusi arvestada, vastas asjaosaline, et ikka tuleb arvestada: "Vabad käed ise materjali valida saan anda külalislavastajatele, keda Rakverre lavastama tahan, aga mul endal tuleb vahel teha ka lavastusi, mis lihtsalt tuleb ära teha ja mis on mängukavva vajalikud." (1)

Kahtlustan, et üks selliseid on ka hiljuti Rakveres lavale jõudnud Ray Cooney komöödia "Oi, Johnny". Meesteajakirjaks maskeeritud kavalehel ütleb selle lavastaja Raudsepp (kes äsja oli saanud maha absurdiklassiku Becketti "Lõppmänguga" ja pidi seejärel kohe sukelduma lustmängulainetesse), et niisuguse farsivõtmes in-yer-face-komöödia oleks ta kümme aastat tagasi ära põlanud. Ta leiab, et pidi selle tegemiseks vahepeal kasvama. Samuti on juttu komöödia semiootilistest tasanditest, psühholoogilise analüüsi välja vahetanud füüsilisest analüüsist ja paljust muustki. Teoreetiliselt väga tore, aga eks olekski imelik, kui intelligentne inimene ei suudaks mis tahes asjale teooriat taha mõelda ja olukorda endale huvitavaks teha. "Mina pean komöödiat täiskasvanute lastelooks," selgitab ta. "Lapsed mängivad asjadega pööraselt ja fantaasiarikkalt, aga me ei mängi mõmmiku ja nukuga, vaid näiteks seksi ja abielu teemadel. Aga olemas on laste fantaasiaga sarnane vastutustundetus, füüsiline ja verbaalne leidlikkus." (2) Süüdimatu rahmeldamine, kui lühidalt kokku võtta.

Kriitikuid valdab vahel masendus ja meelehärm ning aeg-ajalt kostab nende huulilt ettepanek kolida igasugused (Vanemuise teatri näitel) pangaröövid ja hoos nunnad ning muud sellelaadsed, olgu sõnalised või muusikalised koomuskid riigiteatri egiidi alt vabaturule. (3) Jällegi, teoorias tore mõte, aga teostama seda lähiaastatel keegi ei hakka. Praeguses olukorras, kui peamiselt riigi osalusega sihtasutustena tegutsevad repertuaariteatrid saavad kultuuriministeeriumilt küll korralikku tegevustoetust, ent seejuures moodustab piletimüügi tulu nende eelarvest endiselt vägagi tuntava osa, puudub selliseks muutuseks poliitiline tahe nii ministeeriumil kui ilmselt ka teatritel. Selle tarvis, et nõmedakoelised jandid repertuaariteatrite mängukavast kaoksid ning nende mängimisest saaks Vana Baskini teatri ja teiste (võib-olla veel sündimata) väiketeatrite monopol, peaks kultuuriministeerium tõstma repertuaariteatrite tegevustoetust nii et mühiseb. Kahjuks lähiaastatel seda ei juhtu, pigem näeme hangumise märke. Ma pole ka päris kindel, kas uute kilekotiteatrite teke kõnealuse probleemi lahendaks. Repertuaariteatrites jantide mängimise traditsioonil on seega Kihnu kuulikindel seljas: ei võta seda hõbekuul ega sinistesse aluspükstesse sokutatud närvimürk, sest maksumaksja peab oma Cooney saama. Ja parem (seda vähemalt Eesti mitmekesist, ent ahast teatripilti arvestades), kui see sünnib heal tasemel professionaalide osavõtul, kes hoiavad ennast muul ajal muudes žanrides mängides vormis.

Eks komöödiaid ole mitmesuguseid. "Oi, Johnny" pesitseb skaala sellel serval, kus valitseb kaine arvestus ja range distsipliin: hoogsal sõidul ühe jabura situatsiooni juurest teiseni (sealt kolmandani jne) tuleb küll ette järske ja ootamatuid käänakuid, kuid kõik on täpselt kalkuleeritud ja seejuures käib sõit vääramatult mööda raudseid rööpaid nagu Kopli-Kadrioru trammiliinil. Cooneyt on nimetatud komöödia- ja farsimeistriks. Tõepoolest, meister ta on: tubli ja töökas käsitöömeister, kes on tabanud ära oma niši ja toimetanud juba aastakümneid nendes raamides väga osavalt, enam-vähem nagu meil skulptuurialal Tauno Kangro. Tabav on ka kavalehel toodud võrdlus, et farsi puhul on näitekirjanik nagu kellassepp: kõik hammasrattad tuleb hoolsasti omavahel kokku panna, et masinavärk käima läheks. Üksnes ustekomöödia tegelastele tundub, et kõik nad on pidevalt valel ajal vales kohas. Teatritegijatele on seevastu ammu selge, et ainult õigel ajal õigest uksest sisse astuv näitleja hoiab seda sorti lavastuse toimimas ning mingit ustega improviseerimist olla ei saa.

Kui jätta kõrvale piletitulu (loodetavasti kasutavad teatrid seda kunstiväärtuslike lavastuste väljatoomiseks), on komöödiate lavastamise ja mängimise üks peamisi argumente, et publik ihkab neid näha. See vastab ka tõele: suvel ei rohtu ja talvel ei tuiska lund täis rada, mis viib teatrimaja juurde, kui seal etendatakse mõnda lustmängu. Publiku kritiseerimine on viimane asi, mida teatrikriitik endale lubada võib, ent tabasin ennast "Oi, Johnny" esietendusel siiski kiusakalt mõttelt. Tõesti huvitav, kas need inimesed, kes praegu käsi kokku taovad ja pükse niiskeks naeravad, tulevad edaspidi teatrisse vaatama ka midagi keerulisemat või ongi niisugune jant ainus asi, millega nad kohale meelitab? Kui peale jääb esimene variant ja kogu trall toimib tõhusa peibutisena asuda edaspidi millegi veidi tummisema kallale, siis võin öelda mööda kliiniku koridori patseeriva psühhiaatri kombel "Pole hullu, pole hullu!". Vastasel juhul, kui kohale tuldi vaid nabani nalja pärast, tuleks odavam poest naerugaasi osta.

Piletitulu, repertuaari mitmekesisuse ja publiku tungiva pealekäimise kõrval on igati arvestatav põhjendus seegi, et paremal juhul pakuvad komöödiad-farsid näitlejaile värvikaid mänguvõimalusi. Näitlejad saavad täiega päästa valla endas peituva šimpansi. Nüüd tundub asjakohane küsimus, kuidas "Oi, Johnny" puhul on näitlejad seda sülle langenud võimalust kasutanud. Lavastust iseloomustab "gaasipedaal põhjas" mängulaad, ja õige kah. Mida siin ikka tagasi hoida, kui näidendi tekst on küll osavalt kirjutatud ja koomilised situatsioonid nutikalt rivvi pandud, kuid lugu kahenaisepidajast taksojuhist, kes üritab aina uute valedega oma vältimatut vahelejäämist edasi lükata, on ikkagi lame ja tüütu. Seetõttu on napakatest olukordadest tuleneva verbaalse huumori kõrval teatriõhtu võib-olla naljakaim hetk hoopis taksojuhist peategelase John Smithi (Margus Grosnõi) ja tema töötu sõbra Stanley Gardneri (Madis Mäeorg) iiri sugemetega viljakustants – selles ilmneva absurditunnetuse tõttu, mida tolles olmejandis muidu kahjuks kasinalt.

Näitlejate olukorra teeb seda sorti jandi puhul keerulisemaks seegi, et tegelased on juba oma loomult stereotüüpsed ja toda stereotüüpsust ei saa üleliia lõhkuda, sest tervik laguneb koost, kui mõni tegelane ansamblist koledal kombel eristub. Tasakaalustatud värvikus ja seejuures hoolega hoitud isikupära on see, mida näitlejad peaksid sihina silme ees hoidma. Seda joont on "Oi, Johnny" lavastuses ka järgitud. Tegelastest kõige kirevama koloriidiga on kujutatud ülakorrusel elav teistsuguse seksuaalse orientatsiooniga Bobby Franklin (Tarmo Tagamets), kelle puhul mõjub koomiliselt just kontrast tegelasest tulenevate stereotüüpsete ootuste ja tagametsaliku puuraidurivälimuse vahel. Tõsi, Bobby Franklini tegelaskujuga (ja see pole enam näitleja probleem) on seotud ka lavastuses liiga hoogsalt ekspluateeritavate pedenaljade teema – põrgusse poliitkorrektsus, nalja peabki saama heita kõigi ja kõige üle, ent seda üksnes tingimusel, kui naljad on tõesti naljakad. Praegusel juhul need seda polnud, pigem viisid mõtted sellele, kas mingi osa publikust, kellel puudub arusaam elu ja teatrikunsti erinevusest, ei saa äkki teatris nähtust liigselt innustust ega hakka neid nalju ka kodus ja tööl järele tegema.

(1) Tambet Kaugema, Rakvere teatri sööstud vasakule ja paremale. – Sirp 20. XI 2020.

(2) Peeter Raudsepa intervjuus lavastuse kavalehel.

(3) Tambet Kaugema, Loperguse teatriaasta sosinad ja karjed. – Sirp 18. XII 2020.

Toimetaja: Kaisa Potisepp

Allikas: Sirp

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: