Arvustus. Puuhobusega rindel ({{contentCtrl.commentsTotal}})

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
"Sõda ja puuhobune" Autor/allikas: Kaader filmist

Dokumentaalfilm "Sõda ja puuhobune" ("Казка про Коника")
Ukraina-Eesti 2021, 75 min
Režissöörid-stsenaristid Uljana Ossovska ja Deniss Strašnõi, operaator Deniss Strašnõi, helilooja Anton Dehtjarov, monteerija Mirjam Jegorov, produtsent Ülo Pikkov

Arvustus ilmus Sirbis.

"Sõda ja puuhobune" on nagu lõngakera. Ta rullub vaikselt lahti, pole eriti meelelahutuslik, ent hoiab oma lahtikeerlemisel tähelepanu, kuni ühel hetkel avastatakse end puusadeni pehmes lõngas. Kuigi film räägib palju sõjast ja kaotusest, on lõplik sõnum helge ja positiivne, mistõttu ei pruugi filmist hoiduda ka need, kellele sõjateema on nagu kassile vesi. Kuigi poolt pealkirjast märgib sõda, jääb lõpuks siiski peale puuhobune.

Filmis kõnnime ühes munk Anatoli Ljutjukiga nii hallis tsoonis Ida-Ukrainas kui ka Kolmekäelise Jumalaema kirikus Tallinna vanalinna müüride vahel. Filmi keskne narratiiv ja intriig peitub Anatoli tegevuse ekraanil lahtihargnemisel. Kuigi rindest mõne kilomeetri kaugusel humanitaarabi osutamine ja kohalike lugude kogumine on juba iseenesest tegevus, mida Jumalale meelepäraseks pidada, on see vaid osa ülesandest, mida Ljutjuk täidab. Tema missioon on leida sõjakoledustest lohutust ja tuua tröösti. Talletada seda armuna igavikku.

Aga tasub astuda sammuke tagasi, et avada filmi ja tema peategelase taust. Anatoli Ljutjuk on Eestis asuva Ukraina diasporaa suurkuju. 1970. aastatel läände põgenemise lootusega siiamaile jõudnuna jäi mees hoopis Tallinna pidama. Lõpetas ERKI-s sisekujunduse eriala, seejärel asus juhtima ukraina kreekakatoliku põrandaalust liikumist. Iseseisvuse tulekul võttis kätte ja taastas Oleviste kiriku kunagise ristimiskabeli ukraina kreekakatoliku kiriku ja kloostrina. Üheksakümnendate lõpus panid mingisugused tölplased kiriku põlema. Anatoli ehitas kiriku taas üles. Viimased kakskümmend aastat on ta hoolitsenud koguduse heaolu eest, valmistanud keskaegsel viisil Tallinna parimat käsitööpaberit ja juhtinud Eesti-Ukraina kultuurikeskust. Viimased kuus aastat on olnud üks peamisi Ukrainale välisabi osutamise eestvedajaid. Mullu avas Eesti looduse ja loomade kaitsele pühendatud neitsi Maarja kabeli. Teisisõnu, nagu kohalik püha Franciscus, ainult tegusam.

"Sõda ja puuhobune" Autor/allikas: Kaader filmist

"Sõjas ja puuhobuses" näidatakse Anatoli tegevust Ukrainas ja Tallinnas atemporaalselt, segades omavahel hetki ja mälestusi. Kuigi filmi võib kirjeldada ühe munga käiguna Ukraina rindel, ei haaraks see impressionistlikku pilti, mille filmitegijad on maalinud. Filmis kohtame Anatolit Viimsi rannas jalutamas. Peatselt on ta juba Donbassis rinde lähistel, käes puuhobune, kuulamas sisse varisenud katusega koolimajas inimeste muresid lähedaste kaotustest kuni selleni, et lastel pole elementaarseid spordivahendeid. Seejärel tutvustatakse kiire kõrvalepõikena mehe köitmiskunsti, et taas naasta rinde trööstitusse miljöösse. Oma teel kogub Anatoli salapärase seletamatusega kirju ja kuulutusi teadetetahvlitelt ja lugusid sellest, kuidas looduse ja loomade abiga sündinud imed on päästnud elusid. Need on esitatud armsate animatsioonidena, kus päästja on Ljutjuki meisterdatud puuhobune.

Mänguhobustega on Ljutjukil eripärane suhe. Kiriku ehitusel leidnud ta kunagi hobuse skeleti, seejärel olevat hobusemänguasjad hakanud nagu võluväel temani jõudma. Tallinnas oma kogu tutvustades märgib ta vanima neist olevat tuhandeaastase. Filmi vältel mänguhobuse kujundi, otsekui jumaliku sõnumi tasane avanemine vaatajale aitab perspektiivi panna selle, mis film see on ja mida meile näidatakse. Portreteeritakse seitsmekümnendates munka, kes ei tegele ainult kodumaa ja sealsete inimeste eest hoolitsemisega nii hästi, kui ta suudab, aga ka meest, kes on purustatud Ida-Ukrainas leidnud oma põhiülesande.

Nagu öeldud, võtab film selle ülesande kujutamisel impressionistliku hoiaku. Petlikult kuiv kaameratöö suudab tasakaalustada mänglevat montaaži nõnda, et kokkuvõttes tõmbab film endale kui filmile vähe tähelepanu. See omakorda lubab kujutatavale keskendunud vaatajaga õrnalt (kuid mitte pahatahtlikult) mängida. Näitena võib välja tuua vaikse merekohina lisamise Anatoli hommikupalvusele. Lisatud detailid jäävad märkamatuks, kui silmi ja kõrvu lahti ei hoia. Need töötavad elegantsete silmapaistmatute ornamentidena filmi terviku kasuks. Hüplik montaaž võib aga segadusse ajada vaataja, kes on filmi vaatama tulnud igasuguse taustateadmiseta. Eriti need, kes ei ole tuttavad ukraina kreekakatoliku kiriku väikese, Tallinna müüride vahele hästi ära peidetud kogudusega. Sestap soovitan enne filmi vaatamist visata pilk peale möödunud aasta lõpus ilmunud teleloole "Palved loomade eest", kus tehakse vajalik esmatutvus Anatoli, tema maailmavaate, väärtushinnangute ja misanstseeniga ja mis on kergelt leitav ERR-i arhiivist.*

Kõigile mõistetavad peaksid aga olema animeeritud vaheklipid. Anatoli kalligraafilises stiilis paksul paberil teostatud sulejoonistused mängivad lapseliku õrnuse ja lihtsa liikumisega välja rindel juhtunud imesid, keskseks kujuks munga puuhobune. Haubitsatulest märku andnud kassid ronivad hobuse selga, hobune sõidutab perekonna miinide eest keldrisse varjule; põlevasse küüni sõidab äkitselt sisse puuhobu, kes päästab lehma sissepõlemisest. Inimeste ja loomade pääsemine surmast sõjatandril, väiksed valgushelgid kesk vägivallapimedust mõjuvad kui meenutused sellest, et olgu öö kui pilkane tahes, me oleme sattunud elama Issanda armu ajale. Nende mänguhobuse imede korjamine ja kogemine otsekui kinnitab seda meie peategelasele.

"Sõda ja puuhobune" Autor/allikas: kaader filmist

Loodan, et pole siin jätnud muljet Anatolist kui mõnest vanataadist. Tegu on mungaga sõjatandril, kes liigub mineeritud aladel, uurib puruks pommitatud hooneid ja räägib kõigiga, kelle hinge see võiks kergendada. Anatoli leiab ühise keele nii sõdurite, arstide, talumeeste, etnograafide, põgenike kui ka suurimas hädas ja vaevuses olijatega. Seejuures tasub märkida, et vähemalt subtiitrite põhjal otsustades liikus mees kõigi oma vestluspartnerite diskursiivsetes raamistuses nagu kala vees. Kindlasti valgustab film usumeeste tööd nendele, kes seda hästi ette ei kujuta. Kas või tõsiasja, et Anatoli heategevusmissioon ei hõlma ainult toiduabi korrapärase kohalejõudmise kindlustamist, vaid krabisevate viiekümneeuroste abivajajaile kätte surumist koos käepigistuse ja heasoovlike sõnadega. Jumal teab, mis inimesel oma eluks on tarvis.

Anatoli missioon Ukrainas, kümnete ukrainlaste räägitud kannatus- ja pääsemislood ning Tallinna kirikus toimuv vaikne vaimutöö viivad filmi ja meie kangelase kogetu ja kaasavõetu äärmiselt liigutava sünteesini nii narratiivselt, pildiliselt kui ka ideeliselt. Ei saa küll öelda, et film lõpeb ootamatult, kuid viis, kuidas Anatoli põimib kannatustest ja lootustandvatest imedest uskumatult helge pildi – kuidas film ise põimib kokku pildi Anatoli Ljutjukist – on midagi katartilist. Seda mitte suurelt ja ülevalt, vaid tasa ja salvivalt.

Filmi üle mõtiskledes paistavad aina korduma kippuvad usulised metafoorid mitte üksnes kohased, vaid lausa hädavajalikud. Anatoli tegude ja filmi enda alltekstiks on usk puhtamas vormis kui palved, konfessioonid või rituaalid. Teose keskmes on seitsmekümne eluaasta piiri ületanud mees, kes läheb rindeni välja, et aidata teisi. Film edastab keerulise mõtte usust ja pühendumisest ja arvan, et kui pole just otsene usuvastane, peaks see film puudutama igaüht, kes oskab loota.

* Palved loomade eest. Ringvaade, 5. II 2021; https://etv.err.ee/1608100234/palved-loomade-eest

Toimetaja: Victoria Maripuu

Allikas: Sirp

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: