Dokumentaalfilm "Sõda ja puuhobune" sai alguse traagilisest sündmusest: režissöör Denis Strashni töötas operaatorina Maidanis ja sai seal haavata. Tänu humanitaarabile jõudis Strashni aga Eestisse ravile ning hakkas lähemalt uurima, kuidas on kahe riigi vahel selline koostöö tekkinud. Eestis ravil olles tutvus ta ka Tallinnas Laboratooriumi tänaval Ukraina kultuurikeskust pidava Anatoli Ljutjukiga.

Produtsent Ülo Pikkov selgitas, et Strashni hakkas seda protsessi filmima ja jälgima ning sellest kasvas välja suurem lugu kaasaja geopoliitikast, headusest, sõjast. "Anatoli tegevuses on väga palju sellist silla ehitamist, ma arvan, et selle filmi üks kõige suuremaid väärtuseid on vaade ja retsept, kuidas tulla välja suurtest konflikidest."

Kui ühelt poolt jälgib dokumentaalfilm Anatoli Ljutjuki reise sõjast räsitud Ukrainasse, siis teisalt on filmil ka omamoodi maagiline mõõde: nende rännakute käigus proovis Anatoli panna kirja lood, kuidas loodus ja loomad reageerivad sellisele keerulisele olukorrale. Need lood ja Ljutjuki joonistatud pildid hakkavad filmis aga elama, Ülo Pikkovi abiga on neist valminud lühikesed animeeritud klipid, mis seovad filmi sündmustiku üheks.

Tänaseks on Anatoli Ljutjuk rännakutelt saadud mälestustest pannud kokku ka ainukordse raamatu, mille jaoks ta tootis ise ka paberi. Spetsiaalse paberi valmistamiseks kasutas ta aga Ukrainas hukkunud sõdurite riideid ning tänavatelt leitud plakateid.